Looduslike materjalide kasutamine on samuti üks tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali teemadest. Biennaalil võib imetleda ka süsiniku toitel kivimit ehitavaid mikroobe või siis tunda füüsiliselt, kuivõrd soojendavad keskkonda õhukonditsioneerid. Materjalikasutus on aga arhitektuuri tuleviku juures võtme tähtsusega.

"Me näeme siin kõrt ja puitu, savirakendusi Amazonase metsadest jne, aga nad on alati leidnud ka mingi uue vormingu ehk siis uus väljundi, mis ta olla saaks. Sellepärast on hästi oluline selle dialoogi tekitamine, et me ei näita ainult materjalinäidiseid, mida tavapäraselt näeme, et vaadake, meil on siin selline savi ja selline õlekõrs, vaid me näitame neid koostöös. See on see, kus tuleb arhitekt mängu, et millise vormi ja kuju ta saab võtta," rääkis EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Sille Pihlak.

Mitmel korral mängivad väljapanekud ka mõttega, milline osa on tehisarul meie uue planetaarse arhitektuuri kujundamisel. Nii näiteks aimab Bhutani väljapanekus robotkäsi järgi iidseid graveerimistraditsioone. Poola paviljon osutab omakorda inimese ebakindlusele muutuste ees.

"Kui inimene on jõuetu mingite loodusnähtuste ees, nagu tänapäeva kriiside keskel, hakkab ta abi otsima maagiast, pannakse hobuseraud ukse kohale, see annab turvatunde jõu ees. Kas natuke pole see olukord praegu sama? Võib-olla see robot on sama nagu hobuseraud, kellele paneme lootust, aga seal taga on teadmine, et need jõud on seal taga, mida me ei suuda kontrollida," sõnas arhitektuuriajaloolane Andres Kurg.

Veneetsia arhitektuuribiennaal jääb avatuks 23. novembrini.