"Inimesed kogunevad rännakule neljas erinevas kohas, kus näitlejad räägivad neile ühe loo. Samal ajal inimesed jäädvustavad seda ja täidavad ülesandeid oma telefonide abil. Pärast seda liiguvad kõik teiseks vaatuseks teatrisaali, kus ootab ees fotonäitus ja lisaks sellele veel filmilinastus," tutvustas Põldsaar. 

Kapperi sõnul Tallinn mitte niivõrd ei haihtu, kuivõrd on pidevas muutumises ja seda peaks märkama. "Kui ma läksin 2015. aastal Viljandisse õppima ja tulin 2019. aastal tagasi, siis minu meelest oli see täiesti teine linn. Kui mina käisin gümnaasiumis, siis meie veetsime oma vaba aja vanalinnas, hiljem enam  vanalinnas ei käidud, käidi hoopis Telliskivis. Minu hirm oli, et seal on ju narkomaanid, aga nüüd on see suur tõmbekeskus," meenutas ta. 

Esimeses vaatuses näitlejad omavahel kokku ei puutu ning ka proovitegemine on rännaklavastuse puhul üsna keeruline.

"Ega proovi ei saa ju kogu aeg inimesi kohale tuua. Eriti keeruline on teha proovi teatrimajas. Siis oleme proovisaalis, kaart on ees ja käime lihtsalt ringiratast mööda saali," rääkis Kapper ning lisas, et temale on selline grupiga mööda linna uitamine natuke lihtsam kui kolleegidele.

"Kunagi, kui ma veel väga noor ja väga vaene ning algaja näitleja olin, siis sai minust Tallinna vanalinnas giid. Nii et selle massi liigutamise koha pealt on mul kogemus olemas ja ajalugu on minu südames ka väga tähtsal kohal."

Videokunstnik, helirežissöör ja animaator Sander Põldsaar soovis debüütlavastusega tuua vaatajate ette endale olulised paigad Tallinnast.

"Tegelikult on Tallinna kaardi peal sarnaseid avastamata kohti väga palju, olen kümmekond aastat koos oma kolleegi Francesco Rossoga ratastel neid paiku mööda ringi sõitnud, oma vaba aega seal veetnud. Käin seal ka oma lapsega ratastel seiklemas ja avastamas. Tegelikult meil oli ka mitu kohta reservis, aga jaanuaris selgus, et kaks nendest on juba haihtunud. Iga lokatsioon on valitud selle järgi, et see on kohe-kohe kadumas või on selle kohaga midagi toimumas," rääkis Põldsaar.