Tänavuse Euroopa filmiauhindade tseremoonia eel oli tahes-tahtmata kiusatus juba ise mõnele peafavoriitidele auhinnad ette ära jagada. Osalt nii ka läks, aga tegelikult tuli mitu huvitavat lahendust, mis tunduvad kandvat sama sõnumit: filmi-Euroopast on vahepeal saanud senisest avaram paik, ja me ju teame ääre-eurooplastena, kui keerulised sellised mõtteviisimuudatused võivad olla.

Tseremoonia leidis aset niivõrd vana Euroopa vaimu kandvas kohas kui vähegi võimalik. Luzerni linnaga puudub isegi lennuühendus, nii et tuhatkond akadeemia liiget, nominenti, esitlejat ja muidu külalist pidid kohale tulema rongi-bussi-autoga. Muu maailma eest edukalt pakku pugenud Luzern demonstreerib oma väärikal moel järvekaldal uneldes panku ja kellapoode, aga kultuurgi on kogu aeg käeulatuses. Ürituse toimumispaik on üsna suuremõõduline ja muljetavaldav Luzerni kultuuri- ja kongressikeskus, mis seob kokku moodsa kunsti muuseumi ja veel moodsamad konverentsi- ja kontserdivõimalused. Euroopa filmiauhindu antakse vaheldumisi üle Berliinis ja mõnes võõrustajariigis ja mäletatavasti tehti seda ka 2010. aastal ka Tallinnas, juhatades sisse Tallinna kui järgneva aasta Euroopa kultuuripealinna. Seekord tuleb seost Šveitsiga pisut otsida ja nominatsioonide näol on see ka olemas: animatsioonikategoorias võistles šveitslase Claude Barras' täispikk uus animafilm "Metslased"¹ (Barras vahest laiemale avalikkusele tuntud filmiga "Minu elu tsukiinina"²), lühifilmide hulgas aga ligi pooletunnine "2720"³, kus Šveits on küll pigem portugalikeelse Lissaboni loo kaasrahastaja. Olgu ette rutates öeldud, et kummaski kategoorias auhinda ei võidetud, aga eks võõrustajakohustuse võtmise põhieesmärk oligi teine: reklaamida Euroopa filmitööstuse koorekihile Šveitsi võimaliku rahastaja ja võttepaigana, sealhulgas ka oma filmitööstuse tehnoloogilist võimekust kahepäevasel filmitehnoloogia väljapanekul ja konverentsil.

Kaasav akadeemia

Alates 2021. aastast, kui Euroopa Filmiakadeemia juhiks sai hollandlane Matthijs Wouter Knol, on akadeemias välja arendatud ja kasutusele võetud mitmed regulatsioonimehhanismid, et tagada huvigruppidele hääleõigus ja võrdsemad võimalused. Ma pole muidu igasuguse kvoodimajanduse suurem toetaja, aga antud juhul on ka Eestit võimalik võtta ääremaana, mis ilma selliste lisameetmeteta jääbki paratamatult varju. Väidan, et ka varem on tehtud filme, mis väärinuks auhinnakonkurentsi, kas või "Sügisball"⁴. Igasuguste füüsiliste, rassiliste, seksuaalsust, sugu ja religioosset kuuluvust puudutavate parameetrite järgimise kõrval on toimunud ka mitmed kaasavad administratiivsed muutused, mis on meile päris olulised. Esiteks on akadeemia uks laiemalt avatud uutele liikmetele ja liitumiskutsete puhul peetakse silmas geograafiliste piirkondade esindatust. Samamoodi võetakse Euroopa regionaalsust nüüd arvesse ka Euroopa Filmiakadeemia juhatuse valimisel: iga regioon saab esitada oma kandidaadi, kaasa arvatud Balti riigid, nii et koht otsustajate laua ääres on nüüdsest meile garanteeritud. Esimese Balti delegaadina teeb seda tööd leedu produtsent Marija Razgutė. Selge see, et ükski muutus ei tule üleöö, eriti veel oma tavadesse kivistunud Euroopas (kuigi me ise seda enamasti tunnistada ei taha). Dünaamilisem ning järskude muutustega viimasel ajal harjunum Ida-Euroopa toob pildile värskust, aga kui näiteks Poolal, Tšehhil või Ungaril on "suurepärasuse" väljaselgitamise mängus käes ka omad kaardid, jäävad Balti riigid siiski pigem esimesest ringist välja.

Balti tee

Ometi on kirjeldatud muutused puudutanud juba ka Balti riike. Ühest küljest on tõsi, et Baltimaadel on hakatud tegema filme paremini, aga meie suurenenud nähtavuse põhjust on mõtet otsida ka just sellest uuest kaasavast regionaalpoliitikast. Nihe on olnud märkimisväärne: Läti-Leedu esimesed ja ainukesed Euroopa filmiauhinnad saadi aastatel 1988 ja 1992, kui siinne piirkond oli arusaadavatel põhjustel maailma kõrgendatud tähelepanu all, nagu ka meie filmid, ent toona jäi eestlastel see saavutamata. Nüüd, kahel viimasel aastal, on toimunud Baltimaade märgatav esiletõus Euroopa filmiauhindade määramisel. 2023. aasta lõppes tõelise pommuudisega: Eesti esimese EFA võiduga parima dokfilmi kategoorias "Savvu­sanna sõsaratele"⁵. Lisaks sellele sai igal aastal ühele edumeelsele filmitootjale antava Eurimagesi kaastootmisauhinna leedu produtsent Uljana Kim ning leedukatel oli eelvalikus ka võrratu "Aeglaselt"⁶, millel küll ei õnnestunud kahjuks preemiateni jõuda. Tänavu oli Eesti eelvalikus ehk 45 parema Euroopa täispika mängufilmi hulgas küll esindatud Rainer Sarneti "Nähtamatu võitlusega" (2023), aga sealt edasi teise ringi ei õnnestunud pääseda. Samas pole energiat päris tühjalt kulutatud, sest eelvalik jääb akadeemia liikmetele linkidena kättesaadavaks ja mine tea, kes sealt selle võib üheks või teiseks otstarbeks edaspidi üles korjata.

Nominatsioonideni jõudsid aga kaks ülejäänud Baltimaad, Läti ja Leedu. Leedukate kunstiline tiigrihüpe on kindlasti midagi sellist, millest rääkida kui ühest meile olulisest 2024. aasta fenomenist. Eriti kõva pauk oli see, kui kahe filmi tandem võitis kõik olulised auhinnad tänavusel Locarno filmifestivalil. Noorte agrorealism "Mürgine"⁷ valiti festivali parimaks filmiks (ja ka parimaks debüüdiks, oikumeenilise auhinna laureaadiks ja noortežürii teise koha vääriliseks), sellele sekundeerinud "Kuiv uppumine"⁸ sai aga parima režissööri auhinna ja parima näitlejatöö preemia peaosaliste kvartetile. Kaks ülitugevat tööd. "Mürgine" kandideeris ka Euroopa uue avastuse kategoorias väga tugevas konkurentsis, ent preemiat ei võitnud. Baltimaade au kaitses aga igati väärikalt lätlaste tänavune uskumatu edulugu, täispikk animafilm "Vooluga kaasa"⁹. Alates esilinastusest Cannes'is on film saanud nüüd auhinnahooajaks hoo üles: parima täispika animatsiooni preemiat Luzernis võis õigustatult oodata, aga sellele järgnenud Kuldgloobuse nominatsioon ja Oscari lühinimekirja jõudmine mitte animafilmi (tulemus pole veel teada), vaid parima võõrkeelse filmi kategoorias (15 nimetust) on täiesti erakordne lend. Usun, et täispika animafilmi Oscari nominatsioon on vägagi reaalne ja kuigi "Metsiku roboti"¹⁰ laadis filmide vastu võistlemine on keeruline ülesanne, on lätlastel musta hobusena oma võimalus täiesti olemas. "Selle filmi oleks saanud teha ainult Euroopas," ütles režissöör Gints Zilbalodis oma tänukõnes ning produtsent Matīss Kaža sekundeeris: "Oluline on saada tunnustatud väikeriigi filmitegijana." Mõlema sõnavõtust jäi kajama, et nad identifitseerivad end ja oma filmi Euroopa filmikunsti osana.

Nii et Balti riikides on hakanud juhtuma äkitselt ja palju ning pärast Eesti eelmise aasta tähelendu tuli tänavu avastada, et nii Läti kui ka Leedu meist rahvusvaheliselt suuremaid samme tegid. Aga ma tahaksin siinkohal rõhutada üht kõige olulisemat asja: eluterve konkurents on muidugi teretulnud, aga Baltimaade suuremale pildile toomisel teenime me kõik üht eesmärki ja nende edu on ka meie edu. Seetõttu peaksime naabrite triumfi üle rõõmu tundma ja proovima ka ise oma osa ära teha.

Sirutus raamist välja

"Vooluga kaasa" ei võistelnud aga mitte ainult parima animatsiooni kategoorias, vaid kandideeris ka parima filmi auhinnale. Ühe väga progressiivse ja teretulnud kaasamise märgina jõustus tänavusest aastast EFA auhindade puhul uus reegel, et viiele parima filmi auhinnale kandideerivale mängufilmile lisanduvad automaatselt ka viis parima täispika animafilmi ja dokfilmi nominenti, nii et peaauhinna võitmise võimalus on kokku lausa 15 filmil – kolm filmiliiki kõik võrdselt esindatud. Erakordselt ajakohane samm, eriti võttes arvesse seda, et dokkide võidukäik tippfestivalidel jätkub ja tänavu läks peapreemia dokumentaalfilmile päris mitmel A-klassi festivalil, nagu Berliini, Karlovy Vary ja San Sebastiani festivalid.

Õhtu suurvõitjaks osutus Cannes'is žürii auhinnani jõudnud "Emilia Pérez". Jacques Audiardi hoogsal ja originaalsel transnarkomuusikalil õnnestus ära võtta auhinnad peaaegu kõigis põhikategooriates: parim film, stsenaarium, režissöör, montaaž ja naisnäitleja. Audiard oli ka ise oma edust pisut ehmunud ja tal polnud ilmselgelt kolme sõnavõttu ette valmistatud. Ühel hetkel ta lihtsalt ütles, et "Minu nimi peaks nüüdsest olema mitte Jacques Audiard, vaid Jacques Award". Ta mainis ka, et pole tunnustuse vastuvõtmises kõige osavam, aga oma suhte auhindadega võttis ta kokku väga ilusa lausega: "Enda ärapeitmine on mõnus, kuid kui keegi sind üles ei leia, on see täielik katastroof."

Kuigi pealtnäha tuli võitjaks taas prantsuse film, on see kindlasti midagi teistsugust, kui seda on tavapärane Euroopa arthouse-valik, ning näitab minu meelest samuti julgustavalt eeskuju astuda stampidest väljapoole, seda enam et "Emilia Pérez" edestas lausa neljas põhikategoorias sellist staari nagu Pedro Almodóvar, kelle "Kõrvaltuba"¹¹ jäi tühjade kätega. Esiteks toimub filmi "Emilia Pérez" tegevus Mehhikos ja räägitakse peaasjalikult hispaania keeles. Teiseks võitis parima naisnäitleja preemia Karla Sofía Gascón, kes on esimene selle auhinna pälvinud transnäitleja, ja seda selliste tippude ees nagu Tilda Swinton, Renate Reinsve ja Trine Dyrholm. Kuna Gascón ise ei soovi oma transsoolisust teema keskmesse tõsta, siis ei tee seda ka mina. Igal juhul on tegemist äärmiselt võluva ja karismaatilise näitlejaga, kes pakkus mulle ka ürituse kõige sürreaalsema momendi. VIP-baarist (kuhu ma juhuslikult sattusin) pressi­alale liikudes sattusin peale väikesel silla­kesel toimuvale Gascóni fotosessioonile. Naisfotograaf pildistas näitlejannat entusiastlikult lähemalt ja kaugemalt, kuni komistas tagurdades statiivil seisva tohutu fotolambi otsa, mis hakkas tasakaalu kaotades alla tiiki kukkuma. Kõik ahhetasid ja kaader tardus otsekui mõnel klassikalisel maalil. Statiivist haaranud õbluke fotograaf oleks koos sellega vette kukkunud, aga sööstsime kahekesi koos ühe assistendiga appi ja avarii õnnestus ära hoida. Igati dramaatiline olukord, nagu "Emilia Pérezile" kohane.

Samamoodi räägib lahtisemast mõtlemisest meespeaosa auhinna saatus, sest staarirohkes kategoorias (Ralph Fiennes, Franz Rogowski, Lars Eidinger ja Daniel Craig!) õnnestus võita tõelisel autsaideril, Guinea mustanahalisel näitlejal Abou Sangarel peaosa eest filmis "Suleimani lugu"¹². Sangare rolliesitus Prantsusmaal asüüli taotleva emigrandi Suleimanina on tõesti täiesti vapustavalt veenev. Ilmselt võimendas seda veelgi tõsiasi, et Sangarel endalgi on praegu pooleli Prantsusmaa asüüli taotlus ning filmis kujutatavad raskused on talle ilmselt vägagi tuttavad. Sangaret ennast kohal polnud – komplikatsioonid reisimisega Euroopasse, kahjuks liigagi filmiga sobivalt –, muidu oleksin ehk otsinud võimaluse talle öelda, et ta sai ka minu hääle.

Meie kant

Olulistest auhindadest võiks veel ehk ära märkida õudusfilmile "Protseduur"¹³ antud kaks preemiat parima operaatoritöö (Benjamin Kračun) ja eriefektide eest. Kaks preemiat sai ka Skandinaavia gootilik kõhedik "Tüdruk nõelaga"¹⁴ kunstnikutöö (poolatar Jagna Dobesz) ja originaalmuusika eest (Frederikke Hoffmeier). Kostüümikunstniku preemia Tanja Hausnerile ("Saatana kümblus"¹⁵), grimeerija auhind Evalotte Oosteropile ("Valguse murdumine"¹⁶) ja Euroopa avastuse auhind (European Discovery Award) Ingmar Bergmani ja Liv Ullmani lapselapsele Halfdan Ullmann Tøndelile draama "Armand" (2024) eest. Tahtsin selle loetelu siin ära tuua, sest need nimed annavad ka kätte hea valiku tänavusest korralikust Euroopa arthouse'ist aastal, mida muidu on õigustatult peetud pigem nõrgapoolseks.

Parima doki preemia läks igati ajakohaselt Palestiina-Iisraeli probleemi lahkavale filmile "Pole muud maad"¹⁷.

Eestit oli küll laval korra tunda: südame tegi soojaks see, et tänavu lahkunute mälestusvideos oli teiste seas, režissöör Michael Verhoeveni kõrval, meeles peetud ka filmikriitikut ja -tegijat Jaak Lõhmust.

Kuna elukutseline õhtujuht šveitslane Fernando Tiberini on polüglott, innustas ta kõiki alustama oma sõnavõtte emakeeles, mis oli väga tore. Jutu dešifreerimiseks reklaamis ta Šveitsi imeäppi Interprefy, mis pidada suutma kogu jutu kohe sobivasse keelde ümber panna. Kahjuks olid keelte valikus küll läti ja leedu, aga eesti keel mitte.

Üldjoontes jäi mulje, et Euroopa filmiakadeemia taotleb laiapindsemat dialoogi üldsuse ja filmipublikuga ning otsib võimalusi kaasata uut vaatajaskonda ajal, mil valdav osa tipp-voogedastusplatvormidest on Ameerika päritolu ning jäme ots ka seal käest libisemas. Tänavu valiti EFA uueks presidendiks näitlejanna Juliette Binoche, kellest on filmiakadeemia nähtavamaks tegemisel kindlasti palju abi. Üldine arengusuund soosib ka meid: kui teha vähegi konkurentsivõimelisi filme, siis on Baltimaadel, sealhulgas ka Eestil, järjest parem võimalus Euroopa filmiauhindadele võistelda. Jääb üle vaid lõpetada Halfdan Ullmann Tøndelile auhinna üle andnud saksa näitleja Lars Eidingeri sõnadega: "Vaadake Euroopa filme, siis saate ka ise aru, kus me elame. See on meie kodu. Meie kant."

¹ "Sauvages", Claude Barras, 2024.
² "Ma vie de courgette", Claude Barras, 2016.
³ "2720", Basil da Cunha,
⁴ "Sügisball", Veiko Õunpuu, 2007.
⁵ "Savvusanna sõsarad", Anna Hints, 2023.
⁶ "Tu man nieko neprimeni", Marija Kavtaradze, 2023.
⁷ "Akiplėša", Saulė Bliuvaitė, 2024.
⁸ "Seses", Laurynas Bareisa, 2024.
⁹ "Straume", Gints Zilbalodis, 2024.
¹⁰ "Wild Robot", Chris Sanders, 2024.
¹¹ "The Room Next Door", Pedro Almodóvar, 2024.
¹² "L'histoire de Souleymane", Boris Lojkine, 2024.
¹³ "The Substance", Carolie Fargeat, 2024.
¹⁴ "Pigen med nålen", Magnus von Horn, 2024.
¹⁵ "Des Teufels Bad", Veronika Franz, Severin Fiala, 2024.
¹⁶ "Ljósbrot", Rúnar Rúnarsson, 2024.
¹⁷ "No Other Land", Basel Adra, Hamdan Ballal, Yuval Abraham, Rachel Szor, 2024.