Perfektsionist Robert Wilsoni peen valgus- ja lavastuspartituur, põimingus muusikutega poodiumil, toimumispaigaks üliturvatud, pigem väheldane muuseumiruum, kus riigi üks valvatumaid kunstiteoseid ja vastavad piirangud…

"Itaalia meeskond ja etenduse visuaalse poole teostajad pidid end ületama, et leida kõiki nõudeid rahuldavaid lahendusi," kirjeldas Eesti Kontserdi kaasprodutsent Madis Kolk möödunud pühapäeval Milanos toimunut.

Eesti Kontserdi eestvedamisel jõudis Milano disaininädala raames Sforza lossi Hispaania haigla saalis publikuni kolme maailma suurkuju looming: Michelangelo legendaarne skulptuur "Rondanini Pietà", juubilar Arvo Pärdi muusika ning Robert Wilsoni valgustööd. Pärdi väga nõudlikku teost "Stabat Mater" esitas hämaras, algustaktides lausa pilkases pimeduses ansambel Vox Clamantis.

"Stabat Mater" kestab 25 minutit, on aga sisuliselt kaalult suurvorm, milles sopranitele raskelt saavutatavad kõrgused, kus on vältimatud kõrgeima klassi kontsentratsioon ning vokaali ja instrumentaali juuspeen ansamblitunnetus.

Vox Clamantise kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve ütles, et nende ülesanne oli esitada Pärdi "Stabat Mater" "kõrgel kunstilisel tasemel". "See on selline väljend, mis alati kontsertide lepingutesse kirjutatakse. Aga kuna tegemist on juba tehniliselt võimete piiril oleva teosega, siis selle esitamine kõrgel kunstilisel tasemel oligi piisav nõue, milleni jõudmiseks pidime kõvasti vaeva nägema."

Tulve selgitas, et kõik algab õigel hetkel õige noodi laulmisest või mängimisest. Pärdi puhul on see aga tihti nii ekstreemses kõrguses kui dünaamikas. Lisaks sellele peab muusika liikuma ja jutustama lugu. "Nagu Wilson ütles – ei tohi lihtsalt sooritada, vaid peab selle sees elama. Aga et seal elada, tuleb tunda kogu Pärdi maailma. Ja selles mõttes oleme pidevas avastuses ja edasiliikumises, mis annab loomulikult ka tohutut rõõmu ja jõudu. See maailm on täis suuri rikkusi."

"Stabat Mater" nõuab kolmelt vokaalpartiilt (Milanos oli lauljaid kuus) ning kolmelt instrumendilt täiuslikku harmooniat, ühist hingamist ja tunnetust ning kujundlikult öeldes on osa muusikuid aeg-ajalt pea alaspidi kuristiku kohal. "Aga eks see usaldus, et sa sealt alla ei kuku, ongi üks elu suurimaid usaldusi. Pärt ju ise ripub samuti ja näitab oma usaldusega meile eeskuju."

Esimesel päeval laulis ansambel kaelamurdvat teost kuus korda: hommikusel peaproovil ja viiel etendusel ning see on Tulve hinnangul paras hullumeelsus. "Ega me keegi osanud arvata, kuidas sellega hakkama saame, aga tegelikult tundsime end väga hästi ka pärast viiendat korda. Loomulikult olime ümberkukkumiseni väsinud." Nii Robert Wilson ise kui publik tänas ansamblit ülivõrdes ning pisarsilmil. "Arvan, et see on selge vastukaja. Minule läks väga hinge Wilsoni hinnang meie musitseerimisele: muusikat ei saa teha, vaid see peab tulema läbi südame ning et meie esituses oli just see kõige olulisem olemas."

Vox Clamantise sopran Jaanika Kuusik tunnistas, et sopranile on teos kohati tessituurilt tõesti väga kõrge, partii peaks kõlama selgelt ja vabalt ning nõuab väga head vokaali valdamist. "Olen teost ka varem esitanud, kuid nii väikese ansambliga laulsin seda esimest korda. Enne Milanosse tulekut sai teos mõned kuud varem Eestis etenduse tarvis salvestatud, mis oli meile heaks sissejuhatuseks ühiselt teost tunnetada ja kokku mängida."

Kuusik muigas, et kui käiku oleks läinud esialgne plaan laulda seda kolm nädalat ja 16 korda päevas, oleks tulnud kasutada kindlasti mitut koosseisu ja laulda vaheldumisi. "Ausalt öeldes oleks see aga olnud liiga utoopiline. Juba pärast kahte päeva, kui olime teost kaheksa korda esitanud, olime nii vaimselt kui vokaalselt siiski üsna väsinud."

Lauldes laval toimuvat jälgida ei ole võimalik, tuleb keskenduda pigem laulmisele, seetõttu oli muusikutele väga oluline, et nad said enne etenduste algust eelmisel päeval lavastusega tutvuda. "Saime lähedalt näha fookuses olevat Michelangelo kunstiteost ja Wilsoni valgusinstallatsiooni, mis andis mulle isiklikult palju sügavama tähenduse lavastusele. See on midagi väga ainulaadset, kus kunst, valgus ja muusika põimuvad üheks. Lisaks olen äärmiselt tänulik oma suurepärastele kolleegidele, et nendega koos teost esitada sain. See oli midagi väga erilist!"

Kaasprodutsent Kolk tõdes, et ansambel ja dirigent kandsid katsumuse auga välja. "Arvo Pärdi teoste tunnustatud interpreedi stiilitunnetusel ja pühendumusel oli etenduse kogumõjus oluline osa."

Esimesest etendusest osa saanud Eesti Kontserdi juht Kertu Orro sõnas, et imposantse sakraalhoone vaikne ja pühalik atmosfäär lõid ideaalse tausta teose meditatiivsele olemusele ning katedraali kõrged võlvid ja massiivsed kiviseinad resoneerisid Pärdi muusikaga, samal ajal kui Wilsoni valgusinstallatsioon rõhutas skulptuuri habrast ilu.

"Ruumi loomulik akustika ja vaimne aura aitasid luua sügavalt liigutava kogemuse, kus disain, kunst ja muusika sulandusid üheks tervikuks. Olen siiralt uhke, et just eesti muusikud täitsid selles erakordses ettevõtmises nii olulise rolli – nende peen ja süvitsi minev tunnetus Arvo Pärdi loomingust kandis kuulajatele just täpselt selle sõnumi, nagu Pärt oma teosesse on loonud. Hetkel, mil "Stabat Mater" ruumis kõlas, valdas mind selge tunne, et Arvo Pärt on justkui meie seas, kohal ja õnnelik. Esietenduse järgselt pühkisid pisaraid nii publik kui lavastaja Wilson ise."

Täiuslik kooslus

Projekti "Mother" eellugu ulatub 2008. aastasse, mil Itaalia produktsioonifirma CPA (Change Performing Arts) juht Franco Laera algatas ja produtseeris Peter Greenaway valgus- ja videoinstallatsiooni Leonardo da Vinci "Pühale õhtusöömaajale" selle originaalkujul seinamaali asupaigas Milano kloostris. Sellest ajast kandis ta mõtetes midagi sarnast Milano teise kunstipärli, "Rondanini Pietà" ümber, veendumusega, et ei ole väärilisemaid loojaid Michelangelo kõrvale kui Pärt ja Wilson.

Kui Laera nägemus hakkas kuju võtma, sh vajades täpsemat muusikakülje struktuuri ja selle korraldust, osutus mitmekordne kaasteeline Eesti Kontsert loogiliseks kaasamõtlejaks.

Kolk meenutas, et esmatutvusel ja esimesest silmapilgust tundus idee erakordselt põnev ja paljupakkuv. "Michelangelo ja Pärdi teoste temaatilised ühendusjooned, haruldase autentsusega mängupaik, Pärti ja Wilsonit ühendav ajatunnetus ning huvi inimolemuse suurte küsimuste vastu. Samas ulatusid ootused stratosfääri, mistõttu ei puudunud ohutunne. Pean ütlema, et tulemus meeldis väga. Wilsoni vahendid on napid, suure pieteediga nii Michelangelo kui ka Pärdi loodule, aga tekkis tervik, mis tõeliselt liigutab, ulatub sügavale."

Tulve kohtus Wilsoniga esimest korda möödunud aasta novembris, mil käidi koos Michelangelo skulptuuri vaatamas ning selle ees istudes kuulati läbi ka Pärdi "Stabat Materi" salvestus. "Pärast seda ütles Wilson, et siin polegi vaja midagi teha, sest kooslus on täiuslik."

Tema sõnul ongi lavastuse kaks osatäitjat Michelangelo marmoris kujutatud valust läbistatud ema, kes oma ristilt maha võetud poega püüab hellalt kanda, nagu emad oma lapsi ikka kannavad. Kogu dramaturgia ja liikumine toimub läbi valguse ning paari visuaalse elemendi.

"Olles nüüd näinud resultaati, milleni Wilson oma lavastuses on jõudnud, võib öelda, et see on tõepoolest nii Michelangelo kui Pärdi loomingu essentside väga tundlik rõhutamine. Praeguses lavastuses on olemas üldtuntud Wilsoni käekiri tema erilise valguslahendusega, aga kõik see on absoluutses harmoonias Pärdi muusikaga ning Michelangelo pea 500 aastat tagasi loodud Kristust ristilt maha võtva kannatava emaga, kes on ju tänapäevase kannatava maailma võrdkuju."

Olla maailmas nähtav

Tulvele isiklikult oli Eesti Kontserdi vahendajaroll tohutuks abiks, et seda mastaapset, kulukat ja rasket projekti nii sujuvalt eesmärgi poole nügida, sest tegelikult on palju suurem ja üldisem väljakutse Vox Clamantise eksisteerimine. Ansambel on tänulik riigieelarvest saadava toetuse eest, kuid praeguses kriisis on see nii kahanev, et mitmed suurepärased lauljad on olnud sunnitud ansamblist lahkuma ja teisele erialale spetsialiseeruma.

"Me oleme maailmas hinnatud, aga väikese sissetulekuga muusikud. Kui Eestis juhtub olema selline kollektiiv, mis sobib nii Pärdile kui Wilsonile, siis on see Eesti võimalus maailmas natuke rohkem nähtav olla. Eriti oluline on see praegusel keerulisel ja hapral ajal, kui kõrge ja särav kultuur võib olla üheks argumendiks, et ka rahvusvaheliselt võiks selle väikese kultuuri kaitset tõsisemalt võtta."

Kui muusikast veidi edasi liikuda, siis Tulve jaoks on Arvo Pärt teenäitaja, kuhu ta ise sooviks oma elu jooksul jõuda. "Tegelikult oligi see praegune projekt kolme vana targa mehe – Pärdi, Wilsoni ja Michelangelo – ühine testament praegusele maailmale. Õnn, et meie salvestus jääb siia Milanosse koos etendusega kestma veel kuni 18. maini. Igal päeval on 12 etendust ning see tähendab, et seda tarkust saavad vastu võtta kümned tuhanded inimesed ning võib-olla jääb midagi ka külge."

Arvo Pärt on Tulve kinnitusel ka Vox Clamantise vaimne isa ning juubeliaastat käiakse tema järel suure rõõmuga. "Selle armastusega, mida Arvo siiani, kas siis otseselt või läbi muusika pakub, võiks küll mägesid liigutada ja ma olen kindel, et nii ka juhtub. Imedega on nõnda, et tihti saame nendest aru alles hiljem, sest nende sees viibides tundub kõik liiga loomulikuna."

Orro rääkis, kuidas vestlustes itaallastega selgus, et Eesti muusikaelu kvaliteeti imetletakse, samuti lausa kadestati meie muusikaõpet, sest viimane on Itaalias peaaegu hääbumas. "Mitmed tunnistasid, et kuigi nad elavad kultuuriliselt erakordselt rikkas keskkonnas, on see justkui muutunud iseenesestmõistetavaks taustaks, mida enam ei osata sama selgelt hinnata. Eesti paistis selles mõttes silma – kui väikese, aga väga teadliku kultuuririigina."

Orro rõhutas, et väikese riigi – aga tegelikult ka iga suure riigi – jaoks on ülioluline olla nähtav ja kuuldav rahvusvahelisel kultuuriväljal. Sellised koostööd pakuvad väärtuslikku võimalust osaleda globaalses kultuuridialoogis ning tugevdada Eesti mainet loovana, sisuka ja sügava kultuuriga riigina. "Kindlasti peaks sellesse panustama, sest Eesti kultuuri ja eeskätt meie muusikakultuuri rahvusvaheline tutvustamine on midagi, mida ei saa ega tohi alahinnata. Kultuur on meie rahvuslik rikkus – ja teatud mõttes ka pehme jõud –, mis suudab luua sildu, kasvatada mõistmist ning olla ka diplomaatiline kaitsekilp rahututel aegadel."

Kolk lisas, et Milanos olid kõikjal tohutud reklaampannood ja üle 400 000 osavõtjaga Milano rahvusvahelise disaininädala tellimusena on "Mother" selle peamisi kultuurisündmusi. "Üksi see pole väike tähelepanuväli. Etenduse infos on muidugi Arvo Pärt ja 90 kõige ees, aga silmapaistval kohal ka Vox Clamantis ning ka Eesti Kontsert kui pikaaegne produktsioonipartner kenasti esil. Arvustusi pole veel näinud, aga ei kahtle, et kajastus saab olema ulatuslik."

Itaalias teatakse Arvo Pärti väga hästi – tema loomingut hinnatakse sügavalt ning maestro 90 aasta juubeli tähistamine on paljudele sealsetele muusikainimestele oluline sündmus. Ka seda, et Pärdi muusika kõlas just Milanos, peeti suureks auks ja vastutuseks.

Just seetõttu on Eesti Kontserdi soov produktsioon ka Eesti publikuni tuua. Lisaks on Eesti Kontserdil kogu projekti esindus- ning müügiõigused Balti- ja Põhjamaades.

Orro nõustus, et rahast võib ja peabki rääkima – see on alati prioriteetide küsimus. "Loomulikult on ressursse piiratud mahus ja vajadused suured, aga just seetõttu tuleb teha teadlikke valikuid. Kõnealuse projekti puhul saan veendunult öelda, et iga viimane kui sent, mis sellesse panustati, tuleb Eestile mõõtmatult suure väärtusena tagasi – mitte küll otseselt rahalises mõttes, vaid sügavama nähtavuse, kultuurilise mõju ja rahvusvahelise maine kaudu. Koostöö itaallastega oli professionaalne, inspireeriv ja tõeliselt partnerluslik – sellised projektid sünnivad vaid siis, kui kõik osapooled tegutsevad ühise visiooni nimel ja usuvad selle tähendusse."

President Alar Karis sõnas, et see on juba teine kord, kui ta näeb Wilsoni ja Pärti midagi koos tegemas, sest kümme aastat tagasi oli Tallinnas "Adama passioon". "Mäletan veel oma teadlase ajast, mil sattusin välismaale tööle, siis Eestist ei teatud midagi, Arvo Pärdist aga küll. Ta on meie saadik ja kultuuridiplomaatia on sageli olulisem kui nn kõva diplomaatia. Mida rohkem meie muusikuid ja heliloojaid, keda on meie väikese rahvaarvu juures üllatavalt palju, väljaspool esinevad, seda parem. Mul käib välismaist muusikaajakirjandust ka ja ei ole numbrit, kus poleks juttu kas Kaljustest, Järvidest või mõnest noorema põlve tegijast," meenutas ta.

Karis rõhutas ka, et muusika aitab meil keerulised ajad üle elada. "Arvo Pärdi 90. juubelile pühendatud kontserte tuleb üle maailma mitmeid, katsun ka ise kohale minna. Mulle heidetakse seda ette, et tegelen liiga palju kultuuriga, aga vaimujõudu on vaja ja kui tehakse rahvusvahelisi projekte, siis seltsis segasem," kinnitas president.