Kui Eestis algas sõda, põgenes üks tavaline Eesti perekond sõjakoleduste eest üksikule saarele. Ja nii nad elavadki keset Läänemerd, muust maailmast juba 17 aastat eraldatuna. Kasvatavad kartulit, kütivad kormorane, söövad kruupe ja kala ning kinnitavad endale, et rohkemat pole vaja. Ja kõik, mis on väljaspool saart, neisse ei puutu. Kuid isegi turvalisel saarel elades unistatakse paremast elust paremas maailmas.

"Selles seisnebki paradoks, et oleme varjunud punkrisse, kust lahkuda enam ei saa. Hirm pole heaks vastuseks probleemidele maailmas, milles me elame. Hirm muudab meid ellujääjateks. Ja siin tekibki küsimus, kas on tark elada ja usaldada oma hirme, kui on võimalik saarelt põgeneda. Isegi kui tegemist on unistuste saarega," selgitas lavastaja Maciej Podstawny "Aktuaalses kaameras".

Tegelikult on sõda Eestis ammu lõppenud ja saarel viibijad on sellest teadlikud, kuid tagasipöördumist takistavad hirm ja pereisa.

"Võib-olla ei pea juhinduma kõigest sellest, mida üks inimene ees ütleb, kuidas elu peab käima ja kuidas peab käituma ja kuidas olema. Aga Hans on selle oma maailma sinna saarele loonud ja tal on väga raske sellest loobuda," sõnas näitleja Ott Kartau.

Noortes, kes on kogu oma teadliku elu vaid saarel viibinud, tekitab merega piiratud maailm kahetisi tundeid.

"Turvatunnet, vabadust, aga samal ajal seda, et on ta kinni ja hoitud millegi eest, millest ta isegi ei tea, mille eest ta täpselt hoitud on. Ehk siis ta tunneb ennast samaaegselt ka väga ebaturvaliselt," kirjeldas näitleja Maria Liive.

Kas perel õnnestub saarelt pääseda, selgub lavastuse lõpus. Unistuste saar esietendub Vaba Lava Narva teatrikeskuses ja hiljem mängitakse seda Tallinnas ja Tartus.

Teksti autor Andra Teede, lavastaja ja dramaturg Maciej Podstawny, helilooja ja muusikaline kujundaja Anna Stela, valguskunstnik Emil Kallas (Tallinna Linnateater), kostüümi- ja lavakunstnik Joel Väli. Laval astuvad üles Ott Kartau, Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater), Marten Kuningas ja Maria Liive.