Sel nädalavahetusel avatakse Kumu suures saalis Kongi seni kõige ulatuslikum isikunäitus "Kromaatiline triiv".

"Mul on abiline, kes maalib, sest näitus on lihtsalt nii suur ja mastaapne ja mul on nii hea meel, et mul oli oidu võtta endale appi noor maalikunstnik," nentis maalikunstnik Kristi Kongi.

"Ma olen reaalselt kaks ja pool aastat maalinud ühte mõtet. See on vist minu jaoks seni kõige pikem protsess. Ma olen ühe mõtte sees elanud hästi pikka aega ja pole teisi näituse pakkumisi sel ajal vastu võtnud," nentis kunstnik. "Ootan näituse avamist, et mõelda, et nüüd saigi see mõte valmis."

Üldse ei mõtle ta töö käigus, mida vaataja tema töödest võiks mõelda. "Tahaks, et minu looming ei seaks mingeid piiranguid. Ateljees mõtlen sellele, et mulle kõige rohkem meeldib näitustel luua teekondi. Kuidas tekivad tihedamad kohad ja pausid. See annab võimaluse mõtet intensiivistada," tõi Kongi välja.

"Maailm tundub mulle väike, sest igale poole on võimalik jõuda, aga kultuuriruumid on erinevad ja kunagi ei tea milline vastuvõtt võõrsil on. See on põnev, annab võimaluse enda tegemisi kõrvalt näha."

Aasta tagasi mais oli Kongi esimene isikunäitus New Yorgis, kaks aastat tagasi isikunäitus Londonis, 2023. aasta novembris mahukas isikunäitus Mehhikos. Esimene isikunäitus Mehhikos oli 2018. aastal. "Sisseelamine võtab aega, aga Mehhikos teen koostööd ühe galeriiga ja Mehhikoga ma olen midagi leidnud. Juhuste ja õnne tahtel ma Mehhikosse sattusin. Sealt olen saanud kõige sügavamat tagasisidet. Mujal näituste tegemine võtab midagi üle, satud mingi ringi sisse. Mulle väga meeldib sama valdkonna inimestega rääkida."

Mehhikos kõnetasid teda valgus, kontrastid ja värvid. "See käivitas mind. Kui ma kohtasin inimesi, kes on väga avatud, siis see mulle väga sobis," meenutas Kongi, miks talle Mehhiko on nii südamelähedane. "Päike ja rõõm teeb seal imesid, aga seal on muidugi ka palju miinuseid. Aga seal pikaaegselt elada ma ei soovi. "

Kongi sõnul ei käi ta kunagi kuskil soojust otsimas. "Minu lemmikaeg on kõige külmem ja pimedam aeg. See käivitab mind kõige rohkem."

Pärast gümnaasiumi läks Kongi õppima monumentaalmaali. "Lõuend ja õlivärvid on minu lemmikmeedium, aga mina ei suuda vaadata seda lõuendit lihtsalt seinal. Sinna juurde tuleb valgus, ruum, detailid selles ruumis. Vahel ei ole vaja midagi juurde lisada, vahel on lõuendile vaja ehitada teistsugune keskkond. Seda kõike juhib idee. Mul on väga suur austus terve ruumi vastu. See oli ka põhjus, miks arhitekt oli vaja näitusele mängu võtta, sest tema näeb seda ruumi ja austab seda ruumi teistmoodi. Mina vaatan seda läbi enda silmade ja tunnetuse. Sellepärast tuleb tihti ruum ka juurde ja mängu. See on hästi mõtestatud tegevus, " tõdes Kongi. "Mul on hästi suur austus nii maali kui ka ruumi suhtes. Et maalil olek seal ruumis hea olla. See on minu jaoks alati väga oluline olnud."

Kongi sõnul on see tema kõige suurem soov, et näitusel oleks võimalik triivida, korraks ennast unustada, et see annaks võimaluse minna kuskile teise kohta, viibida mingis teises keskkonnas, lootuses end ära unustada, korraks mitte mõelda. "Näitusel on palju mõtisklusi. Näitusel saab lugeda mõtteid maalide tagant."