Keel ja meel – kulunud kooslus, ometigi ka Päiv Dengo luulekogu "Kilpkonn üheks päevaks" kirjeldamiseks tabav. Luuletaja keel on ärkvel, raamat on täis erilisi keelemänge ("Sinus on midagi sellist, mida ma mujal pole kohanud / kuidas on võimalik nii ühtlaselt langeda ja tõusta / kas ma näen unes või kuulen ilmsi su hingamist" (lk 43) !!!!) ning ka meel on alati kohal – kõik, mida vähegi meelest saab kirjutada, mis meelest tuleb ja läheb, mida meeltega kogeda saab. See pyyab pilku! Meelelisi elamusi saab teest ja kohvist, tantsust ja päikesest, suurtest tunnetest ja kysimustest. Tekib helguse ja ängi kummastav kooskõla.

"lähme lähme, lehva lehva / muid teid pidi muisse meelisse…" (lk 35) võiks vast kyll olla selle luulekogu moto. Luulemina läheb pidevalt millegi-kellegi sisse, mis on väga hea koht, kust kirjutada – kui kehastuda ise selleks, mille kohta on vaja midagi öelda, toob see luuletustesse loomulikkuse ja vahetu, usutava läheduse kirjeldatavaga. Ei imestaks isegi, kui leiaksin näiteks hundikskäimise või siirdhinge motiive! See-eest leiab autor end taimetees – "olen otsinud oma meelt ja nüüd on see kui peenike puru / pudenenud siia mu laua alla / tassis taimetees ma tunnen end siiski ära" (lk 77) – ning suurem isiklik yhendus tee ja eriti kohviga paistab mujaltki. Tee on veidi kui rahu symbol: "Nüüd on aeg korraks mantel seljast võtta / õpetajad on rääkinud, et kümme aastat käiakse ringi / selleks et juua tassike teed" (lk 65). Siin peegeldub hästi luulekogu läbiv kihk tagasi lihtsuse, rahu juurde, kiirustamise pilkamine, hirm elust läbi tuhiseda. See mõte teest ytleb mulle, et milleks kõik see pyydlemine, pyrgimine, rabelemine, kui päeva lõpuks on kõige nauditavam asi siin elus nii ehk naa yks tassike teed.

See teejoomine seostub lausa vägisi motiiviga Hasso Krulli "Tänapäeva askeesist", kus muuhulgas kohtame ehk isegi sama mantlit, mille Dengo luulemina leheküljel 65 seljast võttis: "Tahan võtta laualt tassi, et rüübata lonksu teed, aga kõigepealt tõusen ma püsti, panen mantli selga, lähen välja ja elan aastaid teises linnas, teises riigis, teisel mandril, et viimaks ühel õhtul oma kodu uksele koputada. "Tule sisse, tee sinu tassis aurab veel.""¹ Ainult et Krulli puhul on kõik hästi – tee, mis tahad, tee jääb aastateks soojaks. Dengo tee on selle aja peale aga "ammu tassist läinud", millest saab talle õppetund: "enam ei lase teel ära jahtuda / mõtlen mõttedki lõpuni / Nii võib veel elugi elatud saada" (lk 66). Mingisuguse pooleldi-olekus elamise vastu, kus elu vuhiseb ja tee jahtub, kutsub autor lugejaid astuma ka luulekogu teises luuletuses: "minge kõik välja / toast välja, rütmist välja / endast välja, mängust välja" (lk 7). Eriti põnev on rytmist välja minemise kutse – see on yhtaegu nagu sydame rytmist välja minemine, mis on ju eluohtlik, samas ka rytm kui elurytm, ahistav rutiin. Mõjub kyll.

See pidev "muid teid pidi muisse meelisse minek" viib Dengo ja lugejad vihjamisi ka yhte hoopis vanemasse meelelaadi – regilauluilma, ning muisse keelisse – murdekeelde. Mis saaks mind kui folkloristi ja regilaulufänni ja murdekeele kõnelejat rohkem rõõmustada! Nigu, juure, pääl, paikka, päevakiir, päivi, tähte poole, jalaluhu, luuletus "Mies piab aus olema, tüöd tegemä…", kus murdekeel vaheldub kirjakeelega, sest "sõnad tean, aga laused jäävad lõpetamata" (lk 16) – kaduv kunst. Luuletus "Puudel on lehed laiali…" (lk 35) läheb vahepeal täitsa regilauluilma, alates reast "kus on kurva meele kodu" (viide vaeslapselaulude motiivile "kus on kurva kodu"), millele järgneb algriimiline ymberytlus, siis aga selgub, et ei otsita ainult kurva kodu, vaid ka näiteks "hea meele metsaalust", mis vastab endale ise – hea meele kodu on metsa all! Yhes luuletuses kirutakse rauda, pöördudes selle poole "Kalevalast" pärineva fraasiga "oh sinda rauda raiska / kui sind poleks ma ei tunneks et veritsen" (lk 39). Seejärel tundub mulle aga, et rauast kõnelemise asemel tunneb luulemina end ise rauana, keda sepistatakse tules, minnes taaskord meele ja kehaga kirjeldatavasse. Mingi (inim)kehalikkus on temas aga säilinud, ja see vahepealne olek mõjub ängistavalt.

Jah, pean siiski ära kasutama selle sõnapaari EKSISTENTSIAALNE ÄNG  – paine sellest, et "oled ellu kohustatud" (lk 30) ja "elada ju kästakse" (lk 37). Luulekogu keskmes (paigutuslikult, aga võib-olla ka mõnes muus mõttes) olev ainus pealkirjaga luuletus "Mind polnud hoiatatud" vastandab luuletaja kaht eri palet, olekut, tuju, pilti enesest. Ykskord on ta kõikvõimeline ja tegus, armastust täis: "kallistan kõiki nii hellalt et nad / suurest õnnest kõik tantsima hakkavad / teen oma südamesse suuga suure linna / et kõik tema aknad on päikese poole ja seal on soe" (lk 41) (mu lemmikread!). Siis võib tulla pimedus, kurnatus, yksindus ja masendus ning, mis kõige kurvem, tõdemus, et autorit polnud hoiatatud, kuidas nägemispuudega elada, aga "kui oleks siis poleks ette võtnudki" (lk 42). Kogu viimane luuletus lõpeb helgemal noodil – "nagu neil harvil päevil mil mult mingit tasu ei nõuta vaid lihtsalt / kohvi on parajasti ka naerda või nutta ei tule vaid saab olla / hommik päev ja õhtu lihtsalt üksteise järel" (lk 82) –, ent tegelikult on sõnum mu jaoks midagi muud kui helge, kuna hetki, mil ei tunta end võlgu elu ees, kui saab lihtsalt olla, esineb harva. See kahetsusmaiguline ellu kohustatuse tunne, lõputu tagantkiirustamine ja yksildus on vast luulekogu kolm põhitonti.

Aeglus ja yksildus on omadused, mida on lihtne näha ka kilpkonnas, aga yks elu kergendavaid asjaolusid on midagi täitsa ebakilpkonnalikku – tants, sest siis saab "minna mööda ilma laiali" (lk 37). Meeled lähevad korraks ära, must meel kergemaks, pealegi on jalad ju tantsimiseks loodudki, "nad on seatud käima, tatsuma, tallama, tantsima" (lk 27). Yhes mu lemmikus luuletuses "Kuidas küll minna üle jõe… " on tants muretuse ja õnne märgiks. Kui ammu kadunud linn ärkab taas ellu ja tekib idylliline elu, on seal alati tants. Luuletus kõditab meeldivalt mu kujutlusvõimet, eriti rida "iga hetk võidakse siia tagasi tulla" (lk 55): ehkki mõeldud on pigem yhe linna elanikke, tekitab see minus tunde, et elame kellegi teise maal, planeedi päris elanikud võivad tagasi tulla ja kõik, mis meile tähtis, saab tähtsusetuks… Luuletus meenutab mulle ka Jüri Üdi luuletust "sõja eelõhtul", kus mahajäetud raudteejaama ilmub rong: "mitu aastat pole nähtud / siia sõitvat rongi / kõik on muutuv millest lähtud / selles asi ongi".² Täitsa tõsi ju!

Seega – vähe sellest, et autor ise muudel teedel ja muudes meeltes rändab, ta viib sinna ka lugeja. Tekivad elavad kujutelud teepurust laua all, verena voolamisest, sinus'e kulgemisest. Tekib soov tantsida ja rytmist välja minna ja kilpkonnaks aeglustuda ja tänulik olla ja Karlova Kohvis kirjutada. Huvitav oleks ctrl + F-ida seda luulekogu, leida, mitu korda on seal sõna MEEL, siis ctrl + F-ida enda sisemuses ja leida, mitut erinevat meelt ma seda luulekogu lugedes tarvitasin, mitut meelt saab sealjuures olla ja kas meel sai puhtamaks või ei – see pidavat väga raske olema. Igatahes on edasiste uuringutetagi juba selge, et… MEELdis.

¹  Hasso Krull. "Algus" – "Tänapäeva askees", Tartu: Kaksikhammas, 2020, lk 9.

² Jüri Üdi. "sõja eelõhtul" – "Selges eesti keeles", Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 21.