Elis Halliku sümfoonia "Phos" ehk "Valgus" on esimene, mille on taasiseseisvunud Eestis naishelilooja loodud. 1960-ndatest on kolm sümfooniat, millest kaks kirjutas Els Aarne ja ühe Ester Mägi, 1990. aastal lisandus Mari Vihmandi sümfoonia. Hallik selgitas naistest sümfooniakirjutajate vähesust sellega, et ajalooliselt ongi naistel olnud vähem võimalusi ja juurdepääsu muusikale ning ka suuremate vormide kirjutamisele.

"Suurvormid esitavad paratamatult suuremaid väljakutseid ja tihtipeale küsitakse, et võib-olla sümfoonia ongi meeste pärusmaa või stiil. See küsimus on minuni selle sümfoonia kirjutamise vältel päris mitmel korral jõudnud," tõdes Hallik.

Helilooja sõnul on muusika universaalne, sel on universaalne väljendus ning ei ole mitte soolist rolli, vaid stiililine erinevus. "Teatud kogemustest tuleneb see, kuidas helilooja ikkagi tunneb seda, kas tema kogemus on niisugune, et ta tahaks või sobib seda kirjutama, kas stiil toetab teda ja sümfoonilist vormi. Seetõttu tundus mulle, et minu stiililine eelistus muusikas toetab justnimelt seda vormi ja vormi valamist," ütles ta.

Halliku sümfoonia ettekannet nüüdismuusika festivalil "Afekt" oli kuulamas ka maestro Neeme Järvi, keda Hallik peab väga oluliseks eesti dirigendiks. "Tal on interpreedina nii suur kogemus ja teadmiste pagas, et näha ja kuulda erinevaid aspekte," rääkis helilooja.

Teda puudutas enim see, et Neeme Järvi tõi välja tema teose pikad liinid, orkestratsiooni, erinevad värvid ja professionaalse orkestri kasutuse. "See on absoluutselt see, mida mina "Valguse" all olen mõelnud. Ehk see areng, kuidas jõuda sinnani, et suuta neid pikki liine välja tuua, kuidas orkestratsioonis saavutada see kergus, mis tegelikult ongi see valgus ja õhulisus ja selgus," sõnas Hallik.

Sümfoonia kirjutamise protsess algas heliloojal pea kaks aastat tagasi. Tema sõnul on nii suurt süvenemist ja aega nõudev protsess samuti põhjus, miks nii naistel kui ka meestel on keeruline suuremaid vorme kirjutada. "See on nagu sügav sukeldumine. Selleks peaks välja lülitama kõik pinnapealsed virvendused, et jõuda neid pikki liine arendada," lausus Hallik.

Iseäranis märgiliselt sattus sümfoonia "Phos" ettekanne hingedepäeva eelõhtule. See ei olnud nii planeeritud, kuid andis Halliku arvates kinnituse, et valguse metafoor on tema jaoks õige valik. Sümfoonia nimi langes kokku ka ühe teise juhusega.

"Ma leidsin sellise kosmoloogilise nähtuse nagu loomise sambad. See ongi põhimõtteliselt selline kosmoloogiline struktuur, kus sünnivad uued tähed. Minu meelest on valguse ja valguse sündimise kujund niivõrd ilus, et sellega on võimalus paralleele muusikasse tuua. Mitte ainult valguse kui füüsilise nähtuse mõtlemise peale, et orkestratsioonis peab olema valgust, selgust, vaid see tõmbab ka kujundina orkestratsiooni hästi palju käima, pead seda ruumi ja avarust tahes tahtmata rohkem looma. Paratamatult tuleb minna inimmõõtmetest välja, mõelda selle peale, mis see kosmos on, mis see suurus on, mis see minu väiksus tähendab," rääkis Hallik.

Loomingusse kandunud traditsioonid

Halliku juured on Kihnus, ta on Kihnu peres sündinud ja kasvanud. Praegustel pimedatel sügisöödel on Kihnu taevas Halliku sõnul eriti avar. "Ma arvan, et see fenomen tuleb sellest, et seal on väga palju tühjust ja merd ning vähe linnavalgustust. Kõik see avarus tekitab võimsa tunde, mis paratamatult tekitab natuke ka ängi, et kas ma suudan selle suurusega toime tulla," sõnas ta.

Kihnus on kommetel oluline roll ja ka hingedepäeval on oma kogukondlik traditsioon. Kirikukoori lauljate eestvedamisel minnakse surnuaeda, lauldakse kirikulaule, hiljem minnakse muuseumisse mõtlema, tihti on seal mingisugune näitus, juuakse teed, süüakse Kihnu saia.

"Ma väärtustan seda väga palju, sest justnimelt november, raske pime aeg, seda suudetakse näha kui midagi, mis on sissepoole vaatamine ja üleüldse mõtlemine nende peale, keda meil enam ei ole siin maailmas. See on natuke endast väljapoole vaatamine ja samas ka enda sisse vaatamine," lausus Hallik.

Kihnut tuntakse matriarhaalse elukorralduse järgi, mis on Halliku sõnul ka tema elu kujundanud. Traditsiooniliselt on Kihnu naise kanda kodu ja kogukondlik eestvedamine. Hallik näeb Kihnu naises vastutust ja jõudu.

"Peab olema jõudu, et kodu korras hoida ja samas ka kogukonda edasi viia. Mina näen ka näiteks muusikas seda, et teatud asjad tulevad minu juurde justkui vastutusena, ma tunnen, et mul on teatud vastutus teha seda või toda ja leida seda jõu ja hapruse vahekorda," ütles ta.

Kihnu traditsioonidest tõukuvalt käib Hallikuga kaasas pikas plaanis mõtlemine ja teatud asjade väärtustamine: kui on plaan, siis see tuleb läbi viia, ja kui on eesmärk, tuleb selle jaoks asju teha.

"Justnimelt see aja väärtustamine, et meil on ikkagi ainult teatud hetk siin ilmas olemiseks ja see aeg on üsna kaduv ja väike. See inimene, just see kogukondlik tunnetus ja ka need inimesed, kes meiega enam ei ole. Me elame nagu keset surma, aga see aitab väärtustada seda hetke, mis meil on. Selle taustal tulevad ilmselt need otsused kergemini, mis on ikkagi oluline siin elus ja mida peab väärtustama ja mis rollis tuleb teha ka enesearengut," tõdes helilooja.

Lisaks on Hallikut palju mõjutanud Kihnu loodus, merekultuur ja rahvalaulude traditsioon. Seda iseloomustab tema teatav minimalistlik või väga läbimõeldud materjali kasutus ja emotsioon. "Kindlasti kõikide laulude ja traditsioonide juures on Kihnus emotsioon, selleta ei saa seal läbi. Seetõttu arvan, et kogu see suurus, see loodus, ka emotsioon, kõik need emotsiooniga laulud kajastuvad tõenäoliselt minu muusikas," ütles ta.

Lisaks rahvalaulu traditsioonile on Kihnus väga olulisel kohal ka Kihnu tants, mida Hallik on pikka aega isegi laulmisele eelistanud. "See on vapustavalt unikaalne kogemus. Kes veel ei tea, siis Kihnus naised tantsivad ka omavahel ja pigem tantsivadki väga hea meelega, sest tihti pole mehi võtta ja siis ei jää tants katki. Sellel on jõud sees. Kihnu tantsu mustrid vajavad hästi täpset rütmitunnetust ja koordinatsiooni. Ilmselt on rütmitunnetus sealt tulnud. Seal on väga palju jõudu vaja, et ringis püsida," selgitas Hallik.

Oma Kihnu tuttavatelt sai ta sümfooniale tagasisideks, et see oli väga võimas ja puudutas. Hallik usub, et isegi väga rikkaliku rahvalaulu traditsiooniga kihnlased suudavad leida erinevas muusikas värve, sest ka pärimusmuusika on värvide poolest rikas. "Muusika suudab mingitel hetkedel universaalne olla. Kui emotsioon on sees, rütm on sees, ja seda ma olen ka teadlikult kasutanud, tuleb see mingil kujul vast ikkagi läbi," sõnas helilooja.

Areng muusikas ja elus

Hallik näeb orkestrit suure värvipaletina. "Iga instrument on nagu oma värv ja see annab kokku ilusa pildi, kus on ikkagi väga erinevad kihistused, aga ka sügavus. Need kihistused, erinevad tekstuurid, muusikas siis faktuurid, loovadki suurejoonelisuse, mida on paraku raske millegi muuga asendada," rääkis ta.

Sümfooniat mõtestab helilooja vormilise väljakutse ja väga suure mõõtkava, aga ka selle sees olevate erinevate detailidega. "Sümfoonias ongi kõige suurem väljakutse vast see, kuidas iga väiksem motiiv suudab areneda. Kui me toome paralleelselt eluga selle fenomeni, kuidas üldse mingis vormis areneda, siis see ei ole sümfoonias teistsugune. Iga väiksem mõte või idee võiks pikas plaanis areneda, võiks olla iseseisev tervik," selgitas Hallik.

Elus on arengul tema jaoks väga oluline osa, ilma selleta on raske motivatsiooni hoida. Uudishimu ja areng jõuda kuskile välja aitab edasi. "Kogu muusika on areng. Me võime seda ükskõik mis plaanis vaadata. Väiksemas plaanis, kuidas detailid arenevad, kuidas muusikavorm püsib koos, mis valguses need vormid töötavad, tekstuurid, orkestratsioon. Aga suuremas plaanis üldse, et mis hetkes me praegu muusikas oleme. Mis oli 100–200 aastat tagasi, mis tuleb. Need mõõtkavad, need muutused on areng," nentis helilooja.

Kui Hallik kaks aastat tagasi sümfooniat kirjutama asus, jäi kodurannas merele tema isa. See traagiline sündmus mõjutas ka Halliku sümfoonia kirjutamist, sest andis elu kaduvusele hoopis teise mõõtme. "Kui see nii lähedale tuleb, tekivad eriti teravalt sellised väärtused plaanile, et mis on ikkagi elus kõige olulisem," tõdes helilooja.

Ta lisas, et mingis mõttes soodustas see ka süvenemist, sest kõik, mis enne tundus kohutavalt tähtis, kadus kõrvale. "Just see suurvorm, vajadus midagi öelda, midagi suuremat, mida ma ei saa enam väikses vormis öelda, oli seal olemas. See oli nii möödapääsmatu, et see seal niimoodi tekkis, just see muusikaline areng ja protsess," meenutas Hallik.

Ei Halliku meremehest isa ega õpetajast ema polnud kutselised muusikud, kuid isal oli pillimängija soon sees, niisamuti oli suur küla pillimees ta vanaonu ja väga hea akordionimängija on ka tema vend. Halliku muusikutee ei olnud küll traditsiooniline, kuid ta on väga tugeva muusikakooli haridusega, millele lisandus üsna varsti pärast keskkooli kompositsioonisuund.

"Ma otsisin väga palju võimalusi. Kui muusikalugu minu jaoks üsna mitmel korral kuskil Brahmsiga lõppes, tekkis paratamatult küsimus, et kas see ongi kõik. Lõpuks tuli see vastus, et see ei ole kõik," rääkis Hallik.

Häädemeeste muusikakooli peab helilooja väga tugevaks alustalaks, edasi tuli reaal-humanitaarsuunaline Pärnu Koidula gümnaasium, ent niit jooksis Halliku sõnul katkematult ja alateadlikult edasi: ta otsis võimalusi, kuidas muusikaga tegeleda.

"Ma laulsin vokaalansamblites, saatsin ennast klaveril, kui olid igasugused ülesastumised. Alles ülikoolis tuli see reaalne võimalus," ütles Hallik, kes läks esiti õppima eesti filoloogiat, teadmata eriti muusika õppimise võimalustest kõrgastme tasemel.

"Kohe varsti kui ma filoloogia õpingutega alustasin, nägin, et seal samas Tallinna Ülikoolis on võimalik õppida ka muusikateooria erinevaid aineid. Seal olid kompositsioon, audiovisuaalne kompositsioon, klaveri improvisatsiooni ja kohe peale seda, kui ma olin need ained omale ritta ladunud, nägin, et saab muusikaakadeemiasse helilooja erialale sisse astuda," meenutas ta.

Edasine oli tohutu töö ja väljakutse. Hallik tundis, et tal on vajakajäämiseid, nii et tegi kolm aastat tööd topeltintensiivsusega. "EMTA-sse sisse astumine läks väga hästi, aga minu sees oli ikkagi see tunne, et ma pean järele jõudma. Ma ikkagi otsisin väga palju erinevaid väljundeid: meistrikursused, välismaal õppimine, orkestratsiooni kursused. See oli tohutu järele jõudmine," tunnistas ta.

Hallik arvab, et kui muusika inimese sees juba on, jääb see sinna alatiseks. Ta rääkis oma suurest eeskujust, jaapani helilooja Toshio Hosokawast, kes on üsna kõrges eas ja plaanib muudkui muusikaga lõpparvet teha.

"On tekkinud nali, et jah, sa võid tahta lõpetada, aga muusika saab su alati kätte. Ilmselt mingisugune osa kuulmiskogemusest või sisse kirjutatud teadmisest otsib alateadlikult neid mustreid kogu aeg. Ükskõik, mis on, see on ilmselt juba sisse kirjutatud," nentis ta.

Klassikaliste sümfooniate austama õppimine võttis Hallikul enda sõnul aega. Ta teadis küll kohe, et talle meeldib orkestrimuusika, kuid tõdes, et tema muusikaline maitse ja fookus on aastatega väga palju muutunud.

"Ma olen nüüd juba 15 aastat Pärnu muusikafestivaliga üles kasvanud. Alguses aitasin seal korraldada, aga see muutus ju iga-aastaseks suureks muusika kuulamise kogemuseks, pluss ERSO üheksa aastat iganädalaselt. Clement Power, kes just mu sümfooniat juhatas, ütles sellise huvitava asja, et tõenäoliselt olen ma helilooja, kes kuulab enim sümfoonilist muusikat praegu, sest tõesti, see rütm on juba nii kaua niivõrd intensiivne," ütles Hallik.

Halliku abikaasa on ERSO direktor. Helilooja sõnul on võtnud aega arusaamine tema rollist sellises dünaamikas, kuid ta on võtnud asja rahulikult ja leiab, et igal asjal on oma aeg.

"Ka Pärnu kogemus on hästi palju seda näidanud, et on hea õppida ja kuulata. Näiteks kui palju läheb aega selleks, et ikkagi orkestriga harjuda ja kui lõpuks on see võimalus, et minna lavale, ükskõik, mis vormis, siis sa võiksid selleks valmis olla. Seda ma olen hästi palju õppinud Pärnust, ERSO-t kuulates, erinevates programmides: kui midagi head on ootamas, seda ei tasu oodata, tasub valmis olla," lausus ta.

Helilooja tee

Eesti muusikast on Hallik vaimustuses. Tema jaoks on suurepärane eeskuju Erkki-Sven Tüür. "Erkki-Sven Tüür on hoidnud sümfooniatraditsiooni elus. Samuti on tema sümfoonilisest käsitlusest nii palju õppida – kogu see kargus, tema kõla, sügavus, siirus, ausus. See on lõputu laegas," kiitis helilooja.

Niisamuti peab ta lugu Arvo Pärdi muusikast, aga ka teistest eesti heliloojatest ja meie naabritestki. "Ma tõesti armastan eesti muusikat, sellel on omapärane teatud spetsiifiline kõla ja tämber ning see on unikaalne. Aga samuti ma hindan lähimaid naabreid, Soomest on palju kuulata ja vaadata, kindlasti Magnus Lindbergi muusika on mulle väga meelepärane, sellest saab väga palju õppida. Lõuna poole vaadates Peteris Vasks on mind oma lüürikaga nii ära võlunud. Tema lüürika, mis seostub igavikulise elukogemusega, on midagi täiesti harukordset, mida on raske kirjeldada," rääkis Hallik.

Muusikas on viimastel aegadel palju arutatud tehisintellekti poolt genereeritud loomingu üle. See on Halliku arvates suur ja huvitav teema ning võiks kahtlemata pakkuda heliloojale kogemust struktuuride loomisel või mõtete arendamisel. "Loomulikult ka see, et heliloojate elu on väga üksildane, võib-olla pakuks see natuke seltsi või mänguruumi, et natuke palli visata," mõtiskles ta.

Ise ta tehisaru abi heliloomingus kasutanud pole, kuid on mõelnud, kuidas tulevikus paremini tehnilisi küsimusi optimeerida. "Kasvõi mingisuguste märkide panemisel, täiesti tehniline töö," märkis Hallik.

Tehisintellekt ei suuda tema hinnangul aga asendada inimlikku kogemust ja selle kogemuse vahendamist. "See ongi see, milles on minu jaoks võlu: kuidas muusikasse panna seda, mis elukogemus annab või pakub või kuidas suuta seda muusikas kajastada, ka erinevate spontaansete muutuste näol, nagu elus. Kõike ootamatut võib juhtuda, see on elu, see pole stsenaariumiga film. Ka muusikas komponeerides on väga palju sellist, mis muutub loomise käigus ja mis annab vormi ja emotsiooni, elu muusikale," sõnas helilooja.

Hiljuti sõlmis Hallik lepingu vana ja väärika Saksa noodikirjastusega Schott. Ta käis kirjastuses kohapeal ilma igasuguse eelneva teadmiseta ning nentis, et maailm, mis seal avanes, oli ta jaoks teatud mõttes šokeeriv.

"Kui tavapärane oli neile see, et seal on Beethoveni 9. sümfoonia esmatrükk või Wagneri partituurid ja kõik need kirjavahetused. Tohutu kiht ajalugu, millega nemad elavad, normaalsuseks peavad ja seda loomulikult ka hea meelega esitlevad," rääkis Hallik.

Kirjastuse inimesed olid Halliku sõnul detailidena kursis sellega, mida ta täpselt teeb. "Nad olid nii vahetud ja huvitatud sellest, mida ma teen, mis mul kõik on. See ei olnud selline puhas motoorika, et me peame kellegi kuskilt võtma, vaid nad ikkagi olid väga palju eeltööd teinud."

Leping taolise kirjastusega annab heliloojale palju suurema levikuvõimaluse – on keegi, kes pakub noote, trükib neid ja teeb muud tehnilist tööd. "Kontaktide hulk meeletult suurenes, teisalt ka see, et on teadmine, et minu muusika jääb ilmselt palju suurema tõenäosusega alles. Need noodid jäävad ilmselt alles ka pärast mind. See on suur asi. Kui me vaatame üldiselt eesti muusikat, siis suur osa klassikutest on veel raskesti kättesaadav ja nõuakski eraldi rahastust. See on karm teema, aga selles vaatepunktis hästi suur asi," tõdes Hallik.

Dirigent Paavo Järvi on välja toonud, et kõik maailma suuremad orkestrid nõuavad praegu naisheliloojate teoseid kavasse. Seoses sellega kõlab järgmisel suvel Pärnus Eesti Festivaliorkestri ja Paavo Järvi esituses ka Hallikult tellitud teos. Hallik ise näeb, et muusikal ei ole soolist rolli, kuid mõtlemise mustri laiendamine on oodatud.

"Võib-olla on vaja läbi mõelda paremini dirigentide, kunstiliste juhtidega, mis on need harjumuspärased valikud. Kui me mõtleme selle peale, et on natuke modernsem stiil ja seda viljelevad nii nais- kui meesheliloojad, siis on sellest stiilist võimalik võtta mõlemaid, pluss ka klassikalise stiili esindajatest on nüüd võtta mõlemaid esindajaid. Kui natuke tuletada meelde seda, harjumuspärast protsessi lihtsalt natukene muuta, siis ma arvan, et see on juba päris hea," ütles Hallik.

Muusikateadlased ja asjatundjad kritiseerivad vahel, et esimest sümfooniat nimetatakse esimeseks, kui ühtegi järgmist sümfooniat ei ole. Ajalooliselt saabki seda Halliku sõnul teha üht- või teistmoodi, saab tagantjärele nummerdada, ei pea nummerdama. Enda teose osas jätab ta selle küsimuse veel õhku.

"Ma tõesti ei tea veel öelda, kas ma nummerdaks või mitte, aga küsimus on selles, kas keegi telliks suurvormi edaspidi ka või mitte. Kuna see on üks väärtusi, et areneda suurvormi lõikes, siis kindlasti ma tervitaks seda ideed, aga see tähendaks seda, et on sarnased tingimused loodud, mis oleks ka väärikad," sõnas helilooja.

Kultuurisoovitus. "Ma arvan, et see ei ole ootamatu. Soovitaksin külastada järgmine nädal ERSO kontserti. Esmakordselt on Eestis kavas ühe vapustava prantsuse helilooja Henri Dutilleux' tšellokontsert, mida mängib hästi hea tšellomängija Theodor Sink ja juhatab muudkui meie peadirigent Olari Elts. Kavas on muudki head, näiteks nagu Kaija Saariaho orkestriteos "Vista", Olivier Messiaen ja Maurice Ravel," soovitas Hallik.