Kuigi vanuse ees on juba number seitse, siis tunneb Simm, et tahaks veel natukene aega edasi rabeleda. "Viimane aasta on tervise osas olnud natukene armetum. Olen suure tänu võlgu arstidele, kes on olnud imelised inimesed. Mitte ainult arstid, vaid ka kõik õed. Nad on mind jalul hoidnud. Riided on natukene oversize'd, aga pole midagi," muigas Simm.

Ühte asja, mis elutöö jooksul kõige rohkem südamesse oleks läinud, on Simmi sõnul võimatu välja tuua. "Kõik kokku läheb korda. Loomulikult, mõni film on läinud paremini, mõni on läbi kukkunud. Igatahes kriitikute käest olen saanud suhteliselt leebe suhtluse osaliseks, nii et selles suhtes on mul vedanud. Mul on üldse elus palju vedanud," tõdes režissöör.

Filmide eest "Ideaalmaastik" ja "Head käed" on saanud Simm ka preemiaid. Viimane oli esimene Eesti film, mis osales Berlinalel ja võitis seal ka auhinna. "Samas on kõrval teised filmid, mida rahvas on meeleldi vaatamas käinud. Ma ei tea, kas "Arabella, mereröövli tütar" on mõne preemia saanud, aga seda näidatakse kõikjal, igal aastal vähemalt korra," naeris Simm.

Simm leidis, et kõik filmid tulevad kõigil filmitegijatel rasked, sest ei ole ühtegi võttepäeva, kui kõik sujuks õlitatult. "Aga tõtt-öelda on mõned filmid küll, mida aastakümneid hiljem vaadates ei usu, et sa ise need teinud oled. Ma räägin täiesti siiralt. See sama "Arabella, mereröövli tütar", aga ka "Tants aurukatla ümber", mis sai tehtud minimaalsete rahadega. See oli 1988. aastal, kui eesti rahvas oli tõusuteel ja inimesed puhtast südamest tulid ja tegid. Tõid oma rekvisiidid, panid oma aurumasinad käima, nii et ma olen neile väga tänulik," meenutas Simm.

Eesti filmid üritab Simm kõik ära vaadata. "Selleks, et olla kursis, et näha näitlejaid, et näha, kuhu asjad liiguvad. Üks vapustavamaid filme on Sulev Keeduse "Mehetapja/Süütu/Vari". Eriti see keskmine novell, see on mulle hinge jäänud ja ma olen kindel, et alatiseks. Seal ei olnud midagi, mis ei mõjuks või ei lummaks. See oli visuaalselt, näitlejameisterlikkuselt, loo enda ülesehituselt, struktuurilt, ajastult täiesti unikaalne," rääkis Simm.

Simm vaatab ka välismaiseid filme, kuid leiab, et tema maitse ei lange tihtilugu kokku enamuse hinnanguga. Filmide nimetamist ta vajalikuks ei pea, sest nimekirju ega edetabelid talle koostada ei meeldi. "Ma arvan, et filmidest ei saagi edetabelit koostada. Nagu ei saa ka raamatutest või maalidest. Mingil ajahetkel meeldib sulle üks asi, mõni aeg hiljem hoopis midagi teistsugust," selgitas ta.

Eesti filmi hetkeseisu juures näeb Simm positiivsena asjaolu, et vaatamist leiab pea iga maitsega vaataja. "Filme toodetakse küllalt palju ja ma jään lootma, et Eesti filmikunst ei kao mitte kuhugi," ütles Simm, kellel endal on valmimas käsikiri, mis kannab pealkirja "Viimase öö õigus". "See põhineb Toomas Suumani samanimelisel näidendil. Praegu käime otsime võttekohti ja vaatame näitlejaid. Siiamaani on päris hästi vedanud," ütles ta.

"Oleme sakslasest sõbraga, kellega me Moskvas koos elasime, otsinud 45 aastat materjali, mis räägiks n-ö 700-aastasest orjapõlvest natukene teise kandi pealt. See mõiste tuli meile käibele umbes 150 või 160 aastat tagasi koos jutuga neljapäevaõhtustest nüpeldamistest mõisatallis. Loomulikult toimus see ka ja me ei kavatse seda orjapõlve puhtaks nühkida, aga seal oli ka teine tahk. Tahk kodust, armastusest. Säilitades Toomas Suumani loostruktuuri, katsusime võttegruppiga leida väljapääsu ühest suurest ruumist, mis oli näidendis. Nii et tahaks loota, et meil on kinematograafiliselt põnev materjal käes," selgitas Simm, kes filmi valmimisajale vihjata ei julge.

Simm on endiselt ka BFM-is õppejõud. "Ma olen oma tudengitele öelnud, et pole veel teada, kas teie õpite rohkem minult või mina teie käest, sest see on hoopis muu nägemine, teine tempo. Mul on neilt ühte ja teist õppida. Ja eriti hea on näha seda, mismoodi nad su silme all kasvavad ja muutuvad," sõnas Simm.