Berliinis, Niederkirchnerstrassel, asub modernistlik betoon-klaas ehitis nimega Terrori Topograafia Andmekeskus (Topoghraphie des Terrors). Lame, ruudukujuline, siseõuega hoone ehitati 2010. aastal kunagise Gestapo peakorteri kohale, mille keldrites piinati ja tapeti ka poliitvange. Andmekeskuses asuv püsiväljapanek on tasuta ja avatud kõigile, selle külastamine pole aga sugugi lihtne, sest ka tausta teadmata on ajaloo rusuvuse kontsentraat seal niivõrd suur, et piisab vaid püsinäituse esimestest stendidest, kui pisarad kurgus hoonest välja tormad. Asi pole ainult teadmises, mida natsirežiim Euroopas põhjustas, vaid ka selles, kui tuttav on neilt mustvalgetelt fotodelt ja dokumentidelt vastu vaatav reaalsus. Selline muuseum on vaid Saksamaal, kes ka tegeleb aktiivselt oma mineviku varjudega.

Andmekeskuse Terrori Topograafia giid rääkis, kuidas ta küsis välisturistidelt, kas nad teavad, kuidas Hitler võimule sai. Vaid kolmandik teadis õiget vastust – läbi valimiste. Sealjuures ei lubanud Hitler oma valijatele koonduslaagreid, küüditamisi ega maailmasõda, rääkimata Saksamaa hävitamisest, poolitamisest ja häbist, mis Saksa rahvast siiani saadab. Hitler lubas valijatele, et tegeleb Saksamaa probleemidega ja tõstab Esimeses Maailmasõjas hävitavalt lüüa saanud riigi taas suurte sekka.

1933. aastal võimule saades alustas Hitler ka ulatuslikku kampaaniat poliitiliste vastaste sotsiaaldemokraatide, kommunistide, tsentristide ja ametiühingute vastu. Esimesed vabatahtliku paramilitaarse organisatsiooni SA (Sturmabteilung) ehk pruunsärklaste reidid oponentide vastu kanti üle ka riiklikus ringhäälingus, mis aitas omakorda kasvatada toetajaskonda. 1933. aasta valimised olid ka viimased demokraatlikud valimised Saksamaal enne teise maailmasõja puhkemist.

Eelmise sajandi esimese poole sündmused Euroopas on andnud alust paljudele viimasel ajal taas päevakorda tõusnud ulmekirjanikele nagu Jevgeni Zamjatin, Aldous Huxley või George Orwell, kes püüdsid värske ajaloolise kogemuse põhjal visandada hoiatus-düstoopiaid. Sotsiaalmeedias ringleb praegu pilt ühest Ameerika raamatupoest, kus on stend Zamjatini, Orwelli, Huxley ja Margaret Atwoodi teostega ning kiri "Need on ilukirjandusteosed, mitte käsiraamatud!".

Berlinalel Euroopa esilinastuse teinud Bong Joon-ho ulmesatiir "Mickey 17" oli seal vaieldamatu menuk, ehkki mitte kõik kriitikud polnud filmist just vaimustuses. Edward Ashtoni romaanil "Mickey 7" (2022) põhinev ulmekas on "Parasiidi" (2019) meistri uus film, esimene pärast "Parasiidi" rahvusvahelist läbilööki ja ta teine inglisekeelne film. Esimene rahvusvahelise produktsiooniga film oli Bongil samuti ulmekas – "Snowpiercer" (2013), mis rääkis inimkonna viimaseid esindajaid kandvast kiirrongist, mis tuhiseb mööda uute jääaega mattunud maailma.

"Mickey 17" viib samuti kujuteldavasse tulevikku, kus fašistliku diktaatori maailmavaatega miljardär Kenneth Marshall (Mark Ruffalo) otsustab alustada uue maailma loomist teisel planeedil, viies sinna kosmoselaevatäie lojaalseid toetajaid. Inimene pole talle muud kui liha, tööriist, millega ehitada endale ajaloolist monumenti ja tagada ühtlasi isiklik heaolu. Lihtsameelne noor mees Mickey Barnes (Robert Pattinson) on üks nendest, kes paremat elu otsides liitub võimuka poliitiku kosmosevallutamise projektiga. Mickey kirjutab oma naiivsuses alla lepingule, mis lubab ta keha lõputult uuesti printida, ehk siis tema amet uue maailma poole tormavas kosmoselaevas on olla katsejäneseks. Iga surma järel väljub ta kehaprinterist uuesti, error tekib aga siis, kui üks Mickey surmatoovalt missioonilt vastu ootuseid elusalt baasi tagasi tuleb.

Rahvusvaheline press Berlinale Palastis võttis poliitilise satiiri vastu vaimustusega, sest lõbusa teostusega traagiline lugu ja selle karakterid aitasid nii-öelda auru välja lasta, leevendada pingeid, mis olid tekkinud seoses pineva olukorraga maailmas. Mark Ruffalo rollisooritus kolooniat rajava Kenneth Marshallina on vabastavalt täpne, Robert Pattinson Mickeyna mängib ühtviisi veenvalt välja saamatu katsejänese ja ka võimutruu löögivalmis käpiknuku rolli.

Bong Joon-Ho ütles, et kujundas Marshalli karakteri ajalukku jäänud diktaatorite järgi, keeldudes toomast paralleele tänapäevaga. Publikut aga ei peta, "Mickey 17" esitlus Berlinale peamises kinosaalis Palastis kutsus esile naerupahvakuid ja aplausi. Ilmselt on Korea režissöör leidnud hetkel tabavaima satiirivormi, rüütades poliitilise allegooria uut tõusu läbielavasse ulmežanri.

"Mickey 17" lubab mitut vaatamisviisi – ühelt poolt on see meelelahutuslik, koomiline seiklus busterkeatonlikust kurva kuju rüütlist, kellel ei lasta isegi oma söömaaega nautida, teisalt on see tervitatav žanrilaiendus, mis võtab taas ette ökoloogiliselt ja poliitiliselt tundlikke teemasid. Terav kriitika tänapäeva võimurite ja neist end petta laskva rahvamassi aadressil. Võtmeliseks kujuneb ökoloogiline, keskkonnahoiu ja muude eluvormidega arvestamise teema – Mickey 17 päästavad planeedi põlisasukad, kes väliselt sarnanevad Hayao Miyazaki "Nausicaast" (1984) tuttavatele tegelastele või siis üleelusuurusele täile. Nad on valmis vastulöögiks, kui selgub, et Maalt tulnud tegelastel puudub nende vastu igasugune empaatia. Siililegi selge, millest siin räägitakse.

"Mickey 17" on "Nausicaast" võtnud eeskuju ka Mickey välisel kujundamisel ja mõned kriitikud heidavad Bongile ette liigset tuginemist oma varasematele filmidele nagu "Parasiit" ja "Snowpiercer", kuid laenamine ei saa olla põhjus etteheiteks, kui teos täidab oma eesmärgi ja läheb vaatajale korda. Bong Joon-ho "Mickey 17" mõjub värskendavalt ja aitab toime tulla pingetega, mida tekitavad üha halvemad uudised. See aitab ülal hoida ka lootust, et ehk on inimene siiski sajandi jooksul muutunud ja ei korda oma valusaid vigu.