Kui näed lavastajanime Kadri Noormets võid olla kindel, et tegemist on eksperimentaalse teatriga. "Pimekohting" kui lavastus — õigem oleks vist siiski öelda performance — ongi selline eksperimentaalne etendus, mille kohta tuleb tõsiselt võtta autori(te) selgitust, et see on "personaalne kutse teatrisse, ilma täpsemalt teada andmata, mis saama hakkab, mida seal näidatakse, kes mängivad, millele materjal tugineb või kuidas üldse süsteem toimib."

Tõepoolest nii see ongi, nagu ka see, et tegemist on "parasiitlavastusega", mis imeb end suurema organismi (antud juhul siis mingi teise konkreetse teatrietenduse) külge ja kasutab selle peremeesorganismi elumahlu enda eksisteerimiseks. Sellisele "etendusele" mahub ligikaudu kümmekond osalejat ja need kümmekond inimest saavad tunda end tõeliselt väljavalitutena. Juba seetõttu, et teatrisse palutakse neil tulla veerand tundi enne "peremeesorganismi" s-o pärisetenduse algust, ja juba garderoobis eraldatakse nad teisest külastajatest, nende üleriideid ei panda nagisse, vaid pakitakse kohvritesse, milledele kirjutatakse kõigi külastajate nimed.

Kui kõik on kogunenud, juhivad Kadri Noormets ja Ivo Reinok osalised teatri siseruumi, kuhu vaatajad ju tavaliselt ei pääse. Kõigepealt tehakse seal selgeks ranged käitumisreeglid: kõik peavad olema vaikselt, rääkida ja isegi pilguga omavahel suhelda ei tohi, liikumisel tuleb püsida kompaktse grupina, kusjuures grupi ees ja taga on etenduse autorid. See kõik on vajalik, et mitte häirida "peremeesorganismi" st käimasolevat "päristeatri" etendust.

Mina sattusin "Pimekohtingule" Ugalas ja suurel laval mängiti parajasti "Uhkust ja eelarvamust (justkui)". Liikumine grupiga kujutab endast vaheldusrikast ja saladuslikku "ekskursiooni" teatri labürintlikes käikudes ja ruumides. Kõikidel korrustel, näitlejate garderoobides, kostüümilaos, tehnilistes ruumides ja isegi keldris. Ugala aga, nagu teada, on üks suuremaid teatreid ja isegi mulle, kes ma oma koduteatrit ja selle tagaruume arvasin hästi tundvat, oli see ringkäik omajagu üllatusi pakkuv. Kusjuures, igas ruumis oli pisikese ristikesega tähistatud mingi asi, mis hoolikalt kilekotti pakituna võeti kaasa.

Siis jõuti kõrgel lava ja saali kohal paiknevasse helijuhi tuppa, kus kogu grupike sai võimaluse täielikus vaikuses (näitlejate laval öeldud repliigid jõudsid meieni vaid heliruumi reproduktori kaudu) ligi kümne minuti vältel jälgida suurel laval toimuvat etendust ja saali reaktsioone. Seejärel suundutakse taas keldrisse. Suurde ja undavasse ventilatsiooniruumi, kus tegevuse juhid valgetesse kaitseülikondadesse riietatutena kõik kogutud esemed ükshaaval ja ettevaatlikult mikrolaineahju paigutavad. Nähtavasti selleks, et neisse pikema aja jooksul kogunenud etenduste-taak välja kuumutada. Tossu ja suitsu kui palju.

Kogu ringkäik ja tegevus on sõnatu, misjärel minnakse täiesti pöörasesse paika, keldrist veel allapoole (mõelda vaid — Ugalas on ju allpool maapinda veel 3-4 korrust), kus maapind ja ehituspraht liikumist takistavad. Muidugi puudub siin igasugune valgustus ning liikuda saab ettevaatlikult vaid taskulampide valgel. Ja siis — üllatus, üllatus — satume allpool kõiki keldriruume liiva sisse kätega koobast uuristava Ivo Reinoki ette, kes kõigi ühiseks rõõmuks kaevab liiva seest välja midagi aardekarbi taolist.

Kadri ja Ivo teevad karbi lahti ja ulatavad igale osalejale pisikese salajase ümbriku. Selleks ajaks on "suure" etenduse esimene vaatus juba lõppenud ja kõigile tehakse ülesandeks avada ümbrik ja võtta vaheajaks tühjaks jäänud saalis istet ümbrikus märgitud kohtadel. Kõik kümmekond osalejat jäävad saalis vaheajaks eraldi istuma ja saades võimaluse näha, mis toimub laval kus valmistatakse ette järgmist vaatust. Kui vaheaeg lõpeb, on ka "Pimekohting" lõppenud.