Tiit Pääsuke: ma õieti ei tea, kuidas normaalsed inimesed elavad
Maalikunstnik Tiit Pääsuke sõnas "OP-ile" antud intervjuus, et elab praegu läbi loomekriisi ja tunnistas, et sellistel perioodidel tuleb pähe mõte, et tema töö on siin maailmas tehtud. Ometi nentis ta, et kunst on saanud tema elu niivõrd loomulikuks osaks, et ta muud moodi ei oskaks.
Pääsuke tunneb, et tal on praegu teatud loominguline kriis. "Eluaeg on kunstnikul niisugused mõõnaperioodid. Ma ei ole suvi läbi õieti midagi teinud ja see on minu jaoks pikk aeg, ja nüüd ei edene, mul ei ole mitte ühtegi head mõtet peas," nentis kunstnik.
Kuigi mõõnaperiood tekitab sees painet, pole see tunne Pääsukese sõnul samasugune, nagu oli nooruses, mil tuli kellegagi justkui võistelda, mil oli tahe või vajadus esineda. "Mul on aeg-ajalt niisugused perioodid, et minu asi on tehtud, kõik, mis oli, see oli, tulevikust ma ei tea midagi: kui pikk see on ja mis ma tegema hakkan. See on kohati isegi masendav," tunnistas kunstnik.
"Kuulasin üks päev Arvo Pärdi repliike ja imestasin, kuidas ta naudib seda ängi, pisaraid, kurbust ja õnnetust. Mõtlesin, et kui oskaks oma hinges pöörata kõik selle negatiivse kuidagi positiivseks... et võib-olla on vaja hädaldada ja kannatada," arutles Pääsuke.
Pääsuke on kunagi öelnud, et viieaastaselt teadis ta, et ta on kunstnik, 30-aastaselt tekkis aga kahtlus. 83-aastaselt ta selle peale enda sõnul enam aga ei mõtle. "See on muutunud minu loomulikuks eluosaks, ma õieti ei teagi, kuidas normaalsed inimesed elavad," rääkis ta ja nentis, et jääb järjest eluvõõramaks. Kunstnik tunnistab, et vananemine on karm, kuid märgib, et selle peale ei tasu mõelda. "Tuleb otsida sealt mingit mõnu ka," sõnas ta.
Tiit Pääsuke on enda maalidel kujutanud palju oma kaasaegseid. Kõige olulisem on kunstniku sõnul aga see, et ta modelli natuke teaks, võõraid inimesi talle maalida ei meeldi. Samuti maalib Pääsuke meelsamini, kui modelli ateljees enam pole. "Aili Vindiga oli niisugune lugu, et ma mässasin kaua aega ja ei saanud temaga hakkama. Siis ta läks ära ja enne, kui ta koju Nõmmele jõudis, ma helistasin talle ja ütlesin, et nüüd on valmis," meenutas kunstnik. "Modell segab tihtipeale, on liiga palju detaile, asju, mida tahaks teha. Mälu puhastab ennast ja jätab ainult olulise."
Pääsuke on jätnud oma jälje kunstimaastikule ka läbi teiste õpetamise. Õpetajakarjääri lõpetas aga taipamine, et üles on õpetatud sama pere lapsed ja vanavanemad. "Mul oli komme uute üliõpilastega kohtuda siin ateljees või tegime kooliruumides tutvumisõhtu. Siis üks kena tütarlaps ütles oma nime ja oli tuttav nimi, ütlesin, et mul on sama nimega üliõpilane olnud. Ta ütles häbenedes, et see oli ta vanaisa. Mina kahvatusin, läksin varsti peale seda kateedrisse ja andsin lahkumisavalduse. Ma ei tahtnud, et mind sealt koolist jalad ees välja viiakse nagu mõnda," sõnas ta.
Õppejõuna oli Pääsukesel kohustus enda töid lahti seletada ja panna kõik sõnadesse. "Nüüd kasvab aga tükk aega minus tunne, et kas tõesti sõna ja keel on paremad ja tähtsamad. Ma arvan, et kunstiteadlased või -kriitikud rääkigu, aga kunstnik on oma töö teinud ja leppige sellega. Miks peab sõna olema tähtsam kui värv?"
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell