Festivali teemaks oli sel aastal "Mustrid ja jäljed", mis pidi väljenduma eri rahvaste muusika eripärastes kõlades ja esitusviisides ning selles, mis jälgi need on ajas maha jätnud, kuidas kulunud ja varieerunud. Pärimust võikski ehk nüüdisajal vabalt kutsuda ka jäljenduseks (st ühelt poolt me jäljendame midagi, mis oli enne, kuid teises tähenduses võib sõna vaadelda ka kui (uurimis-)valdkonda, mis on seotud jälgedega), sest suuline kultuur kui selline on laiemas ühiskonnas paratamatult hääbumas või juba hääbunud. Me oleme oma juurtega ühenduses teistsugusel viisil kui aastasadu tagasi. Ja see on okei.

Kui paljud meist õpivad veel laule ja loitse enda vanematelt ja vanavanematelt? Ilmselt vähesed, mistõttu jääbki vaid üle enda kaugeid eelkäijaid jäljendada ja interpreteerida nende jälgede järgi, mis neist on maha jäänud kirjas – kes meist sobravad arhiivides, õpivad koolis, koguvad infot raamatust või netist. Suusõnalise pärimuse saame kätte folgilt – lavalt kuuldavad lood ja laulud ning festivaliõhtus sündivad jutud jätavad oma jälje.

Festivaliga resoneerudes, vibreerides ja võbisedes võime ühtlasi mõelda, mis jäljed jätame festivali ja teistesse inimestesse maha meie? Kas naeratasime, olime abivalmid, heatahtlikud? Kas pillasime prügi maha, tulime festivalile auto või bussiga? Ajal, mil inimese jalajälg maailma peal on suurem kui eales varem, on eriti oluline, et see jälg oleks positiivne, jätkusuutlik.

Aga mis jäljed jätab lõpuks festival meisse endisse? Iga inimese folgikogemus on erinev, käiakse eri radu, kuulatakse erinevaid artiste, võib öelda, et ajukurdude vahel talletuvad erinevad mustrid. Selles artiklis väljenduv muster kujunes välja kord eesmärgipärase, siis jällegi sihitu ja spontaanse ringihulkumise tulemusel.

Uitamise festival

Viljandi pärimusmuusika festival (ja Viljandi üldse) on alati olnud hea koht uitamiseks. Võib igasuguse eelteadmiseta lihtsalt kohale ilmuda ning vaadata kuhu jalad sind kannavad, millise mäe pealt kostub midagi meeldivalt kõrvupaitavat, kust hõljub ninna mõni isuäratav lõhn, millisel tänavanurgal istub järjekordne tore noor tänavamuusik või kus keerutatakse spontaanselt polkat. Kui ära väsid, siis sead sammud järve äärde. Lõpuks satud ikka sinna, kus on parajasti sinu õigem koht, kus aeg lendab linnutiivul ja kus järsku avastad, et kell on neli öösel ning Tantsumajas kõlab viimane lugu.

Sel juhul tundub esmalt, et ei jää midagi muud üle, kui seada sammud kodu poole, kuid paratamatult, ning järjekordselt, tõmbab Viljandi sind taas ula peale, mistõttu avastad end äkitselt noorte boheemlaste lemmikkõrtsu, Romaani ees, sest taipasid, et sa siiski ei tahtnud veel koju minna. Asfaldist kasvab seal baari ees nagu seeni välja noori folgipeost joovastunud nägusid, kobaratena kükitavad, seisavad ja tossavad nad seal, kuna äftekas sai liiga vara läbi. Tõepoolest, mõtlen, et kella viieni oleks võinud ju ikka plaate keerutada, sest järelpeo kui kontseptsiooni peale mõeldes võiks arvata, et see toimub üldiselt peale pidu, mitte peo ajal. Just sel põhjusel ei jõudnudki ma tänavu äftekalt kummalgi õhtul läbi astuda – Untsakate ja Lõõtsavägilaste ning -noobide küte oli liialt hea. Oleks ma samas vanuses nii lahe olnud kui Lõõtsanoobid, siis oleks ma vist rikas, mida iganes see sõna ka ei tähenda.

Tänavune festival tõi kaasa endaga ka paar uuendust või muutust. Kui seni on festivaliala piirnenud suures osas lossimägedega, siis tänavu oli ala ametlikult laienenud ka vanalinna. Õigemini oldi tänavu maha maetud idee n-ö pärimeetri alast, mis eelmisel aastal sulas osaliselt kokku passialaga ehk tekkis söögiala koos Rohelise Lavaga, kuhu said sisse nii passiga kui passita külastajad. Sel korral oli loodud hoopis eraldi vöönd vanalinna, kus asusid ka Roheline Lava ning Sõprade Hoov, mis kõik enda programmi pakkusid. Lisaks oli tänavatel hulganisti kaubitsejaid: müügil oli kaupa ehetest ja meestekleitidest erineva suupoolise ning CBD-joint'ideni välja.

Ühelt poolt oli väga loogiline otsus kupatada passita inimesed n-ö "provintsi" ära, siis ei satu niisama lällajaid mõtte ja eesmärgiga festivalile tulnuid tülitama. Ka Roheline Lava oli Jaani kiriku ja aida vahele jäävast august välja toodud ning viidud tasuta festivaliala piirile, kus ta kippus aga veidral kombel pisut varju jääma. Lavast oli väga kerge tänavu südamerahus mööda kõndida. Eelmisel aastal enda varasemas kohas asunud lava juures jäid sa ikka pidevalt oma teekonnal seisma ning astusid ligi, et vaadata, mis parajasti toimub. Melu oli siis suurem.

Valikute tegemise festival

Võib-olla on folk kõige nauditavam just siis, kui sul pole aimugi, kes parajasti kus esineb. Niiviisi väldid sa muidu paratamatult tekkivat FOMO ehk hirmu millestki ilma jääda (fear of missing out). Sest kavaraamatut lehitsedes avastad sa hirmuga, et täpselt samale ajale on esinema seatud Svjata Vatra ja Untsakad. Õnneks tegid Untsakad ligi kolmetunnise set'i, muidu oleks ikka mõru maik suhu jäänud, kui oleks pidanud ühest täiesti ilma jääma. Svjata Vatra kontsert Kaevumäel oli täis enneolematut energiat ja sädet ning sõnumit: "Usk! Lootus! Armastus! Soov! Tegu Tulemus! Vabadus!" laulis kogu Kaevumägi. Ruslan Trochynskyi suudab trombooni ka ikka jube seksikaks mängida.

Selliseid dilemmaolukordi tekkis festivali ajal veel. Kas minna vaatama kõigi tuttavate poolt haibitud ameeriklaste bluegrass'i bändi Midnight Ride või kogu Eesti poolt haibitud Singer Vingerit? Valik langes juhuse tõttu, et laululava asus sissepääsule lähemal, lõpuks Singer Vingeri kasuks, kes esitas muuhulgas lugusid, mis Volmeri sõnul on alles pärimuseks saamas. Kuigi mul on tunne, et Singer Vingeri diskograafia võib juba südamerahus kooliõpikutes ka pärimusmuusika peatüki alla seada.

Kava oli festivalil küllaltki tihe. Harvad ei olnud olukorrad, mil peale kõigi lisalugude kõlamist oli aega vaid paar minutit, et oma kodinatega järgmise lava juurde kiirustada, kus algas juba uus kontsert. Välismaa artistid andsid õnneks, nii nagu tavaks on saanud, ka üldjuhul kaks kontserti, seega kavalamad külastajad said skeemitada ja soovi korral enam-vähem kõike kogeda. See ei tohiks kunagi olla muidugi eesmärk omaette, sest kui muster saab liiga tihe, on pea paks ja ei saa enam midagi aru. Tiheda mustri sai lahti harutada end kas võrkkiike või murule maha istutades. Kohti, kus peost korraks aeg maha võtta leidus küllaga nii festivaliala sees kui väljas. Võib-olla oli puudus ainult ühest mõnusalt pehmest lebotamisepesast.

Oodatult tegi suurt show'd Trad.Attack!, kes püstitas uue folgi publikurekordi, pani lava peal õlut ning surfas publiku kätel. Sandra Sillamaa kostüüm oli taas kord ikooniline ja paistis Vabarna ja Tubli tagasihoidlike T-särkide kõrval eriti hästi silma. Tekib küsimus, millal ka mehed enda seesmised moelõvid valla päästavad. Igal juhul oli tegemist ilmselt tänavuse folgi kõige hevima kontserdiga, millele pakkus konkurentsi minu kõrvu kuulnutest võib-olla ehk ainult Svjata Vatra.

Šotimaalt pärit Rura viis aga enda mägede ja küngaste vahel voolava muusikaga mõtetes otse "Kääbikust" tuntud Keskmaale ja sealt edasi juba pidumeeleolus Maakonda. Väga eriline oli neid jälgida ka distantsilt, istuda Kirsimäelt üle vallikraavi Kaevumäe veerel ning soojas öises pidumiljöös vaikselt kaasa sumiseda.

Kõige naljakamaks kujunes aga Mehhikost pärit cumbia bänd, kelle kinnisidee cumbia'ga muutus isegi natuke hirmutavaks. Kogu kontsert kujunes põhimõtteliselt üheks pikaks looks, mille vahele rahvas mõne suurema aplausi tegi. Mõtlesin, kas see ongi see cumbia-põrgu, kus inimesed hullunult tantsivad ja tantsivad kuniks varisevad kokku. Bänd tegi ka veidi publikutööd eesotsas Fred Merkuuriga, omamoodi taskukohase Freddie Mercuryga.

Festival kõigile

Pärimusmuusika on viimase kümne aastaga aina rohkem massidesse läinud, nišiasjast on saanud midagi pea et võrdväärset popmuusikaga. Selle tõestuseks räägivad kõik tänavused publikurekordid. Silma hakkas folgil ka suur noorte osakaal nii publiku, tänavamuusikute kui ka esinejate seas. Lust oli vaadata, kuidas Viljandis tantsisid käsikäes kõigi põlvkondade esindajad – kas on pärimusmuusika näol tõesti tegemist millegi nii universaalsega, et seda on mingil tasandil võimalik mõista kõigil pea üheselt? Jah, on küll.

Kuigi numbrite järgi oli tänavune festival ajaloo külastajaterohkeim, siis kohapeal sellist tunnet hetkekski ei tekkinud. Ei olnud sellist tundmust, et oleks kuidagi kitsas, ka söögi-joogi- või vetsujärjekorras seismist oli minimaalselt kui üldse. Isegi Kirsi- ja Kaevumägesid ühendavatel sildadel liikumine oli täiesti talutav. Kuidagi juhtus, et rahvas hajus igale poole väga demokraatlikult ja võrdselt.

Festival, kus Zetod said jälle vihma

Festivali viimasel päeval tekitas elevust ka kolmanda taseme tormihoiatus. Vihm tulemata ei jäänud ning pidu sai mõnusalt märja lõpu. Tormihoiatusi võttis festivali korraldustiim seejuures väga tõsiselt, ennetatavalt evakueeriti telkla rahvas oma kodinatega siseruumidesse ning igasugust asjakohast infot jagati peale kontserte nii lavadelt kui ka meili teel.

Lõppeks tundub, et Zetod on vihmamanamise loitsu selgeks saanud, sest sarnaselt eelmise aastaga avanesid just nende laulu peale taevakraanid. Viljandi laululava esine on ka mõnusa lehtri kujuga, seega kogu taevast alla sadanud vesi kogunes täpselt lava ette, kus suurem osa vihmale vastu pannud publikust, kes ei sööstnud tulistjalu varju alla, laulis, tantsis ja vaibis nagu ühes suures folgilombis või -supis.

Rongiga Tallinna tagasi sõites meenutasid märjad sokid ja püksisääred, et hea muss ja melu on ka vanajumala skeemidest üle. Sai folgitud küll.