Ühel juuli keskpaiga õhtul "Hydrogen Jukeboxiga" kohtudes on täpselt selline tunne, nagu oleks äkitselt turbiini kinni jäänud. Lavalt paistab esmapilgul vastu sirav siledus, neoonesteetika passiivne kaja, mis etenduse avalöögil aga koheselt pinna all pulbitsevat kurrulisust tõotab. Noblessneri valukoja industriaalsaal on ajaloo vältel masinatega harjunud – nüüd on see täitunud emotsionaalse labamasinaga, mille suure hooga pöörlevad rattad voolava aine energia intensiivseks poeetiliseks pöördliikumiseks muundavad. 

"Hydrogen Jukeboxi" sünnilugu ulatub tagasi 1988. aastasse, mil helilooja Philip Glass ja kirjanik Allen Ginsberg juhusliku kohtumise ja spontaanse improvisatsiooni tulemusel omavahelist koostööd alustasid. 1990. aastal esietendunud ooperi kontseptuaalseks keskmeks on kriitiline pilk 1950.–80. aastate Ameerika ühiskondlikule olule. Ginsbergi luuletustel põhinev libreto puudutab teemasid kirjaniku isiklikust elust sotsiaalsete kontraliikumisteni välja – sõjavastasus, seksuaalne ja psühhedeelne revolutsioon, idamaade filosoofiad, tärkav teadlikkus toimuvast keskkonnahävingust. Ginsberg oli Biitnikeks kutsutava kirjandusliikumise üks kolmest ellukutsujast, kelle tegevus sündis vastureaktsioonina teise maailmasõja järgse Ameerika heaoluühiskonna kuulekusele, silmakirjalikkusele ja materialismile. Sõna ,,biit" (ingl k beat), tähistas grupi vaimset väsimust, lüüasaamist, kriitikavõimelise üksikisiku allasurutust siledaks lükatud ühiskondliku teadvuse keskel. 

Ooperi pealkiri "Hydrogen Jukebox" pärineb Ginsbergi 1956. aastal ilmunud luuletusest ,,Ulg", mida peetakse mitmel puhul 20. sajandi oluliseimaks poeetiliseks murdepunktiks. Sõnapaar tähistab Ginsbergi sõnul hüpertroofilist kõrgtehnoloogilist seisundit, milles inimese psühholoogiline tundlikkus on liginemas oma vastuvõtlikkuse piirile. See on kaasaegse tsivilisatsiooni militaarne ja industriaalne möire, heli, mis vibreerib läbi kontide ja raputab närvisüsteemi nihkesse, tuletades meelde vesinikupommi, mis igal hetkel tsivilisatsiooni hävingule vaid sendi võlgu on. See on ligihiiliva apokalüpsise räme lõhn.  

See on ajastuhetk, mil arvatakse end lähenevat sajandeid lubatud El Doradole, hiilguse lunastavale jõule… kohale ei jõuta aga ometigi. American dream on jätnud tühjaks suured sõnad õnne peatsest saabumisest ning ärevuseinglid laksutavad hoogsalt oma tiibu. Rauatööstus kalgistab aegamisi inimliku tundlikkuse ja ,,kogu meie keele on maksustanud sõda". Siiski ei tundu "Hydrogen Jukeboxis" avalduva mässu puhul olevat küsimus ühiskondlike süsteemide robustses hülgamises, nende purustamises või sootuks ebavajalikuks kuulutamises. Pigem mässatakse üksikisiku mõttevabaduse poole, mille tuumaks saaks olla ärgas kriitikameel sotsiaalse tegelikkuse ja selles vohavate väärideaalide suhtes. 

Tädi Rose, Hitler on surnud… küll aga mitte need jõud, mis igas ajas üha uusi Hitlereid sünnitavad. On üks inimlikkusevastane diktaator, kellel nimeks Moolok. Moolok ei määratle end parem- ega vasakpoolse, tsentristi või diagonalistina, kuid esineb neis kõigis sellena, mida võib nimetada mugavluse võidukäiguks ja empaatilise meele järkjärguliseks mandumiseks. Aegadel, mil ühiskondlikel luudel vohab barbaarne liha, üritatakse inimlikkusest mööda saada peamiselt kahel moel: 1) muundades orgaanilised süsinikuvormid silikooniorgudeks, ehitades masinaid, millel puudub emotsionaalsus; 2) tasalülitades oma loomupärase tundlikkuse, sulgudes isoleeritud individualistlikesse kapslitesse.

Järele jäävad vaid krampi tõmbunud sisikondadega mehaanilised kestad, millel puudub elusorganismile omane dünaamilisus. Steriilse heaoluühiskonna haiguseks on apaatia-epideemia, selle pinnad on kumerusteta ja emotsionaalsetele reaktsioonidele on üha enam omane plastiku etteaimatav libedus. 

Siiski on veel vana mees Kansases, kes ,,ei karda kõneleda autos oma üksildust", kes nõuab oma sünnipärast õigust õnnelikkusele ja loitsib uut Ameerika mantrat. Ta peatub hetkeks keset keerist ja avastab, et pideva progressi ja laienemise asemel on end võimalik hoopiski vertikaali sirutada. Masinliku pressivuse kõrval naastakse teoses alati tagasi algühikute juurde, nende üksikute ja puhtakõlaliste häälte ning kujutluspiltide ligi, mis on eneseküllasemad ja terviklikumad kui killustunud maailm nende ümber. Üksikust häälest kujuneb sild ühiskondliku segaduse ja murendatuse ning selle millegi suurema, puhtama ja nimetamatuma vahel. Palve sisuks ei ole egode Eedenit valitseva ainujumala kummardamine, ei, Jumalad on paljususes ja nende ühisnimetaja on alandlikkus. Kuskil selle raua ja silikooni vahel väändub ikka ja alati mõni orgaaniline jätke, surub end nähtavale mõni umbrohuline apsakas, esindades mässulist kõrvalekallet plastik-universumist. 

Ginsbergi luule ja Glassi muusika moodustavad kokku teineteist tunnustava paarsuse ning mõjuvad justkui jõustatud loitsimisena. Glassi muusikat liigitatakse minimalismi alla (kuigi ta on ise korduvalt seda sildistust tauninud), kompositsioon põhineb lühikeste meloodiajuppide ja rütmistruktuuride pideval kordusel. Ka "Hydrogen Jukeboxi" iseloomustab intensiivne rütmistatus ja repetiivsus ning inimkõne avaldub selles moel, milles sõnad ja konsonandid on osisteks hekseldatud, tummisteks löökideks komponeeritud. Üheskoos Ginsbergi vaba improvisatoorse sõnadevooga, sünnib sellest justkui midagi transisarnast – mehaaniline tamp, mida läbistab samaaegselt ka elastne-plastiline olek. Glassi rütmilise ülitäpsuse ning Ginsbergi reegliteta keele kohtumine hoiavad alal pidevat ja käivitavat nihet, milles avalduvad kontrastid tekitavad väsimatut ja füüsilist ärksust. Avaldub lahtine emotsionaalsus, milles puudub tunnetus liigkomponeeritusest.

Ooper embab täie aususega inimlikku traagikat ja päevapoliitilist valu, uppumata seejuures meeleheitesse või igavesse eksistentsiaalsesse tühimikku. Traagika tagant kumab alaliselt välja justkui kosmiline huumor, lootus, väändunud veider helgus. Selgelt võib täheldada üht hoiakut, mida võiks vast nimetada posttraagilisuseks – valmisolek avali silmadega suurtele inimlikele valudele otsa vaadata, kogetud õõv ei ole seejuures aga fataalne lõppnägemus, vaid teispool traagikat paikneb alati maailm, milles ei anduta nihilismile ning milles on siirast usku inimlikku õrnusesse.

Lavastust läbib sotsiaalkriitika, milles puudub pretentsioonikuse või moraliseerivuse hapu maik, sest seda ei kannusta naiivne usk lihtsatesse programmilistesse lahendustesse. Selle asemel, et inimlikkusest järjekordne policy teha, kõneldakse keeles, milles empaatia on orgaaniline tegu, mitte reglementeeritud stamp. Kriitilisus ei tulene mitte soovist demonstratiivselt vastanduda või vihata, vaid pigem on selle aluseks võime jätkuvalt ja sügavalt armastada. 

Ehk on sedavõrd tugeva ja spetsiifilist energiat kandva algmaterjaliga töötades oluline eelkõige just nimelt see, kuivõrd austavalt osatakse selle loomuldasa tihedusele ruumi ja õhku anda. On äärmiselt sümpaatne, et lavastust pole liigtõlgendustega ülekoormatud ning nii visuaalselt kui tegevuslikult on puhast ja minimalistlikku joont hoitud – tundub, et materjal on seeläbi justkui sundimatult teostuda saanud. Koreograafilised lahendused on kontseptuaalse ja emotsionaalse tonaalsusega suurepärase kontakti saavutanud: kehade liikumine on robotlik, nende vahel puudub omavaheline taktiilne kontakt ning igasugune lähedus on mehaanilisuse kaasprodukt, mitte loomuliku tahteavalduse tulemus. 

Muusikaliselt on tegemist äärmiselt tundliku ansambliga – etendajate isiksustest ja tämbritest moodustub kokku sümbiootiline sünergia. Kuna Glassi muusika põhineb tõepoolest keerukatel, mitmekesistel ja kiiresti vahelduvatel rütmistruktuuridel, sõltub muusikalise terviku toimimine iga lavalolija ülimast täpsusest, fookusest ja partii peentunnetusest. On tähelepanuväärne, et hoolimata sellest, et dirigent ja bänd ning lauljad ei paikne ruumis moel, mis võimaldaks pidevat omavahelist silmkontakti, toimivad asjaosaliste käigud peaaegu veatult.

Kontrastina tampivust kehtestavale muusikale on laval ka Ivo Uukkivi, kes esitab Ginsbergi poeesiat loomuliku kõnena. Lavastuse üheks markeerituimaks hetkeks on Susanna Metti meisterlikult eestindatud ,,Wichita keerise suutra", mis mõjub Uukkivi esituses orgaanilise küpse hingetõmbena. 

Tundub, et kvaliteetse, uudse ja kõneka materjali maaletoomise eelduseks ei ole tingimata Estonia ooperimaja juurdeehitis – ja võibolla ongi tihtilugu lahedam, kui kunst saab sündida ruumides, milles on juba eelnevaid ajaloolisi kontrastsusi. "Hydrogen Jukebox" on tõeliselt väärtuslik ja eristuv pärl suvelavastuste üldise mõisaliku miljöö keskel, vastukaal lilleaasade keskel esitatavale romantikale. Lavastus on kahe tunni pikkune meditatsioon Mooloki sisemuses, millest väljudes on mässulisus uue julguse omandanud. Üheskoos ulutakse piirideta otsatusse.