Taotluse koostamist eest vedanud Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liikme ja santimise koostöökogu esindaja Kati Taali sõnul on santimisel olnud alati oluline roll kogukondliku läbikäimise ja suhtlemise seisukohalt. "Erinevalt teistest UNESCO esindusnimekirja jõudnud paikkondlikest traditsioonidest on sanditamine üle-eestiliselt tuntud ja armastatud komme. Ilmselt on Eestis vähe neid inimesi, kes poleks kas ise santimas käinud või sante võõrustanud," ütles ta.

Sanditamine on kahe osapoole, külla tulnud mardi- või kadrisantide ja vastuvõtva pererahva, omavaheline traditsioonipõhine mänguline suhtlus. Maskeerunud sanditajad küsivad pererahvalt mõistatusi, mängivad pilli, tantsivad, laulavad, teevad nalja ja lõbustavad pererahvast. Pererahvale soovitakse eesootavaks aastaringiks õnne, edu, tervist ja muid häid soove.

Sanditamisrituaalis on oluline osa traditsioonilistel regilauludel, ühe õhtu jooksul käivad sanditajate seltskonnad tavaliselt mitmes peres. Sanditamas käiakse mardilaupäeval, 9. novembril ja kadrilaupäeval, 24. novembril ehk mardi- ja kadripäeva eelõhtutel. Mõnel pool joostakse katri ka 25. novembril.

UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja on juba kantud Kihnu kultuuriruum, Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon, seto leelo, Võromaa suitsusauna traditsioon, mulgi pudru valmistamine ja söömine Mulgimaal ning Eesti ja Ukraina koostöös esitatud Ukraina lihavõttemunade (põssankade) kaunistamise traditsioon. Kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirjas on ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal.