Teatrikriitik Karin Allik ütles, et kõige paremini iseloomustab praegust teatrimaastikku märksõna vastuolu. "Teatrikülastajate arv, uute lavastuste arv, etenduste arv aasta-aastalt aina kasvab, aga nagu eelmisest aastast teame, siis rahastus pigem väheneb. Selles olukorras ongi suured käärid: teater on populaarne, aga kui vähe on selles valdkonnas raha. Ma arvan, et veel ei ole see hakanud mõjutama lavastuste kvaliteeti, aga ühel hetkel võib see juhtuda," lausus ta.

Teatrimaastikku veab praegu väga tugevalt eest Eesti Draamateater, mis sai ka teatripeol pärjatud mitme auhinnaga. Edu taga võib olla see, et teater julgeb katsetada erinevate vormidega.

Kultuurikriitik Andrei Liimetsa sõnul on selline katsetamine suure teatri jaoks riskantne, sest võib juhtuda,et saalid jäävad tühjaks. "Seni on aga nende valikud end õigustanud. Isegi veidramad katsetused toovad publikut päris korralikult saali ja see omakorda on publiku kasvatamine natuke laiema pildi hoomamiseks ja ka muuga tutvumiseks," sõnas ta.

Sirbi teatritoimetaja Tambet Kaugema leiab, et Draamateatri edu taga on hea repertuaarivalik ja dramaturgiliselt tugevad tekstid. "Loomulikult on ka Draamateatril alt minekuid või nõrku lavastusi. Ei saagi olla, et kogu repertuaar on tippude tipp," lausus ta.

Karin Alliku sõnul on ainuke loogiline selgitus Draamateatri edule see, et sinna on kokku sattunud inimesed, kes kõik on väga heas loomingulises faasis ja kes inspireerivad teineteist ning suudavad hästi koostööd teha. Üles on leitud ka huvitavad teemad ja materjalid, millega tegeleda. "Draamateatri fenomen on ikkagi ka seletatav sellega, et koht, kuhu läheb palju inimesi, kutsub enda juurde veel rohkem inimesi. Defitsiitsus teatud lavastuste piletite puhul on täitsa omaette reklaam teatrile," ütles ta.

Kuna teatripilt on Eestis rikkalik, leidub igaühe maitsele midagi. Mis täpselt keskmist vaatajat kõnetab, on kriitikute sõnul keeruline öelda. Sirbi teatritoimetaja Tambet Kaugema sõnul puudutavad inimesi eelkõige ikkagi siinsed lood. "Ei ole nii, et kuskil Ameerikas saavad John ja Jane kokku, vaid ikkagi Eestiga haakuvad lood," rääkis ta. Selle on kriitikute sõnul jällegi hästi ära tabanud Draamateater lavastustega  "Rahamaa" või ka sel aastal lavalaudadele jõudnud "Ükskord Liibanonis", mis räägib röövitud Eesti ratturite loo. 

Sageli lähevad aga kriitikute ja publiku maitsed ning arvamused lahku. Andrei Liimetsa sõnul võib nõnda olla seetõttu, et kriitikud otsivad pidevalt midagi uut. Inimene, kes aga nii sageli teatrisaali ei satu, tahab kindla peale välja minna.

"Draamateater on väga hästi õnnestunud selles, et need kaks poolust ei pea olema tingimata vastandid. Me ei pea rääkima, et on madalamale ühisele nimetajale mõeldud palagan, publikuteater, naljategemine või jant ja siis teisel pool on mingi selline kõrge kultuur, vaid seal annab tasakaalu leida," sõnas Liimets. Tasakaalu leidmisel on viimastel aastatel raskustes olnud aga Tallinna Linnateater, leiab ta. "Ma arvan, et viimane tõeliselt hea lavastus tuli sealt viis-kuus aastat tagasi," ütles ta.

Linnateater tegutseb praegu Salme kultuurikeskuses. Liimetsa sõnul ei ole see kindlasti kerge saal, mida täita. "Mul aga on tõesti hirm, et kui uus maja valmis saab, siis kes ja mis selle lava täidab. Ma kardan, et see on teater, mis vajab uut juhtimist ja korralikku verevahetust ka trupi osas, et mingist teatavast mugavustsoonist välja tulla ning endale uus nägu leida," sõnas ta.

Ka Tambet Kaugema sõnul ei ole Salme tänaval mängitav valik õnnestunud. "Kui ikkagi sellises koguses mängida William Shakespeare'i, siis peab olema väga hea põhjus, miks seda teha. Sealt see paraku ei paista välja. See on lihtsalt hästi tehtud teater, aga see ei puuduta," ütles ta.

Teatripäeval pälvisid sõnalavastuse žürii eripreemia Veiko Porkanen ja Ken Rüütel, kes mängivad Vanemuise "Päevaraamatus" kaksikuid. Kaugema sõnul on "Päevaraamatus" kasutatud suhteliselt enneolematut vormi. "Kasvõi see, et kaks näitlejat räägivad suure osa lavastusest sünkroonis. Nad on kaksikud ja räägivad korraga, neil on ühesugused mõtted ja nad tajuvad teineteist väga hästi. Üldse on see vormilt väga õudne lavastus selles rahulikkuses, mida kaksikutest õhkus. See on väga mõjus lavastus," soovitas ta seda vaatama minna. 

Kui Eesti suuremad teatrid on eelkõige keskendunud sõnalavastustele, siis väiksematest võib leida rohkem ka füüsilist teatrit või kaasaegset tantsuteatrit. Seega soovitavad kriitikud oma pilgud suunata ka väiksemate tegijate poole. Karin Allik tõi näiteks välja Tartu Uue Teatri, kelle projekt "Hungerburg" Narva-Jõesuus oli nomineeritud etenduskunsti auhinnale. "Hungerburgi" raames valmis lavastus "Kahheldraal", mis tuleb ka sel suvel mängimisse. "See on täiesti ainukordne ruumi elamus ja Renate Keerdi lavastus täiesti ebatavalises saalis on igati kogemist väärt," soovitas ta.

Samuti soovitavad kriitikud kui ühest suust kogeda Ekspeditsiooni "Leviaatanit", mille eest pälvis Lauri Lagle ka parima lavastaja tunnustuse.

Tambet Kaugema sõnul on palju räägitud, et Eestis tehakse liiga palju teatrit ja milleks see kõik. "Mis mõnes mõttes on õige, aga teisest küljest ma tooksin siia püramiidi kujundi. Selleks, et üleval saaksid olla tipud, peab alumine osa olema võimalikult lai. Selleks peab alla mahtuma ka igasugust jama, millel kindlasti on oma publik. Meie teater on aga väga suur ja mitmekesine. See on päris kindel," lausus ta.