Kuulsin folgineljapäeval rohkem kui korra küsimust: "Kas sulle tundub ka, et esimese päeva kohta on väga palju inimesi?" Silmaga hinnates ehk raasuke oligi. Kui see ennustab pärimusfestivali teise ja kolmanda päeva publiku arvu, on oodata rahvarohket pidu.

Esimene päev kulub muidugi sättimisele, peopaiga endale selgeks tegemisele (väikesed muudatused on alati) ja igat moodi sisse elamisele. Muidugi on juba kohal tänavamuusikud, viimasel ajal on esimese päeva aktiivseim seltskond ses osas lapsed. Nähtud noorte pillimeeste järgi otsustades kasvab peale tubli lõõtsameeste põlvkond, tugevamad neist võiksid juba praegu lavale suunduda.

Arvan, et suunduvadki. Näiteks 14-aastane Helir, Võru muusikakooli õpilane, kes lõõtsaga tegi tutvust seitse aastat tagasi. Oma oskusi näitas noormees toidupakkujate juures puhkealal, Heino Tarteselt laenuks saadud lõõtsaga.

Sama vana Kaisa on jällegi iseõppija, hankis endale pilli neli aastat tagasi ja ütles, et ega ta kusagil mujal kui folgil niiviisi avalikult ei esinegi. Mängib peamiselt omale lustiks. Viljandis on muidugi kõigil tänavamuusikuil väikest teenistust loota, mis Kaisal neljapäeva pärastlõunaks silma järgi otsustades oli täitsa korralik. Tüdruk ise arvas, et esimene päev ongi kõige viljakam, mina jäin ses osas küll eriarvamusele. Teisel-kolmandal päeval on publikut, kes mõistavad ka noorte pingutust vääriliselt hinnata, kindlasti rohkem.

Aida kõrval andis improviseeritud kontserdi ka 11-aastane Oskar, kes lõõtsa tõmmanud juba kauem kui poole oma elueast, kuus aastat. Mida siin imestadagi, kui oma esimese pilli tõstis noormees sülle kolmesena.

Lõõtsameeste kõrval tõi 9-aastane Lotte meeldivat vaheldust viiuliga. Muusikat on tema õppinud kolm aastat.

Tänavamuusikuid tõmbab Pärimusmuusika Aida juurde, aga tegelikult on parim esinemise ala tee, mis sinna aida juurde viib, ehk siis folgi "peatänav". Sinna koguneb peo edenedes nii pealtvaatajaid kui pillimehi ja teisigi – loomingulisus ei ole meil muusikaga piiratud.

Lavadel käis elu omasoodu, traditsiooniliselt toimus rongkäik läbi linna ja avakontsert Kaevumäel oli publikurohke, sealt edasi jagunesid pealtvaatajad juba huvide järgi. Esimesel päevalgi astusid üles külalised nii Soomest kui saarest ehk Eesti oma mängijate kõrval Itaaliast, Norrast, Šotimaalt ja Ameerikast. Stiilipuhas bluegrass'i viljelev "Midnight Ride" rõõmustas ka meie muusikute südant, kes muidugi alati võimalusel külaliste mänguoskust tunnistama tulevad. Nende poiste mänguoskus oli igatahes kõrgemal tasemel.

Esimese päeva publikumagnetid olid eesti artistidest ilmselt Angus ja Puuluup. Eriti muidugi Puuluup, mis tund enne südaööd lauluväljakul pealaval poognad tööle pani. Möödas on need ajad, kui Puuluubi publik kogunes mõnes hoovis, meie Eurovisiooni kangelasi tulid kuulama MASSID. Ehk igatses mõni inimene sinna juurde räppivat rütmi, aga enamik ikka hiiu kandle mahedat kõla. Show täie raha eest – vahepeal lauldakse keeles, millest keegi sõnagi aru ei saa, aga kõik hulluvad! Eriti siis, kui Marko Veisson end väljasirutatud kätele heidab ja end lava ees niiviisi ringi tiirutada laseb. Ramo Teder jällegi paneb kõik tantsima ning "Lambad ei joo" ajal kargavad inimesed algusest lõpuni kaks sammu vasakule, kaks paremale. Kust kogu mass selle jaoks ruumi võtab, ei kujuta ette.

Seejuures esitati kõvasti uusi lugusid, mis ka üsna heatahtlikult vastu võeti. Aga elavnes publik ikkagi "Puhja tuuliku" või "Roosa suusataja" peale – vanad hitid on südamelähedased. Ka ilma 5miinuseta kõlanud narkootikumide-lugu läks folgipublikule peale.

Kuidas läks talharpa-meestele järgnenud Justamendi esinemine, ei jaksanud enam ära oodata, aga vähemalt pool publikust jäi paigale, nii et küllap hästi. Kes tantsu vihtuda tahtis, tegi seda kella neljani hommikul tantsumajas. Sellega folgi esimene päev ka lõppes.