Unda esimesel päeval avamisele sõites olin ootusärevil, idee muuseumis korraldatavast klubifestivalist tundus põnev ja seksikas, ERM-i ruumid pakatasid minu peas lõputust potentsiaalist. Kujutasin ette tõelist reivimekat, mis on orgaaniliselt muuseumi keskkonda integreeritud, kus klubi- ja muuseumiruum loovad üksteist täiustava, eripärase ja turvalise ning mugava keskkonna. Esmane elevus lahtus kohale jõudes aga üsna kiirelt.

Maa all ja salaja

Sissepääs festivalile oli suunatud ERM-i B-poolele ehk lennurajapoolse sissepääsu juurde. Tagaukse juurde suunamine kannab endas juba teatavaid konnotatsioone: sealtkaudu käib tavaliselt salajane sehkendamine, liiguvad kahtlased kujud, kas seaduse, sotsiaalse diskursuse või mille iganes suhtes – kõik, kes tahavad mingil põhjusel varjatuks jääda ja on ühiskonna silmis äärealadele või maa alla aetud. Mõnes mõttes täitis selline lahendus eesmärki, peitub ju ka festivali nimes endas sobiv mitmetähenduslikkus. Sõna "unda" võib käia mingi pideva, võib-olla ebameeldiva hääle tegemise ehk undamise kohta, kuid ingliskeelsest sõnast under on ta tuletatav ka omamoodi häälduskujuna, viidates just underground'ile, peavoolule vastanduvale. Juba sel põhjusel ei saa sisse astuda suurest peasissepääsust, sest tegu ongi millegi salajasega, ainult valitutele avatuna.

Mõeldes aga suure rahvusvahelise festivali peale, mille eesmärk on klubikultuuri ja -muusikat ühiskonna mõistes just rambivalgusesse tuua, selle olulisust rõhutada, siis tundus veider rahvast tagasihoidlikust tagauksest sisse juhatada, eriti kui näiteks avamisõhtu toimus peaaegu eranditult peasissepääsu poolel. Sellest tulenes ka omamoodi segadus.

Peale ERMi-i sisenemist ning esmalt oma jaki ilusti garderoobi andmist, tabas mind kerge peataolek, tundsin end isegi eksinuna. Mingeid silte või isegi inimesi, kes oleks õigele poole võinud suunata, ei eksisteerinud, mõningaid asju pandi siin-seal veel üles, kõik oli veel natuke pilla-palla, ruum tundus tühi. Nii me siis ekslesime seal veel mõne sama segaduses külastajaga, olemata kindel, kuhu võib ja kuhu ei või astuda, kuniks siis julgesime lõpuks läbi ERM-i püsinäituse rännata muuseumi A-poolele, kus sillaalal esitas techno't läbi klassikalise muusika filtri ERSO kammerlik esindus.

Kammerlikkus oli omane kogu esimesele päevale, kui isegi mitte kogu festivalile, sest rahvast oli lihtsalt vähe. Esimese õhtu sisustas lisaks ERSO-le Tresori klubi asutaja, Dimitri Hegemanni ettekanne, järgnesid paneelvestlus Eesti ööelu ajaloost ja hetkeseisust ning Röövel Ööbiku kontsert. Klubimuusika programmi täitis Eesti oma Haigla Pidu, kus tantsis aga kõigest kümmekond inimest. Põhjendus, et oli alles neljapäev, Tartus ei päde, sest tudengirahva väljaskäimised algavad traditsiooniliselt kolmapäevaga. Ühelt poolt oli ju tore, et oli ruumi laiutada ja õhku hingata, kuid esimene mulje tegi siiski nõutuks. Reede ja laupäev tõid juba suurema hulga rahvast, kuid pigem hõre üldpilt olid omaseks ka neile päevadele. Suure rahvusvahelise festivali tundest oli asi pigem kaugel. Kuhu siis massid jäid?

Mõrvarlik piletihind

Kui räägitakse kohaliku klubikultuuri edendamisest ning kogukondade ühendamisest ja kaasamisest, ning seda ka läbivalt festivali enda erinevatel paneelvestlustel, siis kahjuks jooksis Unda omadega rappa kohe, kui passihinnaks otsustati määrata ligi 150 eurot. Tartu üks suuremaid sihtrühmasid oleks võinud olla just tudengkond, noored, kuid keskmine tudeng ei saa endale lubada 150-eurost peopiletit, keskmine inimenegi ei ole nõus sellist raha välja käima.

Tundub, et enda kergelt öeldes pange panekust saadi ka ise aru, kui nähti, et "oi kurat, me oleme ainult kümme piletit" müünud. See taipamine saabus aga vist kahjuks liiga hilja. Kuna rahvusvahelist publikut, kellele turunduse iseloomu järgi ilmselt alguses peatähelepanu oli pööratud, ei suudetud Tartusse kohale vedada, paisati paar päeva enne festivali müüki ka päevapassid, festivali ajal aga juba eraldi klubiööde, konverentsi jms piletid. Lõpuks tehti ka tudengitele soodustus ära, kuid ka kõige selle juures jäid piletid oma hinna poolest kõrgemaks näiteks keskmisest Halli tariifist.

Tekkis küsimus, mille eest sellist hinda küsiti. Sul võib olla väga tugev esinejate nimekiri ja vinge toimumiskoht, kuid kui sa ei suuda neid ühendada sidusasse ruumilahendusse, kus on hea viibida, siis hakkab kogu festival käärima.

Ruum

Muuseum oli festivali tarbeks jagatud kaheks: A-poolel asuvas Hurda saalis toimusid festivali konverentsiosa arutelud ja vestlused, saali ümbrusesse oli pikitud ka paar live-esinemist. Klubimuusikat mängiti aga kahel B-poolele jäänud laval. Esimene neist, millega külastaja kokku puutus, Pööriöö lava, oli püstitatud kohe sissepääsu juurde, madalate lagedega kohvikuruumi, mille keskele oli veetud ka madal platvorm, millel ilmselt rahvas tantsima pidanuks. Ma ei pannud tähele, et see siiski kordagi kasutust oleks leidnud. Lava ise oli ehitud õhukese läbipaistva paber- ja kangasmaterjaliga, mis andis ühelt poolt spirituaalset ja rahulikku hõngu, kuid teisalt kohati klassiõhtu või koolipeo vaibi. Lisaks funktsioneeris saal ka läbikäiguhoovi või koridorina õuealale. See ei tekitanud aga ka oma küllaltki olematu valguslahendusega eriti kutsuvat või mugavat keskkonda, kus tantsida tahaks. Tore oli saali nurgas asunud pehme patjadest ja mattidest kokku kuhjatud puhkamisnurgake, kuid ehk oleks võinud samasuguse rajada ka muusikast küllastunud keskkonnast eemale, kus ülestimuleeritud klubilised end korraks välja võinuks sirutada.

Erinevaid peidetud nurgakesi, kus korraks hinge tõmmata see-eest siiski oli. End võis pühendada ööelu tutvustavate videote jms uurimisele, laulda voodis karaoket, uudistada ERM-i näitust "Kellele kuulub öö" jms. Pettumuseks suleti näitus küllaltki vara, mis jällegi räägib kaasa kasutamata potentsiaalist, suletud uste paljususest.

Päris klubi õhkkonda oli suudetud luua ERM-i blackbox'i, kus lõpuks veetsin ka suurema osa enda festivaliajast. See oli koht, kus sai kätte klubi poole klubikultuurifestivalist, kus pimedas ruumis sai end vabalt tunda ja korralikult lahti tantsida. Lava kohal kõrgusid erinevad väänlevad vormid, mis strobotulede sähvides andsid ruumile ka iseloomu. Raba lava toimima panemiseks ei olnud vaja eriti palju ka pingutada, sest korralik pime ruum tegi juba ise suure töö ära. Just seal säras festival eredaimalt.

ERM-i teatrisaalist välja astudes tabas külastajat aga hele muuseumivalgus, mis pani pimestusest silmi hõõruma. Selline drastiline valgusnivoodega mängimine võib mõnel korralikult ära kassida. Koridorides valitsenud valguslahendus viis klubikontekstist täiesti välja. See-eest oli aga just A-poolel lastud tuled maha, oli suudetud luua hämaruse ja lihtsate valguslahendustega seda klubidele omast kergelt müstilist õhkkonda, millele aandis oma panuse ka sillaalal paiknenud Aivar Tõnso installatsioon. Ehk olekski üks klubimuusika lava võinud B-poole kohvikuruumi asemel paikneda just muuseumi aatriumi lähistel, kasvõi täiesti ära kasutamata restoranialal.

Omapärase festivaliruumist täiesti eraldiseisva ala tekitas aga ERM-i püsinäitus, mis ühendas A-poolt B-poolega. See eksisteeris täielikult kogu sündmusest eraldi, lausa ebamaine tunne tekkis seal täielikus vaikuses kõndides. See oli tegelikult hea võimalus end teatud moel taaskäivitada ja korraks ka mõtetel ajju lasta tulvata. Tüütu oli aga see, et ühelt festivali poolelt teisele ei pääsenud avatud joogiga, ka korgiga veepudeliga paluti ots ümber keerata. Kuna teist teed ühelt poolt teisele ei eksisteerinud, siis tuligi ühele poole mõneks ajaks lõksu jääda, kui sa just oma äsja ostetud jooki kohe põhjani ei tahtnud panna.

Oleks oodanud muuseumi ja muuseumiruumi suuremat integreerimist festivali olemusse. Hetkel jäi vägisi sisse tunne, et mind kui külastajat tahetakse kõigest eemal hoida. Ma saan aru, et museaalide säilimise huvides on mitte peomeeleolus rahvast vabalt ringi lasta käima, kuid tundus, et muuseum suruski konkreetselt lihtsalt kogu festivali enda perifeeriatesse ning mingi nupukama lahenduse peale ka keegi mõtlema ei viitsinud hakata. Muuseumis on ju ka päevasel ajal saalides töötajad, kes külastajat vajadusel korrale kutsuvad, miks ei oleks sama võinud teha nüüd ka öösel. Usalda, aga kontrolli.

Heli, mis raputas ja lõdvestas lihased

Aga kas midagi head ka siis oli? Muidugi oli, artistid ja muusika olid tasemel, helisüsteem nii mahlane ja võimas, et raputas üdini läbi ja pani helis värve nägema. Tore oli ka üldine idee, et klubid võiksid olla uute mõtete ja ideede inkubaatorid, kus inimesed tulevad kokku, räägivad, lahendavad. Tundus aga, et palju jäigi kinni teooriatasandile, sinna konverentsisaali vestlustesse, kus targad inimesed rääkida said ja rikkad kuulata. Nüüd tuleb ka edasi teha, liikuda parema kaasatuse ja ligipääsetavuse suunas, sest klubikultuuri, kogukonda ja inimsuhteid ei loo ju lõpuks artistid üksi, vaid ka inimesed, kes ruumi täidavad. Tühjale saalile on aga nukker mängida, tühjas saalis on veider tantsida ka.