Dokumentaalfilm "Päikese kodanik" keskendub 1980. aastatele Urbide elus ja näitab tunnistuste, dokumentide ja KGB toimikute kaudu Nõukogude elu rusuvat olemust ja repressiivorganite toimetamist. Filmi keskmes on Tarmo Urbi juhtum, kuid loo lahutamatuks osaks on ka vend Toomas, kellega elatakse aastakümneid täielikus sümbioosis.

Vanemale vennale Tarmole tundus, et NSV Liidus ta oma annet realiseerida ei saa, on vaja pääseda Läände. Kui heaga ei õnnestunud, tekkis Tarmol kinnisidee igal juhul põgeneda. Tulemuseks vahistamised, istumine Patarei vanglas, skisofreenikuks kuulutamine ja sundravi psühhiaatriakliinikus. Kinnipidamisasutustes tegeles Tarmo intensiivselt erinevate idamaiste filosoofiatega ja "sai vaimudelt kinnituse, et tema missioon on ravida, aidata inimesi". KGB-le oli see kinnitus, et mees on hull.

Perestroika-aegses segaduses ja mõjukate sõprade abiga õnnestus Tarmol lõpuks hullumajast välja saada ning "skisofreensele potentsiaalsele kodumaareeturile" ja tema vennale anti aasta hiljem väljasõiduluba Soomes plaadistamiseks. Tagasi nad tulla ei kavatsenud. Nii ka läks.

Filmi festivali esilinastus leidis aset 2025. aasta DocPoint Tallinna raames. Tarmo Urbi sõnul on Riho Västrik loonud suurepärase filmi, mida peaksid nägema kõik inimesed. "On meeletult hea meel, et film on nii hästi õnnestunud. See film on neile, kes mäletavad keerulisi 80-ndaid kui ka neile, kes ei mäleta, sest film käsitleb seda ajajärku meie lähiminevikust üllatava huumori ja täpsusega," ütles Toomas Urb.

""Päikese kodanik" kõnetab meie põhiväärtusi nagu seda on armastus, sõprus, ausus ja ustavus. See on film kõigest sellest," lisas ta.

Riho Västriku sõnul on "Päikese kodanik" filmirännak tema enda noorusaega. "Käisin esimest korda vendade Urbide kontserdil 1982. aastal, kui olin 17-aastane. Sarnaselt peategelase Tarmo Urbiga olen ma rännanud autostopiga mööda Nõukogude Liitu, läbinud sundajateenistuse nõukogude armees, istunud sõjaväe gubu's, osalenud aktiivselt sotsiaalses elus. Kui ma olin helirežissöörist pojale järjekordselt hüüatanud, et mul oli sama keiss, ütles ta muigega: "Ma vaatan jah, et sa teed siin autoportreed."," rääkis Västrik.

"Nali naljaks, vaatamata paljudele sarnasustele minu elulooga, elas Tarmo Urb üle tagakiusamist ja repressioone, mida enamus meist ei kogenud. Ta võitles oma isikliku vabaduse eest, mis Nõukogude Liidus oli lubamatu. Ta oli "mädapaise nõukogude veatul ihul," nagu ütlesid need, kelle ülesandeks oli hoida rahvas õnnelik ja kriitikavaba," lisas režissöör.