Ümberlülituse festivalipäevik: lülitudes Tartu kevadesse

Marta Selma Grünvald vaatab oma festivalipäevikus tagasi 21. kuni 25. maini Tartus toimunud etenduskunstide festivalile Ümberlülitus.
Minu Ümberlülitus algas Harald Beharie "Batty Bwoyga". Turu spordihoone atmosfäär oli erakordselt… sportlik. Tõelises spordimehes see vast erilist dissonantsi ei tekitaks, aga mina olin pigem skeptiline, kas säärases higist ja testosteroonist nõretavas kohas saab üldse edukalt kväärkunsti viljelda. Välja ujusid mälestused rahvastepallist ja muudest kooliaegsetest õudustest. Saali astudes lootsin, et ehk saab hea etenduskunst mingeid vanu traumasid natukenegi ravida.
Esimene mõte oli, et mida ja kuidas ma sellest üldse kirjutada oskan. See nõutus on muidugi positiivne, selline, mis sunnib mõtlema ja õiget keelt otsima.
Teine mõte oli, et ma ei taha enam kunagi Vanemuisesse minna (kuigi eks ma vast lähen ikka).
Kolmas mõte oli, et see füüsiline võimekus on teisest maailmast. Ja lugu ja kompositsioon ja kõik muu on ikka mida värki kui hea. Vaatajana saad enese kehast ja kohalolust nii teadlikuks – nii intensiivselt, nagu oleks ise etendaja. Harald Beharie täidab ruumi ja maja ja Tartu, kaob spordisaali äng, liikumine ja keha on nüüd tõesti lihtsalt liikumine ja keha.
Etendaja väljub uksest. See jääb avatuks. Väljas on soe Tartu kevadõhtu, õitseb mingisugune põõsas, võib-olla sirel, võib-olla midagi muud. Vist laulavad linnud, vist on kusagil mingi melu. Kui see ei ole emantsipatsioon, mis siis üldse on.
*
Minu jaoks oli tädi Õie sünnipäev reaalsem kui elu ise. Tegelikult on päriselus säärased sünnipäevad ka erakordselt performatiivsed, aga enamasti neis lehesahmakad pähe ei kuku (millest on kahju, see oli väga värskendav kogemus, tundsin end tõest osana millestki suuremast, rohkem lehehunnikuid sünnipäevadele ja teatrisse!).
Minuga koos sisenenud vanemad daamid tulid etendusele koos lilledega, mis kohe ka sünnipäevalapsele üle anti. Üldse käitus päris suur osa publikust nagu oleksid nad tulnud sünnipäeva LARP-ile, kuid õnneks jõudis "Tädi Õie sünnipäev" sellest siiski kaugemale ja tegeles ka eksistentsiaalsete teemadega.
*
Sünnipäevalt edasi "Muret saatuse pärast" vaatama minnes oli alguses ikka arusaamatu küll, et miks seda podcast'i vaja on. Teatris ei viitsi tegelikult eriti loengut kuulata, samuti ei piisa sellest, et näitlejad muidu sümpaatsed ja laval toredad vaadata on. Staatuse teema on muidugi tõesti oluline ja tegelikult ka huvitav, aga see polnud väga ei liha ega kala.
Festivali eripära tuleb hästi välja selles, et pärast kahte eriilmelist ruumikogemust – üks spordihoones, teine Aparaaditehases – oli kuidagi igav vaadata teatrit teatrisaalis. Ongi nii, et publik istub oma toolides ja vaatab lava? Huvitavaim osa oli hoopis etendusejärgne vestlusring, kus publik sai etendajatega suhelda ning küsimustega ehk isegi julgemalt provotseerida kui seda laval tehti.
*
"A Moutful of Tongues" oli seni nähtutest vist isegi kõige üllatavam lavastus. Kuidagi väga ootamatu oli selline formaat, kus Stina Fors on laval väga tšill, viskab nalja, aga teeb oma häälega üliägedaid asju.. Igatepidi bänger teos, aga veel lahedam oleks, kui seda reklaamitaks stand-up'ina, nii katse mõttes. Seda tuleks siis ka etendada kohas, kus püstijalakomöödiaid tavaliselt tehakse (baar, pubi?), nii et ruum oleks intiimne ja publik segaduses.
*
Mina ja nemad. Ma olen osa publikust ja ma pole nemad. Ma vaatan meest enda ees, kelle pea tagant vahepeal ka Anita Kremm paistab, ja mõtlen, et mis siis, kui ma oleks tema. Siis ma näeksin päriselt ka etendajat, siis me ehk ei tajuks seda publikut nii meeletult domineeriva massina.
Kuidagi võiks ikka olla võimalik paigutada publik nii, et päriselt ka on võimalik näha. Et tajuksin etendaja kohalolu rohkem kui publiku oma. Miks mitte lasta inimestel näiteks põrandal koht valida või ruumis ringi liikuda?
*
Kõik, millega "Mure staatuse pärast" hakkama ei saanud, sai hakkama Maria Metsalu "Kultuur". Tartu Uue Teatri ruume kasutati huvitavalt, publik emantsipeerus, mängis ja mõtles kaasa. Rääkimise asendamine näitamisega on selles mõttes hea võte, et laseb õnnestumise korral tekkida sisukamatel seostel, sest need tekivad jälgimise ja antud juhul ka osalemise kaudu.
Kui viis inimest sööb pidulaua taga gurmeetoitu ning ülejäänud publikule pakutakse ilmselt maailma halvimaid hot dog'e, pole keeruline arvata, mida kritiseeritakse, kuid olulisemgi on, et publik hakkab aktiivselt sotsiaalse ebavõrdsuse üle mõtlema ja oma positsiooni ühiskonnas mõtestama.
Tartu kevad on vähemalt tudengitele ikka sessi- ja stressihõnguline. See võib kõlada üllatavalt, aga minu jaoks sai Ümberlülitusest eskapismi vorm. Seda muidugi mitte niiviisi nagu pakuvad eskapismi romantilised komöödiad või teismelistele mõeldud sarjad, kuid just võimalusena end argirutiinist välja raputada, mõelda, tunda ja kogeda midagi uut.
Niisiis tõepoolest (vabandan väga järgneva eest) sain tõesti ümber lülituda.
Toimetaja: Kaspar Viilup