Klassikaraadio tähistab 30. sünnipäeva. Kas võib öelda, et 30-aastane raadiojaam on pigem noor?

Klassikalise muusika valdkonnas on see keskmine. Ma mäletan, et kui 1990. aastatel Klassikaraadio sündis, siis mitmed Lääne-Euroopa analoogsed raadiojaamad hakkasid 30-aastaseks saama, seda tähistati suurelt või tehti mingisuguseid reforme. Mõnes kohas muudeti programmi, siin-seal muudeti isegi nime. Seega see on ikka paras vanus.

Kas sa ütleksid, et Klassikaraadio on nišijaam?

Kindlasti ta ei ole mainstream. Muidugi suur raadiojaam, mida toodab rahvusringhääling, on mingis mõttes mainstream, aga praegu nišijaam tähendab tegelikult ka seda, et me sinuga teeme ühe jaama, kus mängime seda, mis meile meeldib. Sellised jaamu on palju, neid võib tulla ja minna, aga selles kontekstis Klassikaraadio kindlasti pole nišijaam, ikkagi institutsionaalse asutuse osakond.

Kui palju selle 30 aasta jooksul on olnud tunnet, et Klassikaraadiol enam ilmselt pikka pidu ei ole?

Kõige lähem kinnipanemine oli 25 aastat tagasi. See oli suurem projekt, tegelikult taheti vähendada Eesti Raadiot, ühendada programme ja vähendada kulusid. Oli üks projekt, mis poliitikuteringis liikus, et teha Eesti Raadio ainult kaheprogrammiliseks. Aga sellele järgnes ka kuulajate suurem mäsu, isegi minister käis meie toimetusega kohtumas ja väitis, et midagi sellist pole kunagi plaanis olnud. Võib-olla ei olnudki.

Kui mina ja ilmselt ka paljud teised mõtlevad Klassikaraadio peale, siis esimesena mõtleme klassikalisele muusikale. Kas 1995. aastal seda raadiojaama luues markeeris raadio nimes kõlav "klassika" ennekõike klassikalist muusikat?

Eks ta tähendab siiamaani seda, mis me talle tähenduseks anname. Meie kultuuriruumis või laiemalt Euroopas mõistetakse klassikana mitte India klassikalist muusikat, vaid Lääne-Euroopa teatavate sajandite heliloomingut. See on kinnistunud mõiste, et klassikaline muusika on Haydn, Mozart ja Beethoven, kes on Viini klassikud, lisaks Bach, aga see, mis enne Bachi on, selle puhul ei olda kindel, on see klassika, ega ka selle puhul, mis tuleb pärast. See on arutelu küsimus.

Eks me oleme algusest peale püüdnud seda jaama teha laiemana, sest Eestis on ikkagi inimesi väga vähe ja meil pole kunagi võimalik ainult klassikalise muusikaga hõlmata mingit arvestatavat osa Eesti raadiokuulajatest. Meil on alati olnud džäss, maailmamuusika ja folk ka juures.

Aga tahaksid teha ainult klassikalise muusika raadiojaama?

Mina ei saaks sellega hakkama. Meil jookseb praegu sajaprotsendiline klassikaline muusika veebijaamas Klara Klassika, aga tegelikult ega välismaal ka enam nii tõupuhtaid klassikalise muusika kaanonijaamasid ei tehta.

Mainisid folki, maailmamuusikat ja džässi, aga Klassikaraadios on täna lisaks ka väga tugev kultuuriajakirjanduslik külg. Kas need on kõik ajapikku lisandunud või olid suurem osa neist vertikaalidest olemas juba 30 aastat tagasi?

Esialgu olid hoopis teised probleemid. Alustasime UKW peal (Nõukogude Liidu ja sotsleeri raadiolevi sagedusala. toim), mida vanad aparaadid veel mängisid, aga uued mitte. Kui me saime esimese saatja Tallinnas ja Põhja-Eestis FM-lainealale, see oli juba nagu maailma vallutamine. Võitlus käis seega teisel tasandil. Kui tuli levi Lõuna-Eestis, siis oli juba tohutu võit. Alates 1998. aastast saime ööpäevaringse levi, varem oli nii, et kell 22 algas Vaba Euroopa meie kanalil ning pärast seda tuli sahin ja susin, alles hommikul läks edasi. Kui me öö endale juurde saime, siis me pidime üleöö varrukast välja tõmbama saate "Fantaasia", mis siiamaani istub hästi selle kellaaja peal.

Aga kultuurisarju me hakkasime juba 1990. aastate lõpus tegema, nii palju, kui me eelarvet saime. Võiks teha mida iganes, aga ressurssi vajab see ikka.

Mingeid žanrilisi markereid käisime välja, aga kas on ka midagi sellist, mida kunagi Klassikaraadios ei kuule?

Võimalik, et "Fantaasia" mõni autor on mingis kontekstis mänginud titepoppi... Muusika ei ole välistamise asi, võib-olla radikaalselt fašistlikke laule pole lastud. Ma ei oskagi öelda, mis see hirmus piir peaks olema.

Kas seda tuleb ka ette, et kuulajad pahandavad, kui midagi liiga pehmet või popilikku Klassikaraadios kõlab?

Viimasest ajast ma ei mäleta sellist asja. Kunagi oli meil väga suur kriitik Vardo Rumessen, kes pidas ühe suurepärase telefonikõne, kus ta kasutas väljendit, et "te olete kurjategijad, te olete rüvetanud klassikalise muusika idee, te mängite folki ja solki". Aga Vardo tegeles oma nišiga, ta võitles selle eest ning ta oli radikaliseerunud muusikaspetsialist.

Aga praegu on mul üksikud kirjasõbrad, kes suhtlevad minuga ja kellel on tihti väga-väga õiged tähelepanu juhtimised, aga on ka radikaalsed nõudmised. Kuid seda on üsna vähe.

Te hakkasite Klassikaraadiot juhtima 35-aastasena. Kas oskasite toona ette kujutada, et sellest saab mingis mõttes teie elutöö?

Kindlasti mitte. Mul olid tegelikult väiksed lapsed ja mul oli elutööd piisavalt. Üheksakümnendaid on praegu raske ette kujutada ja mul on isegi natuke kahju, et ma ei olnud piisavalt valvas ja ärgas, et seda kasvõi endale üles kirjutada, mis toimus.

See oli tõesti selline aeg, et ma istusin oma toas, iga kell ilmus keegi uksele ja küsis midagi, millest mul ei olnud õrna aimugi ning ma ei teadnud, mida teha. Aga tegelikult oli terve ühiskond umbes sellises olukorras: seadusi polnud, eelarvet kärbiti, orkester viidi minema, koor pandi kinni, autoriõiguse seadus ilmus, hakati lepinguid tegema.

Kuidas kuulajad võtsid vastu raadiojaama, mis mängib suures osas ainult klassikalist muusikat?

See oli ikkagi väga suur muudatus. Õhtused kontserdiülekanded olid Eesti Raadios toimunud aastakümneid, Arvo Pärt kasvas nende peal üles ning kuulas Rakvere bussijaama kõrval posti otsast reproduktorist sümfooniaorkestri ülekannet. Aga see, et hommikul mängitakse raadios klassikalist muusikat, oli ennekuulmatu. Hommikul peab ju popp olema!

Mul on kuskil isegi kiri olemas, kus keegi kirjutas, et ta esialgu lindistas Klassikaraadiost hommikuid, sest ei tea, millal see lõpeb ja kinni pannakse.

Kui palju pidi Klassikaraadio toonases tihedas konkurentsiolukorras ennast müüma ja reklaamima, et pildil püsida?

Ei ole pidanud. Kuku raadios tehti isegi paar kuud klassikalise muusika saateid, aga see ei tasunud ilmselt ära ja nad lõpetasid selle ruttu ära. Kõige keerulisem vastuseis oli hoopis majas sees, et kas klassikat peab nii palju olema ning kas sellele peab palju raha kulutama.

Üks mu tuttav ükskord ütles, et inimesi ühendab hästi viha klassikalise muusika vastu. Mingi radikaalne joon võib selles olla, aga ma arvan, et see on praegu palju lahjem kui 20 aastat tagasi.

Kas inimesed vihkavad endiselt klassikalist muusikat?

Mulle tundub, et mitte. Nii palju, kui ma olen lugenud, siis noorem generatsioon peaks võrreldes oma vanematega olema palju sallivam klassikalise muusika kõla vastu. Kui praegu vaadata voogedastusplatvorme ja erinevaid võimalusi, siis klassikaline muusika esineb meeleolu- ja muudes playlist'ides väga palju.

Mis on sinu enda jaoks kõige olulisem mõte, miks meil on endiselt Klassikaraadiot vaja?

See, et meil oleks lisaks kiirele ja lahedale meelelahutusele ka erandeid. Klassikaraadio pakub alternatiivi ja tegelikult kuulab Klassikaraadiot ligi 60 000 inimest nädalas, mis on Eesti kohta väga suur rahvahulk. Klassikaraadiot kuulab ka president, mida on väga toetav teada.

Olgugi, et kuulajaid on vähe, Vikerraadiol on kolm-neli korda rohkem, aga tegelikult vähesed inimesed otsustavad paljusid asju. Suurte arvudega me sellise programmi juures ei saagi arvestada. Ükskord mulle ütles üks sotsioloog, et kui Klassikaraadio hakkaks ole 100 000 kuulaja saama, siis peaks küll uurima, mida seal tehakse.

Sa ütlesid hästi, et Klassikaraadio on kiire meelelahutuse kõrval justkui erand. Kas Klassikaraadio on aastatega kiiremaks muutunud või olete endiselt sihikindlalt aeglased?

Ikka on on muutunud kiiremaks. Eks me käime ajaga kaasas, me ei saa sama programmi teha, mis vanasti. Praegusel hetkel võidab klassikalises muusikas see, kes suhtleb. Selline aeg, kus udupeen maestro tuli lavale, avas külmas valguses noodi ja hakkas mängima õpetatult midagi, viskamata pilku saali, ei lähe enam. Praegu on kuulajate lemmikud interpreedid, kes suhtlevad publikuga. Saali ukse peal ju ei küsita muusikahariduse diplomit ja see väljendub selles, kuidas muusikud ja publik suhtlevad.

Praegu on elava muusika kokkupuude inimestele väga vajalik, sest see on üks üsna kerge näide, kus sa näed sarnaselt spordivõistlustega, et keegi suudab midagi, mida sa ise ei suuda. Proovi võtta ise viiul kätte! Sa näed samas ruumis kedagi, kes teeb midagi, millel on emotsionaalne mõju ja te suhtlete. Sellel on suur väärtus.

Meie kõigi suur eeskuju on BBC Radio 3, kes teeb võimsaid otseülekandeid ja kus kõik on kõrgendatud meeleolus. Nende reportereid on koolitanud spordireporterid, sest ülekanne peab olema haarav. Sa ei saa siin lugeda tähtsa häälega tarka juttu, see peab olema kaasahaarav.

Sellepärast te kutsutegi Tarmo Tiislerit Klassikaraadiosse saateid tegema.

Tarmo on väga hea, ta on ka väga uudishimulik inimene, käib ise ERSO kontsertidel ja püüab aru saada, mis värk see on ja kuidas see toimib. Tema on üks tõesti erakordne kuju.

Milline oleks Eesti klassikalise muusika maastik ilma Klassikaraadiota?

Ma arvan, et väljundist tuntaks ikkagi puudust, sest praegu me kanname üle praktiliselt kõik ERSO kontserdid, kõik Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja teiste tippkollektiivide esinemised. Meil on suured festivalid lindistatud, üle kantud ja ka vahendatud välismaal, kuskil 20 kontserti aastas me pakume EBU-le ja neid vahendab suur hulk raadiojaamu Euroopas.

Kas võime öelda, et Klassikaraadio on mingis mõttes ka muusikahariduslik raadiojaam, mis hoiab klassikalist muusikast inimest teadvuses?

Võimalik küll, sest mingid märgid sellest on. Näiteks meie suur vapimuusik Marcel Johannes Kits, kes sündis samal aastal kui Klassikaraadio, kuulis tšellomängu Klassikaraadiost, sest see mängis kodus. Nüüd meil on Euroopa tasemel artist, kes on otsekui oma laps.

Ma arvan küll, et Klassikaraadio hoiab klassikalist muusikat pildil. Ega sedagi ei tea, kas uued põlvkonnad raadiot kuulavad, sest juba nende vanemad ei kuula raadiot. Lapsed tegelikult teevad seda, mida vanemad, lapsed loevad ju raamatuid ka siis, kui vanemad ostavad koju raamatuid. Keegi ikka peab mõjutama, on see siis õpetaja või vanemad ja eeskujusid peab olema.

Kuidas teil nooremate kuulajatega seis on? Kas sihite neid ka?

Ega me otseselt ei sihi, et me teeks titehäälega saateid muusikainstrumentidest, aga meil on muusikaviktoriin, millest võtab iga aasta üha enam koole osa. Me oleme käinud võitjatega kohtumas ja ega lapsed ei kuulagi raadiot, aga nad osalesid viktoriinil. Õpetaja panid nad tegema ja klass koos lahendas.

Auditoorium jaguneb meil läbi vanusegruppide kenasti, muidugi on lapsi ja noori vähe, aga neid ikkagi on. Vanemaid inimesi on rohkem, aga meil on küllaltki noor auditoorium, keskmine vanus on umbes 50.

Kas sul sellest Klassikaraadio peatoimetaja rollist on mingi hetk villand ka saanud?

Ei, see on nii huvitav töö, kogu see raadio ise ja kõik need saated... Mul tegelikult Klassikaraadio mängib kogu aeg ja see on nii positiivne tegevus.

Muidugi, ma ei olegi paljusid ameteid proovinud, ma olen töötanud vaid rahvusraamatukogus lisaks raadiole, seega mul puudub kogemus, kuidas oleks muud tööd teha. Aga õnneks ma ei peagi eriti seda teadma.

Kas üle osta on ka tahetud?

Ükskord kutsuti mind ministeeriumisse nõunikuks, aga seal oleks pidanud kell kaheksa hommikul tööl olema, lisaks oleksid muusikaprominendid olnud järjekorras, et tulla rahalisi asju arutama. Ma ikka ametnikuks päris hästi ei sobiks ka, ma ei valda ratsionaalselt tabeleid ja andmeid nii hästi.

Kui palju jääb praegu Klassikaraadio juhtimise kõrvalt aega ka ise saateid juhtida?

Väga harva jääb aeg. Ma tegelen kaadritaguse asjaga palju, sest meil on suur hulk playlist'e ja ega need ei tule iseenesest. Arvuti mängib, aga selle taga on ikkagi inimtööjõud. Meil on kolm veebijaama (Klara Klassika, Jazz ja Nostalgia), mida ma kantseldan ise ja huvitavalt kombel see töö meeldib mulle ka väga.

Põhimõtteliselt teed kogu aeg saateid, kui paned playlist'i kokku.

Jah, minu saated on veel kõige pikemad. Ööpäevaringsed saated kogu aeg käivad, aga ma ei saa öelda, et ma neid kogu aeg kokku panen, aga neid mootoreid, mis neid mängivad, on vaja kogu aeg arendada. Ma olen niivõrd rikutud juba sellest, et kui tuleb vale lugu playlist'is, siis mu kõrvad tõusevad kikki, ma tean, et sellel kellaajal ei saa niisugune pala tulla. Enamasti tulebki välja, et see on käsitsi pandud või mingi eksitus.

Kui sa ei kuula Klassikaraadiot, siis mille vabal ajal käima paned? Ma tean, et oled suur Nick Cave'i fänn.

Jah, mul on autos kõik tema plaadid, me oleme saanud ka Klassikaraadio "Fantaasia" eetrisse tema kontserdid. Aga põhimõtteliselt ma olen progerokiga üles kasvanud, King Crimsoni ja Genesise plaadid on mulle väga tähtsad. Ma ei saa öelda, et kuulaksin ajaviiteks Beethoveni kvartette, millest ma kunagi oma esimesed saated tegin ja mis mulle kohutavalt meeldisid. Vaba aja veetmiseks see mulle ei lähe.

Kaasaegne popmuusika kuulub su kuulamisringi üldse?

Praegu küll mitte, vahel kuulan Raadio 2-te, aga ma tüdinen sellest ära. Ma ei ole enam nii kursis. Kuulan Taylor Swifti ja mõtlen, et ma olen seda kõike kuulnud. Ma ei oska hinnata neid nüansse, mis seal on, aga ega ma ei peagi.

Oskad sa anda inimesele mingi juhise, kuidas Klassikaraadiole läheneda? Võib-olla ei ole inimene elu jooksul kordagi klassikalist muusikat kuulanud, aga kas on mingisugune saade, millest võiks alustada?

Kõige lihtsamad saated on "Fantaasia" ja "Meditatsioon". Praegu selline rahustustööstus on väga oluline, inimesed on väga närvis ja on ka põhjust selleks. "Meditatsioon" on väga hästi tehtud, palju parem kui sama nimega Spotify playlist, kuna meie saated on teinud inimene, kellel on kogemus. "Fantaasia" võib lihtsalt olla väga huvitav, seal on ka inimese moment juures, mis eristab seda playlist'ist, sest sulle soovitatakse midagi ja sa saad midagi juurde. Sa ei talla ainult oma mõne lemmiku ringis. See võib tegelikult väga palju aidata.

Ma üldse ei alahindaks ka Haydni, Mozarti ja Beethoveni mõju tänapäeva inimestele, eriti Bachi, sest klassikalises muusikas on väga tugev ratsionaalne alge, mis hoiab maailma koos.

Kui tundub, et maailm hakkab koost lagunema, siis kuulame Bachi?

Absoluutselt. Seal on kõik paika sätitud.