Alustate mai alguses tööd ERM-i direktorina. Miks te otsustasite üldse direktori kohale kandideerida?

Väga hea küsimus. Loomulikult on see väga suur vastutus ja usaldus, mis minu õlgadel on. Aga sellel, miks ma otsustasin, oli kaks põhjust. ERM-i arendusdirektorina töötades ma nägin väga selgelt, mis võimalused ERM-il ning millised on organisatsiooni vajadused.

Minu fookuses on alati inimesed – nii töötajad kui ka külastajad –, seega praegu suunamegi pilgu organisatsiooni kaasajastamisele, et meil oleks avatud, kaasav ja läbipaistev organisatsioon, kus töötada oleks ainult puhas rõõm. Loomulikult meil on ees ka suur töö selleks, et külastajad tunneksid end alati meie majas hästi, et meie näitused oleksid põnevad ja inspireerivad ning et me oleksime edukad ka rahvusvaheliselt.

Need on need põhjused, miks ma tundsin, et see on väljakutse minu jaoks.

Kas te saate tuua konkreetsema näite, mida te organisatsiooni kaasajastamise all mõtlete?

Ma arvan, et me praegu olemegi organisatsioonis alustamas protsesse, et üle vaadata vastutused, usaldused ning rollijaotused, et kõik tunneksid end töötades õigel kohal ja õigel viisil ning seda selleks, et tulemus, mida me kõik tööl iga päev anname, oleks parim nii ERM-i kui ka Eesti jaoks.

Oleme sellega juba majas alustanud, vaatame üle meie juhendeid ja kordi, räägime inimestega, katsume selgeks saada, mis valdkonnad vajavad täpsemat ülevaatamist, et kõigil oleks hea töötada. See on pidev töö.

Kas see mõneti tähendab, et struktuuris vaadatakse ümber mingeid ametikohti ja osakondi, kas neid on vaja?

Kindlasti käib selle töö juurde see ülevaatus, kas me teeme parimal viisil seda, mida meilt oodatakse, aga ma arvan, et see on iga juhi igapäevane töö ning selles pole midagi erilist. Mul pole mingit suurt eesmärki praegu, võtan kõike samm-sammult.

Kuigi ma olen siin töötanud juba üle kahe aasta, siis ma kohtun kõigi töötajatega, vaatan, mis on mured, rõõmud ja unistused, mis on tegemata jäänud, mida tahaks teha ning kogu meeskonnaga koos paneme kokku uue arengukava ja eesmärgid, millega tuua majja uusi külastajaid ja hoida töörõõmu. See on suur töö, mida me teeme koos.

Mainisite, et üks kandideerimise põhjus oli see, et te nägite, et ERM-il on palju võimalusi. Mis need võimalused on? Kas see ongi võtta suund oma näitusi pakkuda ka rahvusvahelisi areenile?`Rohkem sisse tuua rahvusvahelisi näituseid?

Absoluutselt, see on üks suund, kus ERM on olnud väga edukas, näiteks viies oma muinasjutunäituse Tamperesse. Meil on tegelikult kohustus, see on meie roll rääkida Eesti lugu ka rahvusvaheliselt. Seda me saame teha läbi teaduse, kogude ja ka näituste. See on üks minu suurtest eesmärkidest läbi viie aasta, et me oleksime maailmas nähtavamad.

ERM-i endine juht Kertu Saks kureeris ka ise näituseid. Milline teie juhina olete? Kas te olete ka selline käed külge juht või kontoris kaugemalt vaatav juht?

Ma arvan, et ERM-is ei ole võimalik kontoris midagi kaugelt vaadata. Seega käed külge küll, aga näituseid ma kindlasti kureerima ei hakka. Minu fookus on eelkõige organisatsioonil ja seal töötavate inimeste tugevuste välja toomisel, et me saaksime ühiselt neid eesmärke saavutada, mis me endale saame.

Kindlasti ERM on väga ambitsioonikas ja meil on praegu see võimalus uue arengukava raames sihte seada tõsiselt.

Mis need sihid olla võiksid?

Nii palju kui mina oma kandideerimisvisioonis ja dokumendis kirjutasin, siis minu jaoks on kolm suur teemat. Üks on organisatsiooni heaolu, siis on haridus, meie kogud, näitused, ERM peab olema kogu aeg näoga külastaja peale, perekülastuse arendamine ning kolmas teema on see, mis lähtub meie kogudest. ERM-il on maailma suurimad soome-ugri kogud meie Eesti kogude kõrval, see on oluline viis, kuidas me saame tuua esile seda, mis meie maailmas kipub kaduma: kultuuriline mitmekesisus, väikerahvaste olemasolu ja heaolu. Ma näen, et ERM-il on võimalus selles osas rohkem kaasa rääkida.

Need on minu nägemused, aga sellest, mida me koos meeskonnaga seame, võib tulla midagi hoopis suuremat.

Milline on ERM viie aasta pärast?

ERM on kindlasti Tartus, Eestis ja laiemalt lähiriikides tunnustatud külastus- ja sihtkoht, oluline perekülastuse sihtkoht. See on valdkond, mida ma kindlasti soovin arendada. Samuti seda, et me oleksime rahvusvaheliselt nähtavamad oma näituste ja kogude esiletoomisega.

Ma usun ja loodan, et me oleme maailma parim muuseum, kus on maailma parim töökeskkond.

Olete korduvalt välja toonud perekülastuste suurendamist. Kas ühe väljakutsena võib välja lugeda selle, et nüüd, kui ERM on olnud aastaid uues kohas avatud, siis inimeste huvi ERM-i tulla enam nii suur ei ole? Nüüd on perekond see, kes võiks olla uus sihtrühm?

Jah, perekond on oluline, aga me räägime kõigist. Muuseum on alati kõigile avatud ja ligipääsetav keskkond, võib-olla me ei ole varem lihtsalt perekondadest nii palju rääkinud. Nende kahe aasta jooksul, mis ma olen muuseumis töötanud, olen ma seda tähtsaks pidanud ning palju vaeva selle nimel näinud. Aga muuseum on kõigile ligipääsetav kohtumispaik, me ei too esile ühte konkreetset sihtrühma niivõrd, et me teised unustaksime.

Oleme uues majas olnud järgmisel aastal juba kümme aastat, see on päris suur ajavahemik ning maja avamisega kaasneb alati eufooria ning külastajate huvi, siis räsis meid koroonakriis, kui oli madalseis ning nüüd me oleme taas tõusulainel.

Kindlasti Tartu 2024 kultuuripealinnal ning koostööprojektidel oli siin oma roll ning ka meie oma näituste arenduses on see oluline suund, et teha näituseid, mis kõnetavad publik ning nad tulevad taas ERM-i. Me oleme muuseum ja meie roll on rääkida lugusid läbi näituste.