Millal on teil olnud võimalus aplodeerida etendusele supikauss põlvedel? Von Krahlis on see võimalik, Elo Valneri ja Riste Sofie Kääri lavastuses "Nälg" saab suppi, kaasa mõelda ja tänulikult plaksutada. Ega ju väga palju selle pooleteise tunni jooksul toimugi – kaks tüdrukut/noort naist teevad suppi, puhastavad ja hakivad koostisaineid, vahepeal vaatajatelt abi paludes ning omavahel juttu ajades, nagu mingi rutiinse töö tegemisel ikka.

Mõnes mõttes on supi tegemine nagu peenarde rohimine – lõpptulemuseni jõudmiseks kulub teatud kindel aeg, mida saab täita omavahel lugude rääkimisega või küsimuste väljamõtlemisega. Vastuseid võib otsida näiteks vanast kokaraamatust. Von Krahli prooviruum, kus etendus toimub, on siinjuures sisustatud läinud sajandi pesuköögina, kitsast lauda ümbritsemas kuivama riputatud riided. Kiusatuslikult lihtne olekski võrrelda lavastust supiga, mis oli maitsev, veidi piprane ja võibolla oleks vajanud veidi rohkem valmimisaega, aga see on juba maitse asi.

Pooleteise tunni jooksul valmiv supp pole etenduse saadus, vaid oluline osa lavastusest, sidudes vaatajad üksteise ja ruumis toimuvaga. Osalusteatrile omaselt tuleb pealtvaatajail protsessile kaasa aidata, tagumistes ridades olijad saavad sealjuures jälgida meie inimestele omase introrvertse kaitsekihi sulamist ja ühtehoidmise teket. Oleme kõik samas olukorras, vaatamata sellele, milline ilm on õues, mis toimub poliitikute peades ja mida näitab pangakonto. Nälg on kõikidel üks, kui parafraseerida Kristiina Ehinit.

Riste ja Elo lavastuse juures tuleb aga rohkem meelde hoopis Kairi Look aasta alguses ilmunud debüütromaaniga "Tantsi tolm põrandast", millest suure osa hõlmavad aistingulised meenutused vanaemaga veedetud lapsepõlvest. "Näljas" on samuti palju nostalgiat, alates nõukogudeaegsetest kokaraamatutest, mida etenduses tsiteeritakse, kuni Vikerraadio "Õhtujutu" kutsungini, mis saadab lavastuse tarvis kirjutatud fiktiivset raamlugu. Supp toimib sümboolse sideainena, mis ühendab põlvkondi, ajastuid ja inimesi. Samasugust suppi on teinud me vanaemad ja vanavanaemad, mõnel puhul ehk isegi vanaisad, isad ning seda ka rasketel sõja-aastatel.

Lavastuse lapselikult mänguline lihtsus peidabki sügavamaid teemasid ja muresid. Siin on viiteid uuele Suurele Paugule, kuid samas annab "Nälg" ka kindlust, et me oleme valmis, kuna meil on alles see põlvkondade kogemus. Pealegi on supi tegemine ju imelihtne, vaja on vaid juurikaid, veidi maitseaineid ja vett. 

Riste Sofie Käär ja Elo Valner ei etenda lavastuses kedagi muud kui iseennast – Elo on natuurilt õrnem, hapram, tasakaaluks Riste talupojalikule jalad maas loomusele, milles aga ei puudu teatud vimka. Riste ühendab ka oma muusikas, mida samuti lavastuses kuuleb, dadaistliku avangardi maalähedase realismiga. Lihtsakoelisus pole aga naivisim, vaid kontsentraat meile kõigile tuttavatest kultuurikihtidest. Seda löövat siirust ümbritsev eklektilisus osutab jätkuvale loomingulisele protsessile, mille üks saaduseid või harusid on ka Von Krahli lavastus. 

Jaapani keeles on termin kuchisabishii, mis tähendab, et sööd, ehkki pole otseselt näljane, aga su suu tunneb end üksildasena. Elo ja Riste lavastuse supp kustutab nälja ja üksindustunde. Rohkem selliseid eksperimente, austatud Von Krahl!