Lastekirjanduse uurija: raamatud aitavad lapsel elus juhtuvat läbi mängida
Lastekirjanduse uurija ja raamatukoguhoidja Krista Kumberg selgitas "Plekktrummis", et lugemine aitab lastel läbi mängida erinevaid olukordi, mis elus ette võivad tulla.
Krista Kumberg on 43 aastat töötanud Haapsalu lasteraamatukogus ja üles kasvatanud paljud Läänemaalt pärit lugejate põlvkonnad. Kui lastekirjandust loeb inimene väga noorelt ja hiljem tulevad teised raamatud asemele, siis Kumberg on selle juurde püsima jäänud.
"Nii nagu ütles vana mõõganeelaja Alfredo Pontusele ja Rasmusele, et kui sina tahad saada maailmakuulsaks mõõganeelajaks, siis tuleb alustada, väikesed poisid, nööpnõeltest. Mina alustasin ju lapslugejana," ütles Kumberg ja lisas, et kui tahta töötada raamatukogus, on see suur pluss, kui lasteraamatuid kogu aeg loetud on.
Kumberg on loomulikult lugenud ka teisi raamatuid, aga ütleb siiski, et lastekirjandus on väga võluv ala.
"Inimesed tulevad lasteraamatute juurde kolm korda: esimest korda lastena, teist korda lapsevanemana ja kolmandat korda juba vanavanemana. Mul ei ole õnnestunud kõiki neid kurve ja lookeid kaasa teha, ma olen kogu aeg sirgelt lastekirjanduse peal püsinud. Lasteraamatute seas on selliseid väikeseid pärleid ja teemante, et teinekord imestadki, et küll need suured kirjanikud kirjutavad tarka juttu ja nii pikalt. Tove Jansson ütleb selle naksti ära, Lindgren ütleb selle naksti ära, Piret Raud teeb väga lühidalt ja see tekst on väga sügav," lausus ta.
See, et Kumbergist raamatukoguhoidja sai, oli puhas juhus. Tal ei olnud mingit unistust seda tööd teha, kuigi nägi seda üsna lähedalt – tema tädi Salme töötas raamatukogus.
"Ta põdes noorena lastehalvatuse läbi ja tema vasak pool oli küllaltki kehvakene, kolhoosipõllule tüdrukut saata ei saanud, aga raamatukokku küll. See, kuidas tema jutustas raamatutest ja kuidas ta soovitas neid, kindlasti mõjutas mind ka," meenutas Kumberg.

Keskkooli lõpuklassis pakkus pedagoogiline instituut välja tööpäeva, kus õpilased said erialadega tutvust teha. Kumberg mõtles esiti eesti keele õpetaja eriala peale. "Siis selgus, et pedas õpetatakse raamatukogundust, lähen vaatan seda. Nii ta läks, et alguses vaatasin, tegin sisseastumiseksamid ja siis lõpetasin," ütles Kumberg. Ta mäletab, et toona oli raamatukogunduse erialale konkurss ja päris mitmed jäid ka ukse taha. Paljud läbisid aastase eelkursuse ja said pärast seda päevasesse osakonda õppima.
Kõiki raamatuid raamatukoguhoidja läbi lugeda ei jõua ja Kumbergi sõnul pole erilist mõtet ka, ent tutvuma peaks nendega ikka.
"Saab olla ka nii nagu Selveri kassapidaja, et tõmbad selle piiksu vöötkoodi pealt ja korrastad riiuleid ja aitab küll, aga lasteraamatukogus on meil igasugu huvitavaid päringuid. Näiteks tuleb laps, ütleb, et õpetaja soovitas lugeda raamatut, kus on üks tüdruk ja tüdrukul on ema ja vanaema ja isa tal ei ole, siis ta saab ühe poisiga sõbraks ja siis ta räägib piltidega ja kaane peal on koera pilt. No, mis raamat see on? Armsad kolleegid teisel pool ekraani, mõistatage. Maian Kärmase "Manilundila". Sellele küsimusele ei aita vastata ükski programm, ükski masin, peab olema lugemus," rääkis Kumberg.
Raamatukoguhoidja on nende aastakümnete jooksul näinud väga erinevate põlvkondade lapsi ja usub, et lapsed olid 20 ja 30 aastat tagasi vaiksemad ja vaoshoitumad.
"Nõukogude ajal ju nii oli, et kui sa vaatasid kasvõi mõnda telesaadet, kus keegi esines mikrofoni ees, ta seisis nii, nagu oleks joonlaua alla neelanud. Praegu vaadake, mis tempe kaamerate ees tehakse. Võib-olla ka paremini kasvatatud, ma ei tea, aga nüüd nad on elavamad, erksamad, julgemad, loomingulisemad ja särtsakamad," leiab Kumberg.
Kontakti lapsega saab Kumberg enda sõnul esimese tere ja naeratusega. "Kui ta tuleb ja ta ei tea, mida ta lugeda tahaks, midagi head tahaks, siis hakkad vaikselt nii nagu prokurör pihta: mis oli viimane raamat, mis sulle hästi meeldis? Millistel teemadel sulle meeldib lugeda? Niimoodi kompad ja uurid ja lõpuks jõuategi ühise valiku juurde. See on kõige suurem töörõõm, kui laps toob raamatu tagasi ja annab tagasisidet, et talle see meeldib ja tahaks veel midagi niisugust," rääkis ta.
Laste lugemisharjumus
Kumberg märkis, et isegi kui lapsevanemad ise lugeda ei viitsi või ei taha, peavad nad siiski oluliseks, et nende lapsed loeksid. See on raamatukoguhoidja sõnul mõistetav ja tark arvamine, sest kui laps lugeda ei oska, läheb tal koolis kehvasti.
"Ta ju ei mõista teksti. Ta on viiendas klassis ja vaatab tööülesannet nii nagu vasikas aiaväravat. Lugemine on tähtis. Kaks küsimust, mida raamatukoguhoidjale esitatakse, ongi, et ega ju lapsed tänapäeval eriti ei loe ja kuidas ma oma lapse lugema saaksin," sõnas ta.
Raamatukogutöötajad elavad Kumbergi sõnul natuke nagu elevandiluust tornis – nende juures käivad lapsed, kes tahavad lugeda. Pigem teab õpetaja seda, kui palju lapsed loevad.
"Meie jaoks on neid kirglikke lugejad üpris palju ja neid, kes kohusetundest tulevad, õpetaja on käskinud, tuleb lugeda. On ka neid, kes koos klassiga tulevad vaatama, mis meil siin tehakse ja ollakse ja teinekord jäävadki käima. Kassipoja nina tuleb ikka piima sisse torgata," ütles raamatukoguhoidja.

Raamatud ei ole enam kaugeltki ainus ajaveetmise viis ja Kumberg tunnistab, et nutiseadmete ja virtuaalmaailma konkurents on kõva. "Mis ma siin targutan. Kui minu ajal oleksid kõik need helendavad ekraanid olnud, kas ma oleksin nii palju lugenud? Ei, kindlasti mitte, sest mindki oli raske saada porgandipeenart rohima, kui "Kapten Tenkes" suvel televiisorist tuli – ma tahtsin ikkagi filmi vaadata, porganditega jõuab pärast tegeleda. Tänapäeval on samamoodi," ütles ta.
Ka telefonis olles võib tekkida mõtlikke ja intiimseid hetki, arvab Kumberg, kuid raamatuga koos hakkab mõte hoopis teisi radu pidi jooksma. "Fantaasiatiivad sirutuvad laiali ja see teeb päris palju head. Paljud lapsed mõistavad seda ja loevad hea meelega."
Lugemuse vähenemise tõttu on inimeste sõnavara jäänud vaesemaks ja teisenenud. "Kõik need kuldsed näited liidriomadustega liiderlike kohta, ja mis me räägime, põllumajandusriistadest ei teata ju tänapäeval mitte midagi, klassikaline kirjandus on neid atru ja äkkeid täis. Miks me ei võiks ka neid sõnu teada?" rääkis Kumberg.
Tema sõnul kurdavad just täiskasvanud, et lastele kirjutatakse keeruliselt, pikkade ja tundmatute sõnadega tekste.
"Ma ei räägi, et arhaismid ja mingid uudis- või unarsõnad, ei, täiesti normaalne sõnavara minu meelest, aga täiskasvanud kurdavad, et on liiga raske. Mis me siis teeme, jätame lolliks või? Miks ta ei peaks neid sõnu teada saama? Mitte mingit kurtmist ei ole, kui laps loeb inglise keeles – kas ta mõistab igat sõna? Ei mõista. Ta ei tee sellest väljagi, ta kas vaatab oma telefoniäpist järele, mida see sõna tähendab või ta järeldab kontekstist. Miks ei võiks ka eestikeelse kirjanduse puhul seda sama teha?" arutles Kumberg.
Ta tõi näiteks, kuidas üks gümnaasiumiealine tütarlaps luges Remarque'i "Läänerindel muutuseta" ja ütles, et esimesel leheküljel ei saanud ta paljudest sõnadest aru. "Lugesin esimese lehekülje läbi, ma ei saanud aru, millest ta aru ei saanud. Siis õpetajad kirjutavad neid nalju ikka üles ka, et mis asi on perioodika: perioodika on selline lühikene periood, lühikene ajavahemik. Selliseid üllatusi võib tulla," sõnas raamatukoguhoidja.
Lasteraamat peab Kumbergi hinnangul olema põnev, naljakas ja hästi lõppema. Näiteks Julius Oro "Muna" on üks päris lihtne jutt, ent sööbib hästi meelde.
""Muna" puhul võib see väike lugeja tunda, et see tüdruk Aino oli teistest suurem, ta hoolitses koera ja kassi eest, andis nendele oma muna maitsta ja siis tuleb dramaatiline sündmus: harakas varastab pool muna ära. Pisaraid kui palju. Need samad kass ja koer tulevad teda lohutama, sõbrad tulevad ju ikkagi appi. Ja kui siis tuleb kana ja lubab uue muna muneda, siis on maailm jälle korrastatud, siis on kõik hästi. Võib-olla selles ongi selle "Muna" fenomen, ja kindlasti piltides, nii esmatrüki kui ka kordustrüki piltides," rääkis ta.
Lugemisharjumust võiks lastes hakata kujundama enam-vähem kohe. "Laps saab lugejaks enne, kui ta tähti tundma õpib ja lugema hakkab. Ma olen väga tänulik nendele lapsevanematele, kes on suutnud oma kodus õhtuse unejututunni või -minutid tekitada ja loevad oma lapsele ette. See annab võimaluse lugeda ette ka natuke keerukamaid tekste. Mis mõttega ma loen seda kahte rida, et kutsu ema on kadunud, kutsu ema on põõsa taga, jah, vaatame pilti, aga siis võib-olla jutusta hoopis juurde. See, kui loetakse, jutustatakse, annabki seda sama sõnavara, millest me nüüd aeg-ajalt puudust tunneme. Ettelugemine ja vestlemine on hästi olulised," rõhutas Kumberg.
Neile vanematele, kes ajapuuduse käes vaevlevad, soovitab Kumberg aja ettelugemiseks ikkagi võtta. "Aeg on kõigil üks ja see sama. Mõnedel on seda aega, mõned ütlevad, et ei ole. Kui aega ei ole, siis tuleb aeg võtta. See on investeering tulevikku," sõnas ta.
Kõigil lastel ei jää lugemisharjumus püsima ja sellel on Kumbergi sõnutsi mitu põhjust. "Kui laps ei näe oma ema ja isa lugemas, miks ta peaks siis ise lugema? Muidugi ta näeb, et tema õpetaja hindab raamatuid, annab soovitusi. Õpetaja soovitus on lastele väga-väga oluline," kinnitas ta.

Kõige magusam iga on esimene kuni neljas klass, kui lapsed on kirjandusele, ettelugemisele ja jutustamisele hästi vastuvõtlikud. Viiendas klassis hakkavad poiste ja tüdrukute huvid lahknema, kusjuures poisid kaovad sageli siis lugemise juurest ära.
"Poisid tahavad lugeda midagi asjalikku, kust midagi teada saab, äärmisel juhul midagi hirmus põnevat, võitluslikku, mis matkib võib-olla ka neid mänge, mis ekraanide pealt tulevad, ja tüdrukud, nendele hakkavad eelteismelistena meeldima igasugused suhtedraamad ja kuidas sõpradega läbi saada. See on see koht, kus poisid jäävad sageli lugemisest ära. Tüdrukud jätkavad," ütles Kumberg.
Siiski ei tähenda see, et poisid enam kindlasti raamatute juurde tagasi ei tule. "Mingis eas on hästi palju tegemisi ja kõige tähtsam on sõpradega koos miskit ette võtta. Kui noormees valib tee, kus ta soovib haridust saada, siis ta võib tulla raamatute juurde tagasi," ütles Kumberg.
Eesti poiste vähesem lugemisharjumus kajastub ka hilisemas elus: mehed loevad ilukirjandust tunduvalt vähem kui naised. Enim lähevad noortele meestele Kumbergi sõnul peale James Bondi sarnased lood või fantaasia.
"Seda ma olen küll tähele pannud, et tüdruk võib vabalt lugeda mingit vägevat seiklusjuttu, kus mehed teevad mehetegusid, aga et poisid loeksid raamatuid, kus tüdrukud seal sõbrannatsevad ja intriigitsevad, unustage ära, eriti kui see raamat on veel roosade kaantega. See mingisugune lahknemine lugemishuvides tekib küll. Ma arvan, et mehed on ka, vabandust, selle pärast natukene nõrgemad, et nad ei loe, kuidas elus olla võib, aga naised mängivad kõik stsenaariumid, ütleme siis labaselt naistekatega või ka heade romaanidega läbi ja nad on ettevalmistunud igasuguste elujuhtumiste ees," sõnas raamatukoguhoidja ja lisas, et meeste vaade elule võib tänu sellele jääda kitsamaks ja jäigemaks.
Aegumatu kirjandus
"Kevade" on endiselt koolikirjavaras sees, ehkki kui kunagi loeti seda juba neljandas klassis, siis nüüd on see nihkunud vanematesse klassidesse.
""Kevade" puhul jälle kurdetakse, et lapsed ei tea, kes on kirikumõisa rentnik, no aga see ju ei ole üldse oluline, kirikumõisa rentnik oli lihtsalt üks tige mees, kes saunaakna lõhkumise peale närvi läks. Ei ole üldse oluline, mis tööd ta tegi või mida see ametinimetus tähendas. Ma pean oluliseks ikkagi seda ühisosa, mis meil on. Kui see ühisosa hakkab ära kaduma, kui "Kevade" esimene lause paneb noorema inimese õlgu kehitama, et mis Arnost siin praegu räägitakse, aga meile avanevad mitmed ja mitmed kihid seoses sellega. Paljud sellised ütlemised on jäänud meie kõnepruuki," märkis ta.
"Nende lendlausetega kombime, et see on minu inimene, ta on ka "Kevadet" lugenud, ta teab, ta naeris sama koha peal, kus mina naersin. Ka sellised laused, et "mis kinni ei jää, saab kinni löödud", ka sellel lihtsal kaklusstseeni kirjeldusel on oma kihistused, kuni sinna välja, et 700 aastat orjatööd, mis Tõnissoni ära pahandas. Jah, mõned raamatud on sellised, et kui sa tahad haritud eestlaseks saada, siis sa lihtsalt pead neid lugema," nentis Kumberg.
Ta leiab, et ka praegustes klassides on omad Tootsid, Teeled, Arnod ja Visakud olemas. "Need on sellised, kõlab uhkelt, arhetüübid. Siiamaani liiguvad meie seltsis. See võiks ju tekitada sellise tuttavlikkuse tunde," ütles Kumberg.
Lapsed ei pea kasvama sugugi ainult oma eale kohase kirjanduse seltsis. Mida rohkem raamatuid on lapse ümber, seda enam soosib see keskkond lugemisharjumuse teket.
"Tuleme raamatukoguhoidjale esitatava teise küsimuse juurde: mida teha, et mu laps lugema hakkaks? Las vedelevad tal raamatud ümberringi, need ei pea kõik olema lasteraamatud. Need võivad olla teatmeteosed, mis iganes, peaasi, et nad oleksid kodus olemas. Et ei oleks ainult niisugune ilus klaasplaadiga elutoa laud ja mitte ühtegi raamaturiiulit seinal," sõnas Kumberg.
Ta meenutas vahvat juhtumit oma raamatukogust. "Pisikene poiss, väikest kasvu, mitte niivõrd noor, kuivõrd väikest kasvu, ütles, et õpetaja ütles, et me peame lugema "Peep ja sõnad". Täpselt eakohane raamat, toon selle "Peep ja sõnad" talle ja ütles, et no nii, ma vaatan siis midagi endale ka, ja läks tõi "Nahksuka jutud" sinna kõrvale. Ei pea olema ainult lastekirjandus, mille najal sa kasvad, aga lasteraamatud, milleks nad on, nad ongi selleks, et laps lugedes mängiks läbi erinevaid olukordi, mis tal elus võivad ette juhtuda. Need hakkavad päris pisikeste raamatutega pihta, need kohtade tutvustused," lausus Kumberg.

5. veebruaril on Ilon Wiklandi 95. sünnipäev. Ta veetis oma lapsepõlve Haapsalus ja hiljem sai temast Astrid Lindgreni raamatute illustraator. Haapsalu lasteraamatukogus on siiani sametkattega toolid, kus nad istusid oma külaskäigul aastal 1989. Kumberg on seda hetke meenutanud kui enda elu absoluutset kõrghetke, millega isegi vanajumal võistelda ei suudaks.
"Astrid Lindgren on ju nagu looja, meie lapsepõlve loonud oma raamatutega. Nad hakkasin 1960-ndatel ilmuma, kõigepealt tuli Wiklandi piltidega "Väikevend ja Karlsson katuselt", aga enne oli "Meisterdetektiiv Blomkvist" ilmunud. Lindgreni raamatud on kujundanud mind, minu põlvkonda ja minule järgnevaid põlvkondi. Tõepoolest nagu looja oleks üle läve astunud," tõdes ta.
"Me olime teinud lugemissaali lagedaks laudadest ja toolidest, vaibad olid põrandal, prouad istusid nendel toolidel, mis praegugi on veel lasteraamatukogus olemas, uue polstri ja tikitud autogrammidega. Ma mäletan seda, et Lindgren tahtis väga lastega rääkida, aga keelebarjäär oli. Meil oli väga hea tõlk ja ta laskis lastel öelda nende nimesid ja kuulas nende hääli. See oli niisugune meeldiv kogemus, et ta on lihtne armas inimene," meenutas Kumberg ja lisas, kuidas Lindgren soovitas jääda iseendaks ja Wikland lugeda hästi palju hästi häid raamatuid.
Astrid Lindgreni ja Wiklandi koostöö sai alguse Lindgreni teosest "Mio, mu Mio". Kumberg oletab, et Wikland võis selles loos iseend ära tunda. "Ehk oli Ilon ise ka see väike Bo, võõrsil, üksinda, hirmunud. Ei olnud armastavaid vanemaid ümberringi. Jaa, ta oli suurem, kui ta Rootsi jõudis, ta oli 14-aastane, Bo on ikkagi väike poiss. Äkki selle lapse üksildus läks talle endale väga hinge ja siis ta nende tundlike tušijoonistustega andis selle lapse kuju ja kogu selle muinasjutu sündmustiku edasi," sõnas ta.
Kui suurem jagu Lindgreni loomingust on lustlik, lõbus, põnev ja naljakas, siis mitmetes teostes avanevad laste ees ka teemad surmast, tumedusest ja kaduvusest. Ometi ei mõju see lammutavalt, vaid puudutab hinge.
"Tõepoolest "Mio, mu Mio" ja "Vennad Lõvisüdamed" ja natuke ka "Röövlitütar Ronja" on sinna tõsisema poole. Kummaline on see, et mina oma lapsepõlves lugesin seda lõbusat Lindgreni ja ma olin juba päris suur, kui tulid Mio ja vennad Lõvisüdamed. Need raamatud liigutasid mind pisarateni, need olid nii kurvad. Aga lapsed ei taju seal kurbust. Lastele meeldivad vennad Lõvisüdamed, meeldib "Mio, mu Mio". Mingi filter on vahel, kui sulle öeldakse, et Nangijaalast saab Nangiliimasse, siis ta ei näe seal taga surma, vaid edasiminekut," tõdes Kumberg, lisades et lastele peabki avama ja näitama kogu maailma ning seda, mida selles on leida.

"Nüüd on ilmunud hästi palju tunnete raamatuid. Igasuguseid, hirm ja armastus ja õnn ja kadedus. On ka üks raamat leinast ja surmast. Seal üks väike jänkust tegelane saab terve hulga ümberütlevaid sõnu surma kohta ja siis teatab meile kui lugejatele, et ütle mulle otse. Ma ei saa ju aru, kui sa niimoodi räägid. Kui laps nendest asjadest loeb, tal endal veel ei ole võib-olla taolist kogemust, siis see pole maailma lõpp. Ta teab, et näed, too tegelane sai ilusasti üle nendest asjadest, kui mul ette tuleb, äkki mina saan ka üle."
"On muidugi niisuguseid raamatuid, kus lapsed nutavad silmad peast ja lapsevanem on natukene kohevil, et miks te andsite mu lapsele sellise raamatu, ta nuttis kaks päeva jutti. Aga see on see, et laps saab kontakti oma kurbusega ja saab selle turvalises keskkonnas – kodus, vanemate kõrval – välja elada. Kurvad raamatud ei ole halvad raamatud, need on väga head raamatud," on Kumberg veendunud.
Laste fantaasia
Kumberg on enda sõnul kutseline žüriides istuja. Tema ette jõuavad igal aastal nii Sten Roosi muinasjutuvõistluse tööd kui ka pika traditsiooniga Lääne maakonnas toimuva Ernst Enno nimelise omaloomingukonkursi tööd. Kui Sten Roosi võistlusele tulevad kokku muinasjutud, siis Enno omaloomingu konkursil on vahel mälestusi, teinekord luuletusi ja neid on Kumbergi meelest väga õpetlik lugeda.
"Ma alustan praegu omaloomingukonkursist. Seal oli Enno lapselaps Elin Toona välja pakutud teema eelmisel aastal "Elu helged hetked". Ta kutsus üles Lääne Elu veergudel, et pange kirja helged hetked. Nii sai ka lastel palutud teha. Mis tuli välja, see oli väga liigutav. Jah, kirjutati ka sellest, kuidas saadi uus mäng, jalgratas, käidi kusagil väljamaal puhkamas ja jube tore oli, aga hästi palju oli helgeteks hetkedeks arvatud neid hetki, kui mindi emaga spaasse ja pärast kohvikusse ja kui veedeti koos aega või saadi lemmikloom. Tahaks püsti tõusta ja hüüda, et olge koos oma lastega ja võtke nendele ometi lemmikloom!" lausus Kumberg.
Sten Roosi muinasjutuvõistluse tööd on ajas muutunud. Tänavu esitati konkursile umbes 370 muinasjuttu üle Eesti. Kui 33 aastat tagasi Ann ja Ants Roos võistluse ette võtsid, esialgu Lääne maakonnas, hiljem üle kogu Eesti, oli see mälestuseks nende pojale. Nüüd on sellest Kumbergi sõnul saanud laste loomingulisuse ja kirjutamisoskuse edendaja.
"Muutunud on see, et nüüd mõjutavad laste loomingut multifilmid ja seriaalid. Mõned kirjutavad lugusid sellest, kuidas kõik, kes kahe jala peal käivad, pannakse paari, nad abielluvad ja elavad õnnelikult oma elupäevade lõpuni, siis on metsikuid fantaasiaid, portaalides satutakse kosmosesse ja teistesse paralleelmaailmadesse. Mõnikord on selline tunne, et lugege ka midagi ja kirjutage siis. Aga see loomingulisus on olemas ja see tuleb välja," märkis Kumberg.
Krista Kumberg on ka ise lasteraamatu kirjutanud – "Selleks sõbrad ongi". Naljaga pooleks ütles ta, et see sündis suure sundimise peale.
"Minu hea sõber Viive Noor tahtis joonistada ja pakkus välja kolm tegelast. See oli nii inspireeriv, et siis ma kirjutasingi iga kuu kohta ühe loo, mille peategelased on head sõbrad jänes Joonatan, karu Sebastian ja nukk, kellel ei ole nime, tema on salapärase saatusega, linnast tulnud. See on üks selline vanaaegne raamat. Jah, siin on palju sõnu, siin on pikad laused, aga palju seiklust ja nalja ka," ütles Kumberg.
Kultuurisoovitus. "Soovitan teil jälgida, mis toimub Eesti lastekirjanduse keskuse galeriis. Seal on võrratud illustratsiooninäitused eesti autoritelt, aga ka rahvusvahelised näitused. Praegu saab seal vaadata näitust "Terves kehas terve vaim" ja need ei ole ainult spordipildid, seal on tsirkust, metsajooksu ja jalgrattasõitu. Astuge galeriist läbi, sest lasteraamat ja illustratsioon raamatus on lahutamatud," soovitab Kumberg.
Toimetaja: Karmen Rebane, Karoliina Tammel
Allikas: "Plekktrumm", saatejuht Joonas Hellerma