"Kui juba surnd valget meest lavastada, siis ikka Rabelais'd!", ütles sotsiaalmeedias "Gargantua" lavastaja ja näitleja Sveta Grigorjeva lavale astumise eel. "Gargantua" on Francois Rabelais', Bahtini ja Grigorjeva interpretatsioon karnevalikultuurist ja ühiskonna satiirist, pöörane ning tempokas tantsu-splätter ühes tormilises vaatuses.

Kui lavastuse kirjelduses seisev hoiatus ropu kõnepruugi, valju muusika, kunstvere ning vilkuva valguse ees võib ära ehmatada, siis tegelikult polnud selleks põhjust. Kõik intensiivne oli omal kohal ning kui sellest tervikust oleks midagigi eemaldatud, ei julgeks ma enam öelda, et tegu võib vabalt olla uuslavastusega, mis kuulub 2025. aastal viie parima hulka. Kui mitte uuslavastusega, siis tantsulavastusega kohe kindlasti.

Igatahes on lavastuse käekirjast kohe näha grigorjevalikkust – näitlejad ei sea end klassikalise mentaalse fassaadi taha, nad tulevad, tervitavad publikut, teevad veidi reklaami, tutvustavad ennast ja lavastust, siiski piisava tilga salapäraga, ja hakkavad seejärel jõuliselt pihta.

Liikumiskeel koos vähesel määral sisse põikava sõnateatriga on metsikult toores, lavastuse vaimuga kokku haakuvalt piste piste haaval paika tikitud; vahepeal kergelt improvisatoorne, et hingamisruumi anda, ent kordagi väljumata mingist marsisammuna tugevnevast mustrist. Grigorjeva jaoks on käesolev lavastus esimene kord lavastada klassikat ja välja on see tulnud suurepäraselt, omavahel on kandvasse voolu seatud nii rohkem tantsu- kui ka rohkem sõnateatri inimesed, koreograafia on visuaalselt nauditav ja ka 2000-ndatel sündinutele piisavalt pulseeriv, et kordagi igav ei hakkaks.

Viimane poolaasta on Grigorjeva jaoks olnud kahtlemata loominguliselt väga viljakas. Kui peaksin kaalukausile seadma "Sütitajad" ja "Gargantua", siis viimane jääb isiklikus eelistuses tugevamaks, struktureeritumaks. Erinevalt "Sütitajate" samamoodi kreisist power'ist on siinne sünergia – seda võib-olla eelkõige koreograafilise sisu poolest – tuntavalt kooshoitum ja vastu rinda taguvalt mõjuvam. Publik saab end ära unustada, astuda sellesse kirglikku, vulgaarsesse, ääretult elujaatavasse transsi, seda kas tahtlikult või veidi vastu tahtmist – mõlemal juhul hakkab väga kiiresti väga hea ja aina paremaks läheb.

"See, mis teeb "Gargantua" nii kummaliseks, on teatud maailmavaade – elule "jah" ütlemine! Meil on tihti nii elus kui ka teatris popp öelda ju "pigem ei". Mul on tunne, et aina konservatiivsemaks muutuvas maailmas on meil endiselt midagi õppida sellest," kirjutas lavastaja oma sotsiaalmeedias ja ning lisas: "Või kas kõik peabki alati aktuaalne olema? Gargantual oleks sellest suva, ta ütleks lihtsalt: tule ja naudi ja võta vabalt. Kõik ei pea olema kannatus."

Tõepoolest tundub Gargantua tegelaskuju olemus kõndivat ümber fenomeni, kus püksirihm lastakse esmapilgul lohakalt ja ebasündsalt lõdvaks, aga tegelikult see toimub targalt, elegantselt, lausa tõde näitavalt, Irvikkassi kombel võluva muigega. "Gargantua" ilmaletoojad soovisid, et publik lahkuks saalist positiivse jõustava laenguga ja minuga nii juhtuski. Näpuotsaga kunstverd keelele ja meelele ning kaasa kogemus, et sündinud on midagi võimsalt liigutavat, mida iga teatrivaataja näeb vastavalt enda sisemuses valitsevale olukorrale ainulaadse varjundiga.