Lavastaja ise võtab oma debüütlavastuse kokku sõnadega: pidu omas maailmas, kus võrdsetel positsioonidel on etenduskunstid ja muusika.

"See ongi täpselt see esimene kord, kui ma saan kõik oma teadmised ja oskused kokku tuua. /.../ Ma olen kasutanud muusikuid ja etendajaid kui ühisjõudu, nad kõik on etendajatena laval ja ei ole sellist diferentseerimist, et keegi oleks teisest olulisem," selgitas Susi.

Loo algimpulss tuli Hans Christian Anderseni muinasjutust "Vankumatu tinasõdur", mille põhituum on igatsus kättesaamatu järele.

"Minu meelest see temaatika on sujuvalt läinud üle õhulosside peale mõtlemiseks ja ühel hetkel paar nädalat tagasi proovis hakkas tunduma, et me tegelesime natuke ka ruumi mälu teemaga ja õhulossidega, mis on alanud suurte unistustena, aga saanud ühel hetkel betooni või terasesse valatud ning jäävad kuidagi igaveseks neid õhulosse manifesteerima," rääkis dramaturgiline tugi Heneliis Notton.

"Lavastaja on täpne, visionäärne, tal on väga kummaline, aga huvitav maitse. Trupp on kõik oma ala meistrid. Me oleme jõudnud vist niisugusesse kohta, kus me tajume seda üldist energeetikat, seda, mis õhustik siin kehtestub – see on nukker, valus, ilus ja selle sees on rõõm olla," rääkis etendaja Anne Türnpu.