Igas linnas on Männi sõnul omad väärtused ning keeruline on seetõttu öelda, milline Läänemere linn on parima elukeskkonnaga. "Näiteks Tallinna ja Helsingi linnaruumilisi kihistusi võrreldes on Tallinn oma ajaloo tõttu kindlasti palju huvitavam," tõi Mänd välja ning lisas, et kui Soomes on olnud pidev ühtlane areng, siis Tallinnasse on mitmekesisust toodud poliitiliste, ajalooliste erisuste tõttu. "Aga kui vaatame elukeskkonna poolt, siis näiteks rattateede ja sotsiaalse tartistu osas on Helsingi meist tükk maad ees," nentis Mänd. Tallinna ebaedu põhjus on eeskätt ajaloos. "Soomlastel on olnud sada aastat aega, et linnu arendada. Meie häda on see, et meil on katkestuste ühiskond," tõdes arhitekt. 

Linnaruumi osas on Kopenhaagen eeskuju, mida vaatab terve maailm. "Kopenhaagenis on viie sõrme mudel, see tähendab, et linnast hakkavad välja hargnema raudteeliinid. Kõik uusarendused on nende raudteeliinide ääres ja inimesed saavad mööda raudteid kiiresti liikuda. See on mugavam, odavam ja efektiivsem kui Eestis" rääkis Mänd ning nentis, et Eestis domineerib ilma igasuguse süsteemita lapiteki arendus. Seetõttu kannatavad suurlinnade kompaktsused Tallinnas, Tartus ja Pärnus.  

Eeskujudest toob Mänd välja ka Stockholmi, kus on näiteks tehtud kliimaneutraalseid linnaosasid. "Igas linnas on mingid aspektid, mida eeskujuks võtta, aga üldiselt on linnaplaneerimine igal pool lõputute kompromisside otsimine," nentis Mänd. Kui näiteks paljudes kategooriates on Kopenhaagen esirindlik, siis uueks Läänemere-äärseks majandus- ja finantskeskuseks on rahvastiku tiheduse tõttu kerkinud just Stockholm.

Tallinna arenduse osas peab Mänd oluliseks koostööd Helsingiga. "Tallinn ja Helsingi peavad hakkama jõuliselt ühenduma ja kokku kasvama. Füüsiliselt pole see distantsi tõttu võimalik, aga teenuste osas tuleks mõlemad muuta toimivaks kaksiklinnaks ning liita kokku mõlema linna rahvaarvud. See algab näiteks ühistranspordi piletisüsteemi ühildamisest, ühiste muuseumikaartide loomisest," pakkus Mänd. 

Tallinnal ei ole linnaarhitekti olnud viis aastat. Kui eelmine linnaarhitekt, Andro Männi nimekaim Endrik Mänd tegeles peamiselt üksikprojektidega, siis tänaseks on linnaplaneerimisel toimunud struktuuri muudatused. "Kuna Tallinn on lihtsalt niivõrd suur linn, siis üksikprojektidega tegelemine hakib linnaarhitekti töö ära. Tänaseks on süsteem märksa konkreetsem ja minu laualt ei käi igapäevaselt läbi kõik detailplaneeringud, vaid keskendun linna pikaajalisele visioonile," rääkis Mänd.

Tallinnas pole Männi hinnangul aastaid olnud kedagi, kes hoiaks silma peal linna arengul pikemas perspektiivis. "Oluline on jälgida, kuhu me jõuame oma planeeringutega mõnekümne aasta pärast. Praegu ongi minu laual pigem üldplaneeringud ehk linna suurem vaade," rõhutas Mänd. Lisaks tuleks tema hinnangul muuta ka piirideülest suhtlust naaberomavalitsustega.

Samuti on linnaarhitekti jaoks olulised sümbolprojektid, üldiselt suuremad detailplaneeringud ja linnaruumiliselt olulised kohad, näiteks Estonia teater, Linnahall, aga ka Stockmanni ristmik. Linnaarhitektina on Männil eeskätt suunav roll. "Minu hääl on selleks, et selgitada otsuste tagamaid ja mõjusid tulevikule. Lisaks on mul oma meeskond, kus on väga pädevaid inimesi, minu roll on nende kompetentsete inimeste teadmine viia otsustajateni," selgitas arhitekt. 

Männi sõnul on äärmiselt oluline hakata üles ehitama Tallinna kultuuriobjektide visiooni. "Kultuuriobjektide visiooniga tuleb hakata tegelema, sest varem pole seda väga olnud. Tulemus on see, et kesklinnas hakkavad kultuuri jaoks krundid otsa saama," nentis Mänd ning tõi välja, et muuhulgas pole valik suur Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri uue kontserdimaja asukoha osas. "See näitab, et varasemalt pole olnud pikka plaani, et mingeid kohti reserveerida," rääkis arhitekt.

Eesti ühiskonna häda on Männi hinnangul mahajäämus. "Me oleme kõiges hiljaks jäänud. Kui me vaatame ülejäänud Euroopat, siis Kumu kunstimuuseum valmis viisteist, Eesti Rahvamuuseum kümme aastat tagasi – muu maailm tegi sellised projektid valmis 19. sajandi lõpus ning nüüd tegeletakse laiendamisega või ehitatakse uusi kohti kaasaegse kunsti tarbeks. Ajaloo tõttu pole me saanud ühiskonnana järjepidevalt areneda, mistõttu on meil suured lüngad, mida üritame tasa teha," tõdes Mänd. 

Mänd toonitas, et linna visioon tuleb paika panna koostöös mitme osapoolega ning see ei saa olla ainult ühe üksiku linnaarhitekti oma. Paraku on tema hinnangul poliitilisel tasandil tehtud palju küsitavaid otsuseid. "Olen korduvalt kritiseerinud Riigikogu kultuurikomisjoni otsust riiklikult tähtsate kultuurobjektide rajamise osas. Riiklikult tähtsaid objekte oli tegelikkuses valikus vähe ning raha pudistati tegelikult enne valimisi enda reklaamimiseks laiali eri hoonete vahel, kuid seda oleks saanud kasutada millegi suure tegemiseks," kritiseeris Mänd ning lisas, et näiteks ei osutunud valituks Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri uus kontserdimaja. "On arusaamatu, et meil on üks väheseid maailmatasemel kultuuriinstitutsioone, aga poliitikud otsustasid seda objekti mitte toetada," tõdes Mänd ning lisas, et objektide seas ei olnud ka Rahvusraamatukogu ega Eesti Rahvusringhäälingu uut maja. "Nüüd on tekkinud olukord, kus Rahvusraamatukogu neelab 1980. aastate halva ehituskvaliteedi tõttu järjest uusi miljoneid, riik aga võtab kulude kompenseerimiseks raha just kultuuri arvelt," nentis Mänd. "Eesti kultuur kannatab seetõttu, et poliitikud ei näinud suurt pilti. Otsus oli lühinägelik, kuna valikus ei olnud mitte riiklikult, vaid maakondlikult tähtsad objektid," tõdes Mänd. 

Mai keskel andis oma hinnangu UNESCO alla kuuluv rahvusvaheliste kultuurimälestiste nõukogu ICOMOS, mis sedastas, et Estonia teatrile praegu planeeritud mahus juurdeehitus on välistatud. See otsus aga ei tähenda Männi sõnul, et teatri juurdeehitus kindlasti ära jääks. "Estonia teater esitas algul taotluse nii juurdeehitusele kui ka täiesti uuele majale, poliitikud otsustasid juurdeehituse kasuks, kuna see oli odavam," rääkis Mänd ning tõi välja, et kui Estonia poolt tuuakse probleemina välja lava väiksust ja halba akustikat, siis seda kõike on nii Tallinna linn kui ka muinsuskaitse pakkunud lahendada olemasolevate vahendite ning ilma uue juurdeehituseta. Näiteks lubatakse põrandat sügavamale viia ja lavaportaali laiemaks teha.

"Seda olemasolevat kehandit on võimalik teatri soovidele kohandada – ma näen, et on tehtud palju järeleandmisi. Teatri pool võiks hakata mõtlema, kas ehk ajaloolise väärtuse taustal see suure kasti taga ajamine ei peaks olema põhieesmärk," nentis Mänd. "Linnaplaneerimine on alati kompromiss ja ei saa olla nii, et ühe osapoole soovid on kõigist teistest üle. Muinsuskaitse on samamoodi üks osa meie kultuurist," rõhutas Mänd ning tõi välja, et tema hinnangul on kultuurikomisjon ja muinsuskaitse pakutud lahendused head variandid, kust edasi minna. 

Juuli keskel avaldati Tallinna vanasadama ala esimese etapi plaanid. Kui algselt oli 2030. aasta arenduses uus ooperimaja sees, siis nüüd seda enam pole. Kuigi otsused tehti enne Männi ametisse määramist, rõhutab uus linnaarhitekt, et mereäärne piirkond ei tohiks kindlasti olla kultuurivaene. "Ma kindlasti ei soovi, et Noblessner ja Kalaranna muutuksid ärimeeste nimetatud Kuldseks Miiliks, kuhu saab endale elamist lubada vaid esimene Eesti. Me peame tegema linnana kõik, et meil oleks mitmekesisust, me ei saa tekitada puhtalt äripiirkondi, kõik peab olema segamini," nentis Mänd.

Eesotsas Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri ning Tallinna Kammerorkestriga tahetakse uut kontserdisaali, mis oleks paslik suure sümfoonia esitamiseks. Uus kontserdimaja tuleb Männi hinnangul kindlasti, aga pole teada, millal. "Linnaarhitektina teen kõik endast oleneva, et muusikud saaksid endale kvaliteetsed ruumid," rääkis Mänd, kuid soovitas ka muusika valdkonnal endal olla aktiivsem. "Soovitan, et muusika valdkond võtaks ise jalad kõhu alt välja. Näiteks Kopenhaagenis on lõviosa kultuuriobjektide taga erarahastus. Eestis on metseenluse kultuur endiselt lapsekingades," nentis Mänd. "See ei tähenda, et erasektor peaks sealt kuidagi hakkama kasu teenima, oluline on just see mentaliteet, et kui on saavutatud mingi teatud jõukus, siis see antakse ühiskonnale tagasi," selgitas Mänd ning lisas, et oma sõnumites võiks muusika valdkond olla aktiivsem ja rääkida jõulisemalt.

"Kui me mõtleme sellele, kui vaene meie riik oli, kui Estoniat ehitati, siis seda siiski suudeti teha. Praegu oleme oma ajaloo jõukuse tipul. Ma ütleks, et me oleme lihtsalt pudukaupmeeste ühiskond, me ei suuda näha suurelt suuri asju ja pudistame kogu aeg, oleme visioonitud," nentis Mänd.

Linnaarhitekti hinnangul tuleks ka riigil just praegu ehituses tegutseda. "Kuna majanduses on surutis ning praegu on hinnad all, siis praegu on just õige hetk, mil avalik sektor peaks projekteerima ja ehitama," rääkis Mänd ning lisas, et kolme aasta pärast hakkavad hinnad taas üles minema. "Riik allkirjastas kolm aastat tagasi dokumendi "Ehituse pikk vaade", mis sõnastas otseselt, et riik peab investeerima kontratsükliliselt," rääkis Mänd ning lisas, et selle järgimine aitaks riigil odavamalt toimetada. "Praegu tuleks projekteerida uut kontserdimaja, aga seda ei tehta, pole kruntigi. Ei suudeta pikalt ette mõelda, aga tegutseda tuleks järk-järgult," rõhutas Mänd