Sofia Joons selgitas, et sel kevadel kaitses ta doktoritööd, milles ta seda, mida tegid eestirootslased lauludega 1920. ja 1930. aastatel. "Seni oli uuritud, mida on eestirootslased teinud varasemal ajal, aga mina tahtsin teada, kelleks nad on kujunenud Eestis elades," lisas ta ja mainis, et ta vaatas lähemalt lähemalt kolme laulurepertuaari: kohapeal tekkinud autorilaulud murdes, pärimuslaulud laval ja noorte lauluvihikutesse kogutud laulud ehk popmuusika. "Ma tahtsin vaadata, kui palju erinevaid identiteete oli korraga selle suhteliselt väikese rahvusrühma sees."

Joonsi sõnul oli enne sõda Eestis umbes 9000 eestirootslast, kellest 8000 põgenes sõja ajal Rootsi. "Kui eestirootslased käisid Rootsis esinemas, siis nad rõhutasid, et jah, meil on juured siin, aga meil on ka Eestis kujunenud oma kultuur," ütles ta.

Tänapäeval elab see kogukond nii Eestis kui Rootsis. "Peale sõda olid eestirootslastel Rootsis omad ühing ja ajakiri, nad tegid väga suurt tööd, et seda hoida," kinnitas ta ja mainis, et kui 1990. aastate alguses oli võimalik tagasi tulla, siis neil oli põhi olemas. "Teadmised ei olnud ära kadunud, mõnede isad olid isegi teinud maketid nende taludest."

"Pidevalt on öeldud, et see on üks väljasurev kultuur, seda öeldi juba eelmise sajandi alguses, aga kohe, kui keegi hakkab kirjutama, et nüüd ongi viimased eestirootslased alles jäänud, siis alati tegi keegi veel," tõdes ta ja lisas, et eestirootsi kultuur on praegu endiselt elujõuline ja sitke.

"Meie eelis on see, et meie rahvusrühm pole väga suur, mis tähendab seda, et inimeste vahelised kokkusaamised on väga olulised ning selleks on ka ruumi," sõnas Joons ja kinnitas, et tänu doktoritööle mõistis ta, et kuigi eestirootslaste rahvusrühm oli väike, siis toimus väga palju erinevaid protsesse.