Tallinna lahe kaldal seistes on kaarja rannajoone teine serv käeulatuses ja alati näha, aga samas nii kaugel. Praegune Tallinn on mereäärne linn, mitte merelinn. Merele minnakse lõbutsema või nähakse teda väravana mujale. Ehkki kaardilt vaadates võib näha, et laht on linna sisemeri, pole see ometi linlase igapäevane tee tööle, kooli või sõbrale külla. Uurides sõdadevahelise aja Tallinna kaarte, võib neilt aga avastada mitu regulaarselt toiminud linnasisest laevaliini: Kalasadamast ja Kadriorust viisid paadid Piritale ja Meriväljale.

Tulevikus võiks meretramm ühendada olemasolevad Tallinna lahe äärsed rannapromenaadi katkestused ja luua uued otseühendused üle lahe. Paadiliin Miidurannast Paljassaarde looks Tallinna lahe serva terviklikult kulgeva ringpromenaadi. Pirita ja Viimsi elanike arv on 40 000 ja sama suurt rahvamassi on varsti oodata elama ka lahe teisele kaldale, piirkonda, mis ulatub Katariina kaist Hundipea sadamani.

Alustuseks saaks aga luua otseühenduse Kadrioru ja Kalamaja vahel. Rajada kaks väikest platsi, mille veerel ujuvkaid: üks Kadriorgu, teine Vanasadama kruiisipromenaadi tippu, ning panna nende vahel liikuma ühissõiduk – paat. Kolme minutiga Kadriorust kesklinna.

Paari aasta eest valmis Tallinna kruiisiterminali promenaad ja Pirita tee promenaadi pikendati linna suunas – see lõppeb nüüd Pikksilma tänavaga. Mõlemad on praegu tupikteed ja seetõttu linlase argistest toimetamistest eemal. Kaua on joonistatud merepromenaadi kesklinna osa Reidi teele, ent seal pole ei merd ega ka meeldiv jalutada. Tallinna kesklinna mereäärse täidab linnale ülioluline reisisadam. Sadam vajab oma tegevusteks suurt maismaaterritooriumi, millelt teenindada laevu. Lähitulevikus pole oodata sadama hääbumist, pigem on reisijate arv mõõdukas kasvus. Merepromenaad saab aga asuda vaid mere ääres. Reidi tee lõi küll mere lähedal paikneva ühenduse kesklinna ja Kadrioru vahele, kuid see ei asu mere ääres.

Reidi tee Kadrioru-poolne ots asub linna praegusest keskusest väga kaugel, lõppedes justkui tupikus. Veelgi äärmuslikum umbtee on aga mereäärne piirkond, mille lõikab ühelt poolt ära Admiraliteedi bassein kesklinnast, teiselt poolt Linnahallist ida pool asuvad alad. Neid piirkondi ühendav paat looks praegusest täiesti erineva olukorra ja võimaluse piirkonda mitut moodi arendada. Reisisadamavälisel perimeetril saaks arenema hakata kesklinnaline ringtee, mille külgedel kihav elurütm on tugevas seoses linna identiteeti loova merega, mille keskmes sadama basseinid.

Kadriorust Kalaranda on jalgsi 2,5 km, Kadriorust Vanasadama loodemuuli tippu 3,5 km. Veetee pikkus, mis neid tippe lahutab, on 350 m. Ajaliselt võtavad need maismaateekonnad jalgsi pool ja teine lausa kolmveerand tundi. Paadisõit kestab kolm minutit.

Lahendusest saavad pikas perspektiivis enim kasu Reidi tee äärsed ja Linnahallist ida suunas kavandatavad uued kvartalid. Praegusele tühermaale, mis jääb Reidi tee põhjaküljele, Kadrioru ja Linnahalli vahele, kujuneb uus linnaosa, mille suurus on võrreldav keskmises suuruses Eesti linnaga – umbes 15 000 elanikku. Seal hakkab elama ja töötama Viljandi jagu inimesi. Esmased kasusaajad on aga muidugi kõik mere ääres promeneerijad. Meriväljalt algav rannapromenaad saab katkematu ühenduse Tallinna kesklinna ja edasi Paljassaare suunas kavandatavate promenaadidega. Merepromenaadi ühendus bastionaalvööndiga loob tulevikus katkematu parkidest, ühiskondlikest hoonetest, rohe- ja rekreatsioonialadest moodustuva Tallinna selgroo. Vahetult saavad meretrammist osa loomulikult ka Tallinna külastavad kruiisituristid, sest kruiisiterminal on tulevikus osa rannapromenaadist.

Teiste linnade kogemus lubab eeldada, et paadiühenduse loomine pole liialt kallis ja liin leiab kasutust oodatust rohkem. Just äsja, 2024. aasta suvel avati Barcelonas kahe paadiga teenindatav veetee La Rambla otsast La Barcelonetasse. Nullemissiooniga paadid mahutavad 56 ja 84 inimest, rattad ja kärud ning piletikassades on pikad järjekorrad. Nüüd plaanitakse juba uusi liine. Kaks katamaraanpõhjaga paati, kaide ja paviljonide ehitus maksis 1 872 000 eurot. Ehk üks paat maksab ligikaudu sama palju kui just tellitud uued Tallinna trollibussid. Samasuguseid aasta ringi töötavaid veesõidukeid võib leida ka Põhjalast. Üks Turu linna tuntuimaid maamärke on parvlaev Föri, mis sõidutab jalakäijaid ja rattureid aasta ringi ja iga ilmaga tasuta üle Aurajoki. 1894. aastal rajas insener Jacob Trumpy Bergenis elektripaadiettevõtte, et hõlbustada liikumist Vågeni ühelt kaldalt teisele. Praeguseks maamärgi staatusesse tõusnud väike paat "Beffen" teeb päevas 50 reisi ja on lisaks kohalikele populaarne ka turistide seas. Oma igapäevasel kooliteel või teel tööle kaetakse üks kilomeeter kolmeminutilise paadisõiduga.

Tallinna meretrammi peatused oleksid väikesed platsid, millel majakatena kavandatud varjualused. Peatused on piki merepiiri hajusalt paigutatud maamärgikesed, ehtides sellistena terviklikku linnaruumilist võrgustikku. Esimesed kaks on Kadriorg ja Kruiisikai, siis Kalarand, edasi Lennusadam, Hundipea ja Paljassaare sadam, Katariina kai, Miiduranna, Pirita jne. Sadamapaviljonid võiks kavandada ainulaadsete ruumiinstallatsioonidena, nii nagu näiteks Jaapani kunstisaarel Naoshimal. Igas sadamas on teisest veidi erinev avalike funktsioonide vajadus, olgu selleks siis avaram rattaparkla, jäätisekiosk või tualettruum. Paviljonid oleksid pilku püüdvad teosed, mida on oluline uurima tulla kaugeltki maalt. Argipäeval on see aga kohalikule kogukonnale õdusaks varjualuseks.

Linna merele avamine tähendab elamist merel ja see ei tohi olla elitaarne, linlasele kättesaamatu. Tallinnas tuleb taastada linnasisene regulaarne liinilaevandus, ehitada paat, mis arvestab lahe, sadama, reisijate ja kliimaga ning viib jalakäija, ratturi ja talvel ka suusataja kesklinnast kolme minutiga üle vee Kadriorgu. Paati toetab kaldapealne plats ja paviljon, olles ümbritseva linna värav.