"Mõned aastad tagasi tekkis mul mõte, et kui teha ooper, siis see võiks olla mõnest Eesti vanast muinasjutust, aga nii, et kõik tegelased on justkui ühe inimese alateadvuse eri osad, see mõte hakkas mind väga paeluma, setitasime seda mõtet ning siis ma sain kokku Eva Kolditsaga, kellele see väga meeldis ja siis me hakkasime seda looma," ütles helilooja Liisa Hõbepappel ja lisas, et kolmas liige nende tiimis oli psühhiaator-psühhoterapeut Kati-Riin Simisker. "Ei ole lihtne hakata kunstnikuna psühholoogiaga tegelema."

Kammerooperi aluseks on muinasjutt, kus seitse venda lähevad naisi otsima. "Peategelane on üks vana mees, kelle süda on linnu sees ja lind on kirikus lukus," selgitas ta ja mainis, et vanamees tahab ka endale naist saada, vennad naeravad ta välja, kivistab nad ära ja siis ongi lugu sellest, kuidas seda lindu minnakse tooma. "Ning kuidas lõpuks noorem vend selle linnu ka kägistab."

Hõbepappelile meeldib selle muinasjutu ambivalentsus. "Ühelt poolt see vanamees on trikster ja ebameeldiv karakter, aga ta tahab ka lihtsalt õnne kogeda, see, kuidas ta lõpuks surma saab, tundub ebaaus," ütles ta ja lisas, et talle meeldivad just need erinevad jooned.

"Ma kipun kirjutama ilma bassita muusikat, sellist sillerdavat, aga Taavi Kerikmäe keerab ühel hetkel ikkagi oma modulaarsüntesaatori põhja, siis tuleb mingit alust ka," mainis ta ja lisas, et ansambel U: on teda palju aidanud. "Sõnu ei ole enamasti, seega kõik see sisu on edasi antud erinevate kõladega, sellega, millesse need kõlad sumbuvad ja mida need meile meenutavad."

"Lähtekoht loominguliselt oli see, et me hakkasime otsima, milliseid hääli me teeme erinevates olukordades, kus me ei ütle sõnu, igasugused ohked, nurinad, kurinad ning seda me hakkasimegi otsima," selgitas Hõbepappel.