Miks sinust sai luuletaja?

(Pikk mõttepaus.) Minust sai luuletaja umbes samamoodi, nagu juhtub see, et ma hommikul söön hommikusööki või joon kohvi või teed. Oli üks tuttav, kelle nime ma ei avalda, sest me pole sellest rohkem vestelnud, aga kes omal ajal ütles: "Ära tee!" Noh, minu keskaaegsed luuletused, võrdlemisi labane kirjutus. Ja Triin Ploom ütles, et ära tee. Tegelikult ei öelnud kumbki seda päriselt, aga seal oli ikkagi mõte, et "see ei kõlba mitte kuhugi; siin on vaja rohkem lugeda, rohkem kirjutada". Ma tegin ikka edasi.

Kuigi – väga pikka aega ma ei kirjutanudki teadlikult üldse luuletusi. Luuletasin nagu emotsionaalselt. Kui olin Szegedis vahetusõpilane, siis tundsin, et tahaksin luuletusi kirjutada, ja mul tekkis süsteem. Riimis kirjutada ei viitsi, need ei sobi ka mitte kellelegi, aga mingisugune süsteem peab olema, sest kui muidu midagi pähe ei tule, siis äkki mingit süsteemi järgides on lihtsam. Tegin sellise süsteemi, et esimene sõna võib olla kaks silpi, järele tuleb reas kolm silpi, kus on kas siis ühe- ja kahe- või üks kolmesilbiline sõna. Mingi järjekord oli ka, ma täpselt enam ei mäleta. Pärast viskasin need kokku, sest viiesilbilistena tundusid need read väga lühikesed, tegin kümnesilbikuteks nad, aga põhimõte jäi samaks: kaks silpi, kolm silpi, kaks silpi, kolm silpi. Oli selline kistud, kammitsatesse surutud keel.

On süsteemsus sulle oluline?

See oli tollal meeletult oluline. Just nimelt sellepärast, et siis kuidagi jõudis kohale see, et mulle on korduvalt öeldud, et ära kirjuta riimis, noh, teismelise lapse luule, nagu selle kohta öeldi, aga ma ei saa ju tegemata jätta. Mõtlesin, et kui ma nüüd lõpetan hoopis luuletamise ära, siis ma ilmselt rohkem ei hakkagi. Ja siis ma lihtsalt tegin selle süsteemi järgi. Kirjutasin oma unenägusid, kirjutasin juhtumisi üles. Süsteem oli hästi oluline.

Kuidas sa kirjutad, kuidas su luuletused sünnivad?

Mingi sisemine rütm peab olema. Alguses on rütm, pärast saab sellega mängida. Mõtlesin just hiljuti, et mingil hetkel luuletusi kirjutades olen ma nad ilmselt kõik läbi tantsinud.

Läbi tantsinud?

Lihtsamal juhul istun tooli peal ja liigutan end kuidagi nii (teeb kehaga ringe). Aga mul on kombeks oma energia maandamiseks tegelikult hüpata. Üsnagi heameelega hüppan ühe koha peal. Ja ilmselt umbes nii see välja näebki – mõtlen mingi teksti peale ja siis järsku avastan, et hüppan. Üks esimesi helisalvestisi, mis minust on tehtud, on selline, kus olen kahe ja poole aastane ja ütlen kõva häälega: "Ma taan üppada!"

Kas tajud luulet millegi kehalis-vokaalsena? Luuletad sa valjult või vagusi?

Igatepidi, sõltuvalt tekstist. Näiteks mäletan konkreetselt, et luuletuse "Tahan tagasi kilpkonnaks" kirjutasin oma peas valmis, sest ta ei tulnud kuidagi välja, ta ongi sees, tahab veel rohkem sisse tagasi. See on tekstiti erinev, aga prõmmul kipub õnnestuma just see, kui tekst saavutab vokaalsuse ja kehalisusega kontakti, nad hakkavad kuidagi niimoodi üksteisest läbi sõitma. Ma oskan punuda, olen korve pununud. Kududa ei oska. Aga vokaalsus-kehalisus-tekst hakkavad põhimõtteliselt samamoodi käima – nagu mul patsid (Päival on pea patsidesse punutud), salk üle salgu. Luuletused, millega prõmmul on hästi läinud, on omavahel luulepatsiks kokku põimitud.

Oled tuntud slämmija ja prõmmija, enamikule tuttav just lavalaudadelt. Pimeda luuletajana toetud näoilmete asemel muule, mis saalist vastu kajab. Oled öelnud, et tunned laval kehadest kiirguvat soojust, kuuled peade kratsimisi, hingamist…

Tegelikult, nii naljakas kui see ka ei ole – siis hakkan tajuma, kui lugema hakata. Sellel lühikesel momendil enne prõmmu luuletamise algust, kuna enamasti kõlarid undavad ja undavad kõik 50 hertsi peal, siis seal kellegi hingamist ega midagi ei kuule. Võib-olla köhatust. See elektrooniline müra on märkimisväärne. Aga kui lugema hakata, kõlab kogu see asi omaenda sõnadena vastu ja siis on võimalik ka juba inimestele keskenduda. Ja siis kuidagi hakkavad need asjad läbi kostma. Ma ei oska seletada, miks see mulle niimoodi tundub, aga sõnadega pihta saanud inimeste kohalolu on palju lihtsam tunda.

Mida publiku kohalolu sulle annab?

Arendame seda kujundit siis edasi – võib-olla neljandaks salguks punubki publik end sinna teksti sisse. Hääl, keha, tekst ja inimesed. Kolmesalgulist patsi oskasin kunagi punuda, neljasalgulist patsi ma ei ole mitte kunagi pununud, aga näed, luulega saab sellega kuidagi lihtsamini hakkama.

Sul peab olema hea mälu ja närv, et suudad kõiki oma tekste laval peast, ilma spikrita esitada. Kas treenid oma luuletusi nagu näitlejad teksti? Kordad ridu-salme, kuni need pähe kuluvad?

Kordan neid, kuni nad pähe kuluvad, sest mul on tegelikult fenomenaalselt halb mälu.

Uskumatu…

Pean seda lihtsalt tunnistama. Ja närvi sedavõrd palju, et mul läheb tekst meelest ära, aga ma lasen lihtsalt edasi. Ennegi terveid salme lavaluule tekstis vahele jäetud (naerab). Järsku: "Mis, juba sai otsa? Oot, oot, midagi läks väga valesti."

Sul on nüüd ilmunud debüütkogu "Kilpkonn üheks päevaks".

Kui läks hästi, siis mul õnnestus isegi kilpkonnaga pluus selga panna.

Sul on pluusi peal E = mc2…

Ahjaa (elevusega), selle ma ostsin AHHAA keskusest. Energy equals milk and coffee. Mul tegelikult on üks pluus, millel on kilpkonn peal, aga nad on sarnasest materjalist, ju ma ei saanud õiget kätte, aga see on ka vägev pluus.

On, väga hea pluus. Aga raamat – oli selle väljaandmine eesmärk, unistus omaette?

Nii karm lugu kui see ka ei ole, aga mingil hetkel, kui veel hüplesin bipolaarsuse maaniliste ja depressiivsete olekute vahel, oli mul mõte, et see siin on tegelikult kõik nii saast. Ja selleks et vastu pidada, ütlesin enesele midagi stiilis, et annan ühe raamatu välja ja võib-olla teen plaadi ka ja siis on kõik. Õnneks on sellega nii, et esiteks sain endale rohud ja teiseks kasvab süües isu. Nüüd tuli see raamat välja ja lubasin, et teen veel. Aga et unistus… ühelt poolt oli ta paratamatus: kui juba kirjutada, siis võiks midagi välja ka anda. Mul on hea meel, et võtsin seda karmi kriitikat kuulda. Olin sellest küll väga haavunud, aga mis sa teed. Võtsin seda lõpuks ikkagi sellena, et pean midagi parandama, mitte lihtsalt järele jätma.

Milline nägi välja käsikirja kokkupanek? Läks see lihtsamalt?

Sirel Heinlooga panime kokku. Sel hetkel, kui aru sain, et sellest tuleb raamat, kirjutasin selle mõttega, et algab hommikul, keset päeva joostakse täiesti kokku, minnakse hulluks ja tantsitakse ja siis tuleb õhtul mingi magamaminemine. Ja siis kokku pannes toimetati ja tõsteti tekste ümber ja mingil hetkel oli mul isegi see küsimus, et huvitav, kas see nüüd üldse on minu raamat…

Miks nii?

Mul läheb natuke aega, et muutustega harjuda. Pidin igaks juhuks kinnitust küsima, et kuulge, kas see kavandus ja päeva kujund veel välja paistab. Kinnitati, et paistab. Ju ta siis paistab.

Su tekstides on omajagu siirdeid ja muid vormilisi eripärasid. Kuidas sa vormi tajud?

Ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas tekstid raamatus välja näevad… (Loen Päivale ette kohad, kus on siirded ja taandread, muu hulgas teksti, mis algab ridadega "Palju on kirjas aegade raamatus, õndsusest, // nägemisest, vaevast".) Seal on natuke toimetaja kätt. Tekstikujuga mängimine on suures osas toimetaja töö, aga väga hea töö – see mulle meeldib. Mina ilmselt kirjutasin need sõnad ühele reale, ühte ühikusse. Aga kindlasti arendan omi tekste, õpin uusi vormivõtteid. Katsun mitte üksnes meie lääne värsikultuuriga tutvuda, vaid uurida üldse seda, kuidas erinevad rahvad on kirjutanud. Ja mulle väga meeldib just väikeste rahvaste luule – see on teinekord hästi huvitav, et kui nad just ei jää mingitesse raamidesse kinni, siis need nii-öelda viimased mohikaanlased, viimased väikeste rahvaste luuletajad võivad mõne koha pealt asja täiesti pöördesse viia.

Minu jaoks peab luules mingi rütm ikka sees olema. Ja mõnes kohas olen, nagu kirjeldasin, loonud silpide järgnevuse süsteemi, sest lihtsalt tahtsin kirjutada, ja mõtlesin, et kui ma mingist päästepaadist kinni ei hakka, siis vajun luulepõhja. Aga kõige lähemalt tunnen ma ju ikkagi meie enda rahvalaulu vorme – see on niisugune asi, mis mingil kujul une pealt jookseb peas. Päris automatismi ma vist ei ole üldse kirjutanud, vähemalt mitte siin kogus. Hiljem olen teinud katsetusi, aga neid ei ole praegu veel kuskil avaldatud ja ega ma pole neid ka vist kuskil jaganud. Aga mingisugune rütm on mulle ikka tähtis. Et oma luuletust tunda, tuleb ta esiteks läbi lugeda, läbi laulda ja läbi tantsida.

Kuidas sa ise oma loomingut iseloomustaksid: millest su luule kõneleb?

Õndsusest, nägemisest, vaevast… (naerab). Ei tea. Ungarlannast kaaslannaga sai räägitud ja tema küsis ka seda. Seal on kirjanduskriitika tava kuidagi selline, et loed raamatut ja siis kritiseerid kirjanikku, et kuidas ta niimoodi kirjutas. Küsimus "mida mõtles luuletaja" on hästi oluline.

Kas see on sinu arust oluline?

Ei, ja seda oligi talle nii keeruline seletada. Loeb oma lonkavas eesti keeles, laseb mul ära tõlkida teksti ungari keelde ja siis küsib: "Mida sa mõtlesid sel hetkel, kui selle kirjutasid?" Mis see puutub siia, mida ma mõtlesin? Sina loed seda teksti. Kust mina pean teadma, mida see täpselt ütleb. Tuleb mingi impulss, kirjutan. Tekstid on ju nii erinevad ka: üks on täpselt see, kuidas lambikuppel kukub pähe kinni, teine sellest, et tahaks kilpkonnaks muutuda, ja kolmas sellest, kuidas kaalusin 20 lonksu šokolaadi ära. Ma ei tea, millest nad kõnelevad.

Meeldib sulle, et luuletus hakkab elama oma elu, kui oled ta kirja pannud?

Ma unustan ta ära, kui ma olen ta kirja pannud. See on väga omapärane. Kunagi Olavi Ruitlasega arutasin sel teemal, ta kirjutaja-inimesena sai must aru. Ütles, et nojah, aga siis ta on ju valmis, võid ta kõrvale panna ja peas uuele ruumi teha. Mul on sellevõrra lihtsam oma tekstidest lahti öelda – teevad, mida tahavad.

Kas kannad või proovid oma tekstides ette ka mingeid maske? Või meeldib Sulle neid pigem eest tirida?

Mul on üks tekst, mis sellesse kogusse ei läinud, aga kui ma sellest kellelegi rääkisin, siis kommentaar selle peale oli, et miks ma ei öelnud, et ma šamaan olen. Ma ei ütle enda kohta, et ma olen šamaan, sest esiteks on see suur vastutus, kandam, koorem, aga mäletan, kui olin 15–16 ja lugesin esimest korda tšuktšide kohta. Nende šamaanidel oli võimalus tahte korral kanda mõlema soo riideid, näotätokaid, võisid kanda ehteid. Sealt mul tekkis tahtmine teha kõrvarõngaaugud. Ma ei ütleks, et tekstid on maskid, aga võib-olla on ka. Saad nagu olla see, mis sa tahad. Korraks.

Aga kui luulega saab endale maske ette panna, siis kuidas nende äratirimisega on? Kas teistelt saab luulega maske eest tõmmata?

Hoolimatust tuleb peegliks tõsta. Kuidagi näidata: vaat, selline sa oled; sul on valik, inimene, kas nüüd olla parem.

Kas sinu luule sünnib sellest, mis hetkes juhtub ja kõnetab, või on sul ka üldisi teemasid, mis alati käivitavad?

Tegelikult oli see esimene kogu ka natuke eneseparandamine. Seal on päris palju niisuguseid tekste, mis kirjutades kiskusid verele nii mõnegi asja, mis muidu olekski nii jäänud. Aga veritses see kogu niisugusena, nagu ta veritses.

Mida sa verele kiskusid?

Noh, näiteks "Tahan tagasi kilpkonnaks" oli sellest, kuidas lasteaias oli tegelikult väga üksik olla, sest olin kodust kaugel, ja kõige turvalisem koht oli mingi mängukilpkonna sees. Seal on selliseid tekste, kus otseselt tuleb välja pandeemiaaegne üksindus, mis oli väga karm. Näiteks kui käisin Rumeenias vabatahtlikuks, siis tagasi tulles olin esimesed kaks nädalat karantiinis, ei tohtinud üldse kellegagi kokku saada ja pärast avastasin, et kuna olen maal, siis seal ei olegi mitte kedagi. Ja kolmandaks see, et ma läksin 2019. aastal oma kaaslasest ja tütre emast niimoodi lahku, et ma ei teadnud, kas ma oma tütartki kunagi enam näha saan. Sain küll ja nüüd olen nendega uuesti võrdlemisi lähedane, aga selle kõige lahtikaevamine… Seal on veel palju sellist, mida on lahti vaja võtta.

Ja sinna juurde sellised nägemuslikud kujutelmad. Selline erakordselt elav ettekujutus ja mitte ainult meie maailmas võimalikest asjadest, vaid üldse võimalikest asjadest ja ka mittevõimalikest asjadest. Sellega tuleb hakkama saada.

Kas luulekogu on aidanud sul nende asjadega paremini toime tulla või midagi lahendada?

Ei.

Mida su tekstid sinuga siis teevad?

See on nagu koogi küpsetamine. Õppisin ühel hetkel muretainast kooki tegema ja puuviljakook on väga tore. Ja kuna meie kandis on sõstrad, kirsid võrdlemisi hapud, siis mõne asja kannatab läbi teha ainult suhkruga. Ja luuletused ongi minu jaoks kohati nagu suhkur, üksindus jääb sisse niikuinii, paneme suhkrut juurde. See elav kujutlusvõime jääb niikuinii kaasa käima, kiusama, aitama… Segame millegagi kokku. Sama on lahkuminekute ja muuga – segame tainaks kokku, paneme ahju, ehk saab midagi.

Kes on Päiv Dengo lisaks luuletajale?

Inimene olen ja inimesena tahan olla tunnistatud, ütles tekst, millega 2023. aastal kväärluule konkursi võitsin, ja see on vist see kõige olulisem. Selle pimeduse, selle soolisuse võib kõik ära jätta ja kui see kõik on ära jäetud, siis äkki jääb inimene alles.

Eks on sattunud, et olen meesterahva kehasse sündinud, eesti emakeelega, teise keelena räägin ungari keelt, mis on mulle samuti väga oluline. Pime olen ma ka, aga seda ma tavaliselt mainima ei hakka, see paistab niigi välja (muigab)… Mulle meeldib soe vihm, kilpkonnad ja kohv.