Midnight Ride'i kontrabassist: bluegrass'i võlu on selle toores reaalsus

Nashville'ist päris bluegrass'i viljeleva bändi Midnight Ride kontrabassist Sam Stuckey selgitas intervjuus ERR-ile, et bluegrass'i võlu on selle toores reaalsus, mis teeb koos muusika, pillide ja teatud rõhuasetusega kokku ikkagi ilusa paleti.
Üks tänavuse Viljandi pärimusmuusika festivali põnevamaid väliskülalisi, ansambel Midnight Ride, sõitis kohale Nashville'ist, Tennesseest. Vaid kolm aastat tagasi loodud bänd viljeleb traditsioonilist Kentucky mägede muusikat – bluegrass'i. Kõik bändi liikmed on maailmaklassi muusikud ja nende kireks on jagada kogu maailmaga bluegrass'i selle ehedaimal kujul.
Selgub, et Midnight Ride on Ameerikas päris populaarne bändinimi. Aga see pole lihtsalt niisama sõnapaar, midnight ride'il on oma tähendus.
Ega me suurt eeltööd ei teinud tõesti, kui endale nime võtsime. Ristiisaks on mu sõber Kenneth Newell, kellele see fraas jäi lihtsalt meelde ühest laulust. Jäi kummitama, kuni lõpuks ta ütles mulle, et tahab teha sellenimelise bändi. Aga tõesti, nagu sa ütlesid, sama või sarnase nimega kollektiive on Ameerikas rohkem. Kahjuks oleme meie neist ainuke bluegrass'i bänd. Üldiselt usun, et see tuleb kasuks, vähemalt alguses, olles tundmatu kollektiiv, aga turunduse ja muu taolisega tekib pisut probleeme küll.
Kurta siiski ei saa, tegutsemise algusest saadik on meil asjad väga hästi läinud. Tõusvas joones, eriti viimase aasta jooksul. Mille üle meil on muidugi väga hea meel.
Aga mida midnight ride (öine sõit) ikkagi tähendab?
See on pikem jutt, aga lühidalt öeldes on Ameerika väga tööga hõivatud riik, eriti päevasel ajal, nii et teinekord inimesed sõidavadki lihtsalt öösiti ringi. Istuvad autosse ja sõidavad, või siis tulevad kõrtsist koju. Või kusagilt mujalt kaugemalt, töölt näiteks. Veokijuhtide elust suur osa möödubki öösiti sõites, kaupu ühest kohast teise toimetades.
Päris üksildane eluviis, kui hakata mõtlema, üksinda, pimedas, teinekord ei teagi, kuhu lähed ja millal kohale jõuad. Aga see sobib hästi bluegrass'i sõnumiga. Kui inimesed on armunud või petta saanud või lihtsalt on parajasti elus raske moment, siis võib tee, mida mööda liigud, olla üsnagi tume. Ja see kehastab minu arvates natuke bluegrass'i ideid või vähemalt ühte kindlat ideed. Erinevaid teemasid ja ideoloogiaid on muidugi rohkem, aga tundus, et sellega, mida meie öelda tahame, sobib midnight ride päris hästi.
Ei ole just kõige rõõmsam sõnum.
Ei, ei ole. Nagu ma ükspäev juba siin Eestis selgitasin: Ameerika kantri, eriti bluegrass on väga rõõmus muusika, mida lauldakse kõige kurvemate sõnadega, mida suudate ette kujutada. See ei tähenda, et me tahaksime või kavatseksime olla ülimalt kurvad, lihtsalt bluegrass kui kogukondlik muusikavorm on selline toores, väga realistlik maailma peegeldus, inimeste elu reaalne kujutamine. Väga vähestel on luksus elada täiesti probleemivabalt. Väga-väga vähestel, kui üldse kellelgi. Bluegrass'i omamoodi võlu on see toores reaalsus, aga muusika, pillid ja teatud rõhuasetus teeb kokku ikkagi ilusa paleti. Siit tulebki see "kõige kurvemate sõnadega kõige rõõmsam muusika".

Kui minna veel süvitsi nimetusse bluegrass, siis see blue on omamoodi vihje kurva või melanhoolse poole.
Jah, eriti muidugi kuulates Ameerika varajast blues'i, mille juured on Aafrikas ja orjapidamises. Idee oli selles, et elu oli väga karm ja raske, aga inimesed ei tahtnud kurvad olla. Ja nii nad lõid lugusid, mis olid pealtnäha kurvad, aga nemad ei näinud asja nii. Et oma põlve kergendada lauldi küll, kuidas on raske ja vilets, aga lisati sinna nalja ja huumorit.
Valged mehed pidasid (ja peavad siiamaani) blues'i kurvaks muusikaks, aga asja mõte on muus. Bluegrass'il on väga palju iiri viiulilugude, üldse Briti saarte laulude mõjutusi. Osa oma "toonist" oleme saanud Hiina kultuurist. Väga mitmekesine muusika, mis nopib kõikjalt väikeseid koguseid, et on peaaegu raske öelda, kust see või teine osa tegelikult pärineb. Ja täpselt nagu laulusõnade puhul, pole muusika lokaliseeritud.
Tahame väga seda kõigiga jagada, sest tegelikult on inimestel igal pool samad kogemused, olenemata sellest, kas bandžomuusika meeldib või mitte. Küllalt on neid, kes kuulevad bandžot ja mõtlevad, issand, miks peaks keegi seda kuulama? Ma ei süüdista neid, mõtlesin ise palju aastaid täpselt samamoodi. Ma ei huvitunud kantrimuusikast ega üldse bluegrass'ist.
Kuidas sa selleni tee leidsid?
See on suurepärane küsimus. Õppisin ülikoolis muusika salvestamisega seotud erialal ja puutusin juba hilisteismelisena kokku erinevate stiilidega. Minu esimene tõsisem tutvus kantrimuusikaga oli ansambel Old Crow Medicine Show, kelle lugu "Wagon Wheel" sai üle ilma kuulsaks. See oli nii erinev minu tavalisest kuulamismaterjalist, tundus päris lahe. Edasi tulid juba erinevad majapeod ja muud koosviibimised, kus mängiti pilli, kohale tulnud muusikud moodustasid nö selle õhtu bändi.
Ühel õhtul mängis näiteks mingi bluegrass'i punkgrupp, kelle looming oli väga agressiivne ja raevukas. Teadsin selleks ajaks natuke bluegrass'ist, aga punk oli minu jaoks üsna tundmatu, nii ma istusin seal ja mõtlesin, miks peaks keegi tahtma seda kuulata? Aga huvi oli juba tekkinud ja nii see läks. Kui inimesel tekib millegi vastu kirg, siis on see nagu jäneseurgu sisenemine, üks asi juhatab sind teise juurde ja enne kui arugi saad, oled nii sügaval sees, et enam välja ei pääse. Täna on bluegrass'i mängimine tõesti minu peamine tegevus, seetõttu elan Nashville'is, USA kantrimuusika pealinnas.
Minu suureks rõõmuks on eesti muusikas bluegrass'iga palju sarnast. Oleme Viljandis alles kolmandat päeva, aga siin on uskumatult lahe! Läbi festivaliala jalutades kuuleb igal pool pillimängu ja laulmist, iga kord ei ole võimalik isegi allikat tuvastada, aga see meeldib mulle.
Näiteks täna läksime kirikusse, kaks vanemat härrasmeest mängisid lõõtsa, müts oli neil maas. Ameerikas ei vaadata sellisele asjale alati ja igal pool hästi. Võib jääda mulje, et kõik annavad meelsasti jootraha jne, aga asjad pole enam nii lihtsad. Võib-olla ma näen siin meenutust ajast, mis Ameerikas kunagi oli. Nostalgiline.
Meil ei ole niisugune asi muidugi igapäevane, see on rohkem festivaliga seotud.
Kindlasti, see on festivali asi, aga isegi meie festivalidel on see praegu kuidagi kohatu. Soovin, et mul oleks aega kõigi inimestega rääkida, neilt õppida.
Meie muusikud õpiksid teilt ka meelsasti, üks minu bandžomängijast sõber seisis terve teie kontserdi lava ees ja jälgis hoolega Kelsey mängu. Bandžo pole meil kõige populaarsem pill.
Olen seda märganud. Samas sobiks see minu arvates Eesti pärimusmuusikaga küll. Meie eurooplastest esivanemad, nagu enne juttu oli, tõid Ameerikasse oma viiulilood, bandžo võttis need lihtsalt pillina üle. Väga vana bandžo mängimise stiil on clawhammer banjo, alguses mängisidki kõik niiviisi. Kuni 1900-ndate alguses, võib-olla 1920-ndatel või 1930-ndatel võttis üks tüüp nimega Earl Scruggs bandžo kätte ja mõtles, et ma võin seda mängida natuke teistmoodi. Valjemalt ja kiiremini.
See on ikka väga kiire.
See võib olla, see võib olla. Aga ühtlasi sai uutmoodi bandžo mängimisest bluegrass'i "signatuurheli". Saja aasta jooksul pole see eriti palju muutunud, kui siis meloodilisemaks. Meie bandžomängija Kelsey Cruz mängib samuti scruggs'i stiilis. Ta oskab selle pilliga teha peaaegu võimatuid asju. Kui ma nägin Kelseyt esimest korda mängimas, vaatasin teda nagu hüpnotiseeritult, ta mängis täiesti erinevalt kõigist teistest, keda olin näinud.

Nagu oleks tal seitse sõrme.
Justnimelt! Ja mõnikord need liiguvad nii kiiresti, nagu seisaksid paigal. Vahel teeme kontserdil mõne eriti hoogsa soolonumbri järel nalja, et "tähelepanelikud vaatajad nägid, et tema sõrmed ei lahkunud käte küljest kogu laulu jooksul". Aga ei, ta on tõesti suurepärane.
Kõik pillimehed on teil suurepärased.
Oh, jah, absoluutselt. Väga-väga professionaalsed. Mina olen Nashville'is elanud umbes kolm aastat, aga Kelsey on seal üle kümnendi tegutsenud. Ta tunneb materjali. Ja see on pool asja.
Rääkides erinevatest mängustiilidest, siis bluegrass'i viiulimängijate kohta on Nashville'is hulgaliselt nalju liikvel. Vahe tuleb instrumendist, on kas violin või fiddle. Esimene on siis lihtsalt viiul, teine aga on viiul, millele õlut (võib) valada. Vastavalt sellele kujuneb mängustiil. Klassikalise viiuli mängimisel on kindlad reeglid, kuidas sa hoiad pilli, kuidas peavad olema käed, poogna asend jne. Meie David mängib enamasti niiviisi küürutades, et see ajaks klassikalise muusika viljelejale lihtsalt nutu peale. Aga läheb väga hästi kokku toore bluegrass'i olemusega, millest enne juttu oli. Davidil on see aastate jooksul välja kujunenud stiil, millese on ilmselt oma panuse andnud kõik viiuldajad, keda ta on elus kohanud.
Nemad mõlemad Kelseyga vaatavad väga palju videosid, kuulavad plaate, õpivad kogu aeg ja otsivad nii-öelda oma heli. Muusikule hindamatult vajalik omadus. Mul on hea meel nendega koos muusikat teha ja nimetada neid oma sõpradeks.
Räägime mandoliinimängijast ka, te võtsite kaasa hoopis teise mehe, kui välja reklaamitud.
See on keeruline lugu. Muusikul, kes pidi alguses tulema, tekkis probleem oma teise bändiga, sest polnud kindel, kas ta jõuab mingite tähtsate mängude ajaks koju tagasi. Järgmisena pidi liituma Kenneth Newell, Midnight Ride'i looja ja ristiisa. Suurepärane mandoliinimängija, Georgia osariigist pärit. Kahjuks langes kogu Euroopa-sõidu organiseerimine kokku tema pulmade planeerimisega ja paar kuud varem otsustas ta, et neid asju ei saa siiski ühendada.
Asi läks juba kriitiliseks, mitmed pillimehed ütlesid mulle ära: kellel oli kalender täis, kellel polnud passi. Kuni ühel päeval ütles kitarrimängija Jed, et meie ühine sõber Frank võib olla saadaval. See kõlas natuke uskumatult, sest Frank Rische on suure kogemusega, väga hõivatud Nashville'i muusik, mänginud koos kuulsa Jim Lauderdale'i, Ralph Stanley ja teiste kantrimaailma suurte nimedega. Mingi ime läbi oli Frank sellest sõidust huvitatud ja tema graafik vaba, nii et siin me nüüd oleme. Festival tuli meile vastu ja aitas väga palju lennupiletite ja muu sellisega.
Kontrabassiga oli ka probleeme, tavaliselt mängin mina ju kitarri, aga kujunes nii, et kitarriga tuli Jed. Teisipäeva hommikul ei lastud mind Nashville'i lennujaamas pilliga lihtsalt lennukile. 30 minutit enne lennu väljumist helistasin Jedile, kes oli juba pardal, et nüüd on kaks võimalust, kas ma jätan pilli siia maha või ei tule. Seda ahastavat kõnet kuulis üks noor naine, kelle mees oli just lennujaama toonud ning oli võimalus anda pill tema kätte, kuniks ise tagasi oleme. Jõudsime ainult kontakte vahetada, mina jooksin lennukile ja alles Washingtonis ümber istudes võisin veenduda, et kontrabass ei seisa endiselt keset Nashville'i lennujaama vaid ootab turvaliselt minu naasmist kellegi kodus. Ja siin mängin kultuuriakadeemiast laenatud pilliga.

Pean veelkord festivali korraldustiimi tänama, nad on teinud suurepärast tööd, eriti Hedi (Hedi Armulik, festivali produktsioonipealik - toim), kes pidi muudkui pileteid ümber broneerima. Ja lõpuks mulle instrumendi ka muretsema.
See, kuidas te üldse Viljandi festivalile jõudsite, on ka päris huvitav lugu.
Jah, umbes sama uskumatu seiklus. Lõime Midnight Ride'i 2021. aastal ja oleme viimastel aastatel mänginud Nashville'i ühe peatänava ääres asuvas baaris nimega Big Jimmy's. Ühel õhtul istusime peale esimest setti ümber laua, meiega liitus noorpaar, aktsendi järgi otsustades eurooplased. Eesti suursaadik tegi Ühendriikidega tutvust ja sattus sisse astuma just sellesse väikesesse baari. Väga kenad inimesed, vahetasime visiitkaarte ja sinna see jutt jäi.
Mitu kuud läks mööda, meil oli väga viljakas aasta ja bändil läks üldiselt hästi. Detsembris helistas Kenneth, et oli saanud kusagilt Eestist kutse festivalile mängima tulla. Kuidas mingid Euoopa väikeriigi festivalikorraldajad meist üldse teadsid? Viimaks tuli meelde, et jaa, olin ju mingi suursaadikuga visiitkaarte vahetanud. Järelikult õige asi ning otsustasin, et tuleb minna. Ja kui ma veel nägin videomaterjali sellest, mis Viljandis toimub, läksin väga elevile.
Tegelikult on kõik palju ägedam, kui ette kujutasime. Kogu bänd oli sõna otseses mõttes üllatunud ja liigutatud siinsest vastuvõtust. Kuidas rahvas lihtsalt tantsis ja lustis meie pillimängu saatel.
Olin samuti publiku seas koos tütrega. Tema arvates oleksite täiuslik bluegrass band, kui lisaksite washboard'i ja pudeli metsakohinat.
Hea nali. Aga võimalusel oleksime ilmselt kodust joogipoolist kaasa võtnud küll. Peab ütlema, et alkoholi osas on Eesti ja USA erinevus väga suur. Kodus baarides mängides saame tavaliselt joogid tasuta ning õlut võime vist lõpmatuseni rüübata, ilma purju jäämata. Siin proovisime kohalikku kraami ja ilma naljata, üle paari-kolme pudeli ei ole tark juua.
Aga festival on teil suurepärane! Tee on küll pikk, aga teadsime, et meile hakkab siin meeldima. Oleme tõesti väga õnnelikud ja loodame tagasi tulla. Mulle meeldiks, kui sellest saaks traditsioon kohe, eriti kuna oleme esimene ameerika bluegrass bänd siin. Üksikuid mängijaid on küll varemgi käinud.
Ütlen kogu eesti rahva nimel tere tulemast!
Tänan väga! Ja millal iganes eestlased tahavad USA-sse tulla, meil on teie üle hea meel. Teeme Nashville'is peo ja mängime muusikat.
Toimetaja: Karmen Rebane