Arvustus. Ismene+Euridike

Priit Strandbergi lavastuse teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ning mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see tõeliselt ürgne, inimlik ja ajatu, kirjutab Kaur Riismaa Sirbis ilmunud arvustuses.
Vanemuise teater
"Antigone"
Autor: Sophokles
Tõlkija: Anne Lill
Lavastaja: Priit Strandberg
Kunstnik: Laura Pählapuu
Helilooja: Margo Kõlar
Muusikajuht: Ingrid Mänd
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Liikumisjuht: Marika Aidla.
Mängivad: Lena Barbara Luhse, Aivar Tommingas, Ragne Pekarev, Linda Porkanen, Ken Rüütel, Robin Mikkel, Ingrid Mänd, Saale Kreen, Susanna Paabumets, Marion Strandberg, Aike Sõõro, Mari-Liis Urb ja Karmen Urb. Esietendus 27. aprillil 2024 Sadamateatris.
Vana-Kreeka müütides ja näidendites võib kergesti segi minna, milline tegelane ise midagi otsustab ja milline tegelane ei saagi teistmoodi käituda, kui ta käitub. Kas Oidipusel on vaba tahe? Või Polyneikesel ja Eteoklesel, kellele isa Oidipus on (näidendis "Oidipus Kolonuses") pannud peale hirmsa needuse, et pojad teineteist tapavad? Kas Teebat tabanud õnnetused oleksid olnud olemata, kui Laios poleks vägistanud Chrysippose? Laios ei tohtinud lapsi saada, Iokaste jootis aga mehe täis ja nii sigitati Oidipus. Ja nii edasi ja tagasi.
Kümme müüti, igaüks pakitud veel omakorda kümne müüdi sisse. Seepärast on huvitavad need tegelased, kes selgelt ise midagi oma peaga otsustavad. Sest mis huvitab näitlejat – tegelase motivatsioon. Pole palju mängida teadmise pealt, et tegelane käitub kindlal viisil lihtsalt seepärast, et tegelase vanaisa oli amoraalne inimene ja jumalad on nüüd vihased.
Ismene süü. Hoolimata näidendi üldinimlikest ja -filosoofilistest teemadest pole ilmselt kõige lihtsam panna ennast Antigone või Kreoni asemele. Keegi meist ei ole kuningliku pere liige. Isegi kui mõni lugeja on, vaevalt on ta üle elanud purjus menaadid, sfinksi, katku, hulluks läinud kuninga ja kodusõja.
Sophokles tuleb vaatajale vastu Antigone õe Ismene abil. Nähes oma õde raevunud kuninga ees Ismene küll valetab enda süüdi, aga ei jää endale kindlaks, kui Antigone tema süüd eitab. Ismene otsus oma õega tolle süüs liituda on "Antigone" ja mu meelest üldse üks antiikkirjanduse ilusamaid kohti. Näidend algab, kui Ismene ütleb, et ta ei julge minna Antigonega koos venda matma. Ja nüüd, nähes õde kindlasse hukku minemas, nõuab ta endale samamoodi karistust. Tema hirm on inimlik, seejuures on Ismenes tera julgust, mida ehk endalegi igatseme – et otsustaval hetkel oleme valmis õige asja eest seisma.
Ismenel ega Antigonelgi ei saa olla illusioone Kreoni osas, korra on Kreon nad juba Oidipuselt röövinud. Kuigi Oidipus on Ateenas (õigemini kuskil sealkandis, keegi ei tea, kus) surnud, siis Antigone ja Ismene elavad Teebas Kreoni juures ikkagi nagu pantvangid. Orvud, kasulapsed kurja onu võimu all.
Antigone (Lena Barbara Luhse) on otsustav kuju, aga ta on üheplaaniline. Ma ei pea silmas näitleja mängu, vaid tegelast ennast. "Üks neidudest on jäänud ilma hiljuti / ju mõistusest, ent teine loomult selline," ütleb Kreon. Ismene (Ragne Pekarev), see, kes n-ö hiljuti mõistusest on jäänud ilma, on märksa huvitavam. On Ismenel midagi kaotada? Ta teab, et Zeus võttis Oidipuse vastu, Laiose poisivägistamisest alanud needus on kadunud. Nii on Ismene justkui ka natukene peajumala hoole all. Seejuures on looga seotud kunagine Apollo ennustus: õnnistatud on maa, kus asub Oidipuse haud. Kreonil ei õnnestunud Oidipust Teebasse matta, kuigi ta seda väga soovis. Nii saabki kõik, mis Teebas juhtub, ainult halvasti juhtuda. Ka õdedega.
Ismene otsustab. Ismene otsus on ilus hetk ka seepärast, et "Antigone" keskmes on loogiline viga, mida uurijad nii ja teisiti on püüdnud seletada. Nimelt matab Antigone oma venna kaks korda. Esimesel korral puistab tema surnukehale liiva ja sellest kombetalitusest tõesti piisabki: surnu hing läheb Hadesesse, rohkem pole tarvis. Aga siis läheb Antigone teist korda venda matma ja jääb valvuritele vahele.
Mul on hea meel etendusel, et võrreldes teiste näitlejate suurte tunnete ja kõnedega jääb Pekarevi Ismenes mulle ruumi kaasa mõtelda. Mul on võimalik mõelda Ismenele nii- ja naasuguseid motivatsioone. Ka näiteks selle, et Ismene teab: Polyneikes on juba Hadeses. Ta ei liitu õega tema süüs, kuna õde mattis oma venna, vaid kuna õde ongi nüüd leinas nõdrameelne ja vajab abi – see on see Ismene empaatia. Või ka: Ismene ei taha õega koos surma minna, vaid igatseb olla samamoodi väge ja tormakust täis, hetkekski, aimates, et õde tema süüd eitab. Või ka: esimesel korral matab Antigone venna religioossetel kaalutlustel, et hing pääseks Hadesesse. Nüüd on ta aga venna surnukeha näinud tolle lohutus olukorras ja tagasi minema motiveerib Antigonet armastus.
Võib-olla Ismene mõistabki seda nii ja liitub õega julma valitseja pilgu all armastusest? Luhse mängib Antigonet niivõrd sisendusjõuliselt, et ma ei jaksa tema mängu vahel oma mõtetega loovida. Aga Pekarevi mäng on lahtine ja otse kutsub tõlgendama. Lavastus on puhas, visuaalne nauding, tekst täpne, aga Ismene (ja hiljem Euridike) kujud ei lase sel muutuda klaustrofoobseks.
Ismene+Euridike. Sageli juhtub, et klassikalise teksti raskus vajub näitlejatele peale ning hoopis kõrvalrollid on need, milles lubatakse endale mängujulgust. Klassika puhul on ette teada, millega lugu algab, kulgeb ja lõpeb, eriti kui lavastaja on öelnud, et jäädakse tekstitruuks, postmodernistlikke trikke pole oodata.
Pekarev on ainukene näitleja, kelle suus näidendi rütmistatud kõne mõjub loomulikuna. Teistel muutub ta sageli deklaratiivseks ja see ongi ilmselt pikemate kõnede puhul paratamatu – Ismene seevastu on vaikne, kartlik, kuid ta mõtleb kaasa, ja pingsalt mõtleb. Tema tähelepanelikus näos on iga reaktsioon, mõtteliigutus saalis tunda. Pekarev ei mängi 2500 aasta vanust teatriklassikat, vaid näidendit, milles tema tegelasel on oma psühholoogiline sisu, taust ja motivatsioonid. On isegi kahju, et Ismene on nii väike roll.
Pekarev mängib ka Euridiket ning need rollid on sarnased. Oma mehe Kreoni ja poja Haimoni vihaseks muutuvat vaidlust kuulates on Euridike vait. Jälgib. Samamoodi ju, kui mina ja kogu publik, me oleme samas olukorras. "Kui surma saab ta, hukkub keegi teinegi," ütleb Haimon (Ken Rüütel). Euridike istub ja on nüüd kuuldavalt vait: Teebas on nii palju isasid ja poegi surnud ning alles mõned päevad või nädala varem on pidanud ta matma oma poja Megareuse. Euridike viimased sõnad on näidendis: "Ma kuulan, õnnetust ma tundnud küll ja küll."
Siis Euridike kuulab ja kuulame meiegi. Euridike ei ütle koori järel midagi ning lahkub. Vaikides, sõnatult. Euridike enesetapp on nii näidendis kui ka lavastuses ainus, mida on võimalik tänapäevalgi tõsiselt võtta, ja Pekarev mängib selle kohutavalt ehedaks. Ma ei kirjutaks Ismene ja Euridike kujust, taustaloost ja näidendist "Oidipus Kolonuses" nii palju, kui Ragne Pekarevi rollid ei oleks jätnud minusse Strandbergi lavastust vaadates kõige tugevamat muljet.
Lavastus ei ole ka koomikavaba. Ken Rüütli teataja eristub teistest tegelastest samamoodi nagu Pekarevi Ismene+Euridike. Kui Pekarev on vaikne, siis Rüütli teataja on vali, lipitsev, liikuv, aga aina küürus ja hoopi ootav. Teataja on elus tegelane. Sellise nälkjaga ei taha keegi samastuda, aga ta on igal juhul samastutav tegelane. Samamoodi nagu Ismene+Euridike.
Esialgu Aivar Tomminga üle põlve mustad musketärisaapad ei häiri – no on selline Kreon, las ta siis olla. Teises vaatuses tuleb Teiresias (Ken Rüütel), pime ennustaja, kes oma kapuutsiga hõlstis mõjub pigem keskaegse pidalitõves kerjusmungana. Nüüd hakkavad ka Kreoni saapad häirima, sest kogu stseen mõjub anakronistlikult. Teiresiase kile hääl, pikk kepp ja näitleja kehakeel on koomilised. Teiresias on tegelane Monty Pythoni filmist "Püha graal", mitte pime tark ennustaja, kelle pärast tige põikpea Kreon kohe stseeni lõpul oma meelt muudab: "[on] hing mul lausa kartust täis." Ma tunnen Tomminga mängus tema hirmu, aga ma tahaksin ka, et minu enda hing oleks kartust täis – seepärast ei saa Teiresias mõjuda koomiliselt.
Vanemuise "Antigone" on hästi tehtud klassika. Ilus ja kompaktne tükk, mis võtab sind vastu: teksti on palju, aga see on puhas, on võimalik süveneda ja kaasa elada, üllatuda, nalja saab ka. Võib-olla just teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ja mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see päriselt ürgne, inimlik ja ajatu. Näiteks ema pilk, millega ta jälgib abikaasa ja poja tüli.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: Sirp