Liz Moore "Metsajumal" (2025)

Liz Moore ei tundu teab mis põnekirjanduse geeniusena, aga oskab kaasa kiskuda ja lugemas hoida. Siin on hulk pisiasju, mis eraldi võttes peaksivad mu eemale peletama, ent kokkuvõttes loovad terviku, mis jääb meelde.

Tore on, et loo põhiliin on umbes täpselt minu lapsepõlveaastates, ehkki võiks vabalt olla ka mujal. Ajatelge solgutatakse edasitagasi naaehknii ning kas sest lugejale tolku on, jääb mõnevõrra arusaamatuks. Alguses.

Siis ühel märkamatul hetkel hakkab lugu köitma ning kõik veidrused loksuvad oma õigetesse paikadesse. Ohoo, siit täitsa peseb, ümiseb rahulolev lugeja ning neelab järjekordseid lehekülgi. Juba saabubki hetk, mil raamatu käest asetamine muutub raskeks.

Isegi ajanihe saab arusaadavaks – kui tänasesse päeva oleks keerujas paigutella teatud tavapärasi olemisi ja tegemisi, siis mõnekümne aasta kauguses minevikus ei saa keegi kobiseda. Ok, kobiseda võib alati ja küll ka kobisetakse, ent poeetiline vabadus rockib minevikus julgemini kui oletulesulevikus.

Pikk ja pinev näide inimeste imelikest eludest ning sellestki, kui palju jama võib mõnest üksikust lollusest aastate vältel välja kasvada. Seeläbi vististi ka natuke õpetlik. Tõhus meelelahutus kindlasti.

Martti Preem "Mäletada" (2025)

No mine võta kinni, kas põlise arhitekti ajaraamat on pigem määratu hulk joonealuseid märkusi Mihkel Muti viimatisele Tartu-teosele või on hoopis Mutt teinud osalise verbaalse belletrillustratsiooni Preemi põhjalikkusele. Võib nii ja võib naa, saab nii naerda kui nutta.

Naerda väga ei saa, Preem on asjalik inimene ja kõik, mis kaante vahel, on korrektne ning ju ka tõele vastav. Ei lähe ju kontrollima, et ega kodanik ametnik paarkend aastat tagasi mingit kelbast ei ajanud. Tundub teaberohke, vtundub siinseal tüütu ja teinekord meenutustega haakuvalt põneloetav. Tihe tükk, mis muidugi väärinuks näpukate väljaviset ja üldse head sutoriseerit toimetamist. On nagu on, mitukümmend aastat kodumaise arhitektuuri kulgemist, kivisid ja kände on üles kirjutet ning loodetavasti saavad ka üle(s) loetud. Õppida sõna parimas mõttes on siit paljudel. Nii neil, kes noid aegu veel mõistavad mäletada kui noil, kes alles tulevikku tuletama hakkavad. Aitäh väärt materjali kättesaadavaks tegemise eest igal juhul.

Katrin Laur "Atlantis" (2025)

See hästi ilus ja igati arukas lasteraamat tahaks kindlasti uut trükki saada. Vigu ja kordusi on liiga palju, tuleb teravalt üle toimetada. Ometi soovitan juba praegu, kuna lühikestele inimestele ette lugedes saab osad apsakad käigu pealt praavitada ning lugu ennastki vastavalt vajadusele mugandada.

Kohakeskne, kaartidega, fantastilise pildimaterjaliga (aja)lugu võiks korda minna igale mini-inimesele ja pisi-isikule, kes Tallinna ruumis elab. Nagu neilegi, kes vast varsti alles esimest pealinna-käiku kavandamas. Siin on tõhusat taustatunnet, teadmist ja kohe kohal olemise vaibi. Valusat minevikumeenutust ja elusat kohalolemist, on tänast ja tunast, on kärtsu ja kurbust.

Mulle, põlisele, paadunud ja pisut panetunud tallinlasele valas tekst kohati justkui koorejäätisega segatud mõttelist sulakulda käärude vahele. Hea, ei mingit kahtlust. Aga saab paremaks teha. Nii hea, et tulebki paremaks teha. Jään ootama volüüm kaht ja siis muidugi ka sisulist järge. Sest potentsist ega potentsiaalist puudust ei tule. Ajalugu on pikk nagu aeg ja põnev nagu lugu. Tallinlased, käige saunas ja kukkuge lugema!

Urmas Viik aga peaks iga aasta mõne veenva lasteraamatu pildindama. Muidu on räme ressursi raiskamine. Tuld!