6. oktoobril annab Viimsi Artiumis avakontserdi Viimsi Sinfonietta. See ongi ajend, miks Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit dirigendi, vioolamängija ja kammermuusiku Xandi van Dijkiga juttu ajame. Viimsi Sinfonietta on Eesti muusikamaastikul ainulaadne kooslus. Koos mängivad tippmuusikud, parimad muusikaüliõpilased ja konkursi kaudu kutsutud 15-18aastased muusikaõpilased.

Xandi van Dijki professionaalne taust on muljetavaldav. Kaplinnas muusikute perre sündinud van Dijk alustas dirigeerimist 14-aastaselt. Lõuna-Aafrika Vabariigist Saksamaale kolides sai temast ülemaailmset tunnustust pälvinud Signum kvarteti liige. Seitse aastat tagasi sattus ta aga Eestisse. Hoolimata töödest üle maailma on just Eestist saanud tema peamine peatuspaik.

Olete töötanud paljudes erinevates riikides, ent oma kammerorkestri loote just Eestis. Mis on siia sattumise ja pidama jäämise taustalugu?

Armastus muidugi! (Naerab.) Nagu palju asju Eesti muusikaelus, toimus ka minu siia sattumine tegelikult läbi perekond Järvide. 2017. aastal andsin Pärnu Muusikafestivalil meistriklassi vioola erialal ning osalesin samaaegselt dirigentide meistrikursusel. Aga esimene inimene, keda ma kohtasin, oli pianist Kärt Ruubel. Tema mõtles: milline arrogantne dirigent! Ja mina mõtlesin: milline võluv naine! Seitse aastat on möödunud ja siin ma olen. Algul armusin Eesti naisesse, siis Eestisse.

Aga dirigeerinud olen alates 14ndast eluaastast. Kaplinnas ja Stellenboschis oli mul võimalus juhatada ülikooliorkestreid. Mul vedas väga, sest see andis palju praktilist kogemust. Viis aastat pärast muusikaõpingute lõpetamist olin dirigeerinud enamikku Lõuna-Aafrika Vabariigi orkestreid. Seejärel kolisin Saksamaale. Minu algne plaan oli Euroopas dirigeerimist edasi õppida, ent minust sai hoopis Signum kvarteti liige. See tähendas, et töötasime kõvasti, osalesime edukalt paljudel konkurssidel? ning dirigeerimine tuli jätta mõneks ajaks ootele. Lisaks vaimustava kammermuusika mängimisele töötas kvartett Euroopa parimate õpetajatega.

Olen töö tõttu Eestist üsna palju eemal, aga ma tahaksin olla siin rohkem. Mu naine ja laps elavad Tallinnas ja ma soovin nendega rohkem aega veeta. Nii et ma proovin ka oma professionaalse elu rohkem siia tuua.

Te asutate uue orkestri ajal, kui Eestis kärbitakse hoogsalt kulusid, sealhulgas valuliselt ka kultuuri rahastamist. See tundub pisut masohhistlik missioon…

See on kohutav ajastus, jaa, ma tean! Aga ma loodan, et suudame end peagi publikule nii Viimsis kui väljaspool tõestada. Viimastel aastatel tundsin, et tahan jälle rohkem dirigeerida ja ma olen sellisest kontseptsioonist alati unistanud. See ei ole muidugi maailmas midagi uut. Aga see on inspireeritud millestki, mis Pärnus Järvide festival toimus. Nüüd on see kõik teises olustikus.

Kui teist korda Eestisse festivalile tulin, dirigeerisin Erkki-Sven Tüüri viiulikontserti (Viiulikontsert nr 2 "Angel's Share"), kus mängis ka Triin Ruubel-Lilleberg, kes on samuti Viimsi Sinfonietta liige. Oleme teinud palju koostööd. Ta on olnud ka minu kontsertmeister ERSO kontsertidel, nii et meil on väga hea kunstiline sõprus. Viimsi Sinfonietta liikmetest olen teinud varem palju koostööd ka tšellist Theodor Singiga.

Olen märganud, et inimesed peavad ise kuulajana kogema, kui vaimustav on selline muusika. On ikkagi väga eriline, et Viimsis on kammerorkester ja sellel on omakorda niivõrd erakordne kombinatsioon muusikuid. Suurepärased professionaalid kõrvuti väga andekate õpilastega, kes on peagi astumas professionaalsesse ellu. See tekitab erutust ja see annab ka esinemistele tohutu energia. Selles orkestris on küll koos õpilased ja professionaalid, kes üksteiselt õpivad, ent hoolimata vormist ei ole tegemist õppeorkestriga.

Minu jaoks on klassikalise muusika kontserdid mõnes mõttes meditatiivne kogemus. Kui astun näiteks mõnelt ERSO kontserdilt välja, tunnen, et meel on kuidagi puhastunud, hea on olla. Kas teil professionaalina jääb kuulajana analüütiline mõtlemine alati sisse lülitatuks või suudate muusikat ka lihtsalt nautida?

Hea kontserdi puhul säilib minu jaoks sarnane meditatiivne tunne, mida sa kirjeldad. Kui mängitakse väga hästi, siis ma ei pea mõtlema, mis ja kuidas on toimumas ja saan muusikasse kaduda. Muusika lubab meil ühenduda osadega endast, mida me sageli ei kohta.

Dirigentidest jääb sageli mulje kui kõrgustes hõljuvatest superstaaridest. Orkestrandid võivad neile küll isekeskis kõikvõimalikke hüüdnimesid jagada, ent ajakirjanikud ja klassikalise muusika publik fännavad tuliselt. Kuidas teie dirigendi rolli näete?

Näiteks kvartett on minu jaoks üsna demokraatlik viis muusika tegemiseks. Viimsi Sinfonietta puhul olen ma küll dirigent, aga kontrastina hierarhilisematele orkestritele on siin üksjagu ruumi, et ka mängijad saaksid sõna sekka öelda. Nende panus on tunda.

Vaade dirigendile kui türannile oli kunagi valdav. Inimesed arvasid, et dirigent peabki selline olema, et häid tulemusi saada. Nüüdseks ollakse aru saanud, et kui kohelda muusikuid austusega ja anda neile kunstilises protsessis võimalik kaasa rääkida, toob see oluliselt paremaid tulemusi.

Idee sellest, kuidas dirigent võiks käituda, on muutunud. Näiteks Paavo Järviga töötamine on olnud minu jaoks suurepärane näide. Tal on kaasav lähenemine, ta tahab teha muusikat koos muusikutega, mitte öelda, mis on ainus võimalik moodus midagi teha. Ta loob ruumi, kus erinevad ideed saavad kokku tulla. Dirigendi roll on need ideed kokku tuua ja koherentseks vormida. See on huvitav ka muusikutele, sest selline lähenemine annab võimaluse tõelise loomingulisuse avaldumiseks. Ka meie püüame oma kollektiiviga luua proovides sellise ruumi, sest see võimaldab maagilisi hetki elava esituse ajal. Sa võid olla kuulnud ühe või teise teose salvestust sada korda, aga elav esitus on see, kus suhtluses publikuga juhtuvad maagilised hetked. Isegi, kui sellesama kontserdi salvestust hiljem kuulata, ei ole see enam sama.

Kes on Eesti heliloojad, kelle teoseid hea meelega esitate?

Erkki-Sven Tüür, Eduard Tubin... Arvo Pärt loomulikult. Tema on paljudele esimene kontakt eesti kultuuriga ja minu jaoks oli see samuti nii. Olen dirigeerinud ka Artur Kappi. Aga ma tahaksin väga ka Eesti naissoost heliloojate teoseid esitada. Ühel hetkel me peame paratamatult ka Ester Mägi teoseid mängima! Ja mulle meeldiks väga, kui saaksin tellida Madli Marje Gildemannilt tšelloteose, mida võiks esitada tema vend, Theodor Sink.

Erinevate häälte ja maailmavaadete toomine ükskõik millisesse valdkonda tundub midagi, mis laiendab seda oluliselt, nii ka muusikas. Mõne aja eest oli Eesti klassikalise muusika väljal arutelud, kus etteheidetele väheste naissoost heliloojate repertuaari kaasamisele kõlasid vastuväited et esitatakse võimalikult häid teoseid, mitte ei vaadata heliloojate sugu.

Kindlasti ei ole küsimus selles, et naissoost heliloojad kuidagi nõrgemad oleksid. Nende vähesel esindatusel on keerulisem taust. Näiteks on minu meelest igale heliloojale hindamatu väärtusega, kui tal on võimalus luua teoseid suurepärastele koosseisudele. See on meeletu võimalus õppimiseks! Jah, tippheliloojad on siiani peamiselt mehed. Aga ühtlasi on nad inimesed, kellel on olnud ligipääs sellisel moel õppimiseks ja enese arendamiseks. Siin on ju selge seos. See olukord on nüüd õnneks muutuma hakanud.

2024. aastal möödub 30 aastat apartheidi lõpust. Tellisime selle puhul Signum kvartetile teadlikult teoseid väga erineva taustaga Lõuna-Aafrika Vabariigi heliloojatelt. Soovisime esitada teoseid uuenduslikelt heliloojatelt, kes kajastaksid oma viimase kolme aastakümne kogemusi. Üheksa helilooja seas on naisi, mustanahalisi, queer-kogukonda kuuluvaid heliloojaid. Seal on inimesi, kes polnud veel sündinudki, kui nii olulised muutused juhtusid. Me oleme tellinud need selleks, et anda erinevatele inimestele hääl, aga ühtlasi on nad suurepärased heliloojad. Kui kaasaegse muusika valdkonnas on erinevaid hääli juba üksjagu, siis kammermuusikas on sellega kehvemini.

Viimsi Sinfonietta avakontsert on 6. oktoobril Viimsi Artiumis. Millise kava olete esitamiseks valinud?

Muusika, mida me mängime, on erakordselt ilus. Antonín Dvořáki "Serenaad" on kõige populaarsem teos, mis eales keelpilliorkestrile kirjutatud. See on hea tuju muusika! Lisaks mängime Antonio Vivaldi "Nelja aastaaega" Max Richteri töötluses. See on kujunenud muu hulgas hipsterite lemmikuks, kes on seda ehk kuskil oma playlist'is kohanud. Ka see on hea meeleolu loomise muusika. Programm, mida me Sinfoniettaga mängime, aitab veeta väga mõnusa pühapäeva õhtu. Selle energia saab õhtust kaasa võtta ja alustada uut töönädalat mõnusa hooga!

Aga meil on ka muid plaane, ma tahaksin näiteks järgmisel hooajal ellu kutsuda pühapäevased kohvihommikud Haydniga. Miks mitte kuulata tunnike kontserti, juua kohvi ja võtta seejärel sõprade või perega brunch Artiumis või mujal? Loomulikult tahaksin teha ka klassikalisemaid kontserte. Ja uurida Artiumi erinevaid ruume ja vaadata, mida seal teha saab.

Plaanide hulgas on olulisel kohal lastekontserdid. Saaksime kaasata ka Viimsi muusikakooli õpilasi. Üks pala, mida ma tahaks teha, on minu isa kirjutatud. Selle esitajate hulgas on suur lastekoor, mis võimaldaks kaasata ümbruskonna koole.

Omaette väga põnevad üritused võiksid olla beebikontserdid, mis maailmas üha enam populaarsust koguvad. Need on mõeldud lapsevanemate jaoks vähemasti sama palju, kui beebidele. Mõnus võimalus kõige väiksematega kodust välja tulla, kuulata midagi ilusat ja lubada lastel ise rahulikult muusikat ja ümbrust avastada.

Mul on tunne, et lastele mängimist kiputakse mõnikord vähem oluliseks pidama. Samas, kui lapsena puudub kokkupuude klassikalise muusikaga, kus ta selle sideme täiskasvanunagi leiab?

Ma olen teinud väga palju kontserte lastele ja olin ka ise lapsena kultuurist ümbritsetud. Mängisime Lõuna-Aafrika Vabariigis kümnetele tuhandetele lastele, mõnikord tegime kolm kontserti ühe hommiku jooksul. Lapsed on mõnes mõttes brutaalne, aga samas väga aus publik. Neile mängimine võtab läbi, sest energiatase peab olema laes, et huvi hoida. Ja seejuures on just need kontserdid andnud ka mulle kui muusikule mõned kõige kaunimad elamused!

Olime seejuures väga õnnelikud, sest saime minna linnast välja maakohtadesse, kus lapsed polnud eales klassikalist muusikat elavas esituses kuulnud. Mängisime neile kaasaegset muusikat. Samal ajal keeldusid promootorid Kaplinnas kaasaegsest muusikast põhjendusega, et see on liiga keeruline… Hei, kaheksa-aastased armastasid seda muusikat ja tantsisid! Neil polnud mingit valehäbi.