Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas. Linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel" ja Markus Thielemann "Põhjakaares kõmab kõu"

Tartu on Eesti kirjanduses ilmselt kõige läbikirjutatum paik ja vähe on neid kirja- ja kirjutamisoskajaid me hulgas, kes Tartus vähemalt veidi aega veetnud poleks. Seepärast on eestikeelsel lugejal mingisugune Tartu-meelepilt olemas ja piisab tekstis seda linna mainida, kui langeb ära tarvidus kirjeldusteks ja põnevateks üksikasjadeks, kõik on niigi selge. Tõlkes ei pruugi selline tekst muidugi mitte vähimatki öelda hääle võõrlasele, kes Tartust ööd ega mütsi ei oima. Näib raske Tartust veel midagi kirjutada, mis juba järjekordusena ei tunduks.

Kui sa just Mihkel Mutt ei ole. Mutt mõistaks ilmselt ka vorstivõileiva mitmetahuliselt intrigeerivaks kirjutada – mõtlen siis sellist eestlase vorstivõileiba, mis koosneb kolmest komponendist, millest ühtki meil eriti suupäraselt valmistada ei mõisteta. Muti jutt saaks suupärane. Tartu-raamat igatahes sai.

Paljulugenud ja -kirjutanud inimesena taipab Mutt ka linnasid lugeda. Ja see jalutuskäik läbi Tartu pakub palju. Mullegi, kes ma füüsiliselt seal üheksa aastat elanud olen, vaimlist sidet aga tekitanud ja hoidnud nii enne kui pärast kilulinna tagasi kolimist. Muti Tartu on hästi loetud ja briljantselt kirjutet, see laseks end vägagi lugeda ka eelneva kogemuseta isikul. Kõik need kihid ja ajastud ja nurgatagused üllatavad ja kehutavad taas üht kontrollkäiku ette võtma. Tausta evides loob "Tartu tuld toomas" tohutu hulga erinevi lugejamaailmu paljudes peades, mitte ei kehtesta üksnes autorivaadet. Selle raamatu sees on peidus üks teine lõpmata arvu lehekülgedega raamat, palju suurem kui välimine. Tehisintellekt tohib siinkohal malbelt pori närida.

Mihkel Muti ülitundliku paigatajuga haakub heaste Markus Thielemanni "Põhjakaares kõmab kõu". Oleme küll sakslastega sajandeid ühtsama kultuuriruumi jaganud, aga Lüneburgi nõmmest teab keskmine eestlane (isegi statistilist viga arvesse võttes) sama palju kui keskmine sakslane Tartust. No head raamatud ongi selleks tehtud, et keskmisi järele aidata ja mõnele teisele midagi vaimliselt uudisväärtuslikku pakkuda.

Lambad ja koerad ja loodus ja ootamatult ilmunud saja aasta tagune kuriloom hunt on mängu üks külg. Teisel küljel on taustal kostev meie aja tankivabriku kahurikõu, on ka ajaloo ja ühiskonna pinged, pained, põrkumised. On poliitika. On kanarbikku ja perekondsust ja sisemiste sügavuste sügamist. On lihtsa inimese püüdu ses kõiges selgust saada ja elusse jääda.

Samuti on Thielemann žanriliselt palju ilukirjanduslikum, ent seesmise poeetika ja tundetäpsuse ning eeskätt just kohavaimu tunnetusliku tabamise kaudu on nois pealtnäha seostumatutes teostes salasarnasusi peidus mitu pluss veel. Ma ei suuda tänapäeva sakslastega sageli kaasa mõelda (ja vahel ka tartlastega), ent nood raamatud on lisaks oma hõllandluslikkusele ka ootamatult teaberohked. Täna on mul tunne, et neid kaht autorit, Mutti ja Thielemanni, võiks lähestikku lugeda. Võib tekkida tähenduslikke seoseid ning aja- ja kohavaimud teevad omavahelises vestluses neid juurdegi. Seoseid on alati rohkem kui seostujaid. Ja aega alati vähe. Carpe diem!

Stanley Tucci "Mida ma sõin ühe aasta jooksul (ja teisi mõtteid)"

Stanley Tucci on oma aastakümnetepikkusele näitlejakarjäärile toredat vahumütsi pähe tõmbamas toiduteemaliste raamatute ja telesarjadega. Saades sellega vaimustavalt hakkama. Toidundus on väheseid valdkondi, kus telepilt suudab sõnale toimivat tuge anda. Tucci tabab liikuva pildi olemust hästi ning kasutab seda maksimaalselt ära, oma raamatutes aga hoidub igasugusest pildimaterjalist.

Oi, kuidas mulle meeldivad illustreerimata kokaraamatud. Autoril tekib kohustus vallata sõna hoopis kõrgemal tasemel ning ka lugeja saab meeldiva pingutuse osaliseks. Pealegi ei tule toda paha frustrat, et ah, mul ei tule niikuinii nii ilus välja kui pildil. Ei tohigi tulla, ega raamatutegijatel ka ei tulnud, toidupildistamine on sama tülp tehno nagu porno ülesvõtmine; toode, mis pildil hea välja näeb, on igasugu jamaga nii üles võõbatud, et tegelikkuses süüa ei sünni. Piltideta toiduraamat äratab usaldust.

Mitte et Tucci mingit retseptiraamatut teeks, ta teeb elusat eluraamatut, mis oma seljarootsu toidust leiab. Ühe aasta päevik on hoolsasti ära kulutet žanr, ent näe, leiad uue vaatevinkli ja ongi korras. Päevikud on üldjuhul ääretult tüütud. Suur osa raamatutest on tüütud, aga päevikud kohe eriti. Inimeste elud kipuvad igavad olema, seega ka päevikud, kui neid just põnevamaks ei valetata. Ja siis nad kaovad sinna ilukirjanduse hämaratele rajamaadele, ei kila ega kola.

Tuccil on pajatada küll, ja tegelikult on ka retsepte, on viiteid ja vihjeid, kuid nendeni tuleb end välja lugeda. Veidi ja värvikalt mööda laia ilma ekslev, ometi Londoni-kodu ja itaalia köögi keskne raamat on jube isuäratav ja nakatab neela(ta)ma juba sissejuhatusest saadik. Ajuti näljaheiteline, kõrval kohe üdini hingeminev – eks tegija aastasse mahub igasugusi päevi. Oskus hästi kirjutada tuleb asjatundlikkusele ja kirevale elule teadagi kasuks. Tagasipõike korras – täitsa tahaks Mihkel Muti toidufilosoofilist eluraamatut kogeda.