Vestlusringis arutlesid kirjastaja Krista Kaer, sotsiaalteadlane Marju Lauristin, kultuuriministeeriumi teadusnõunik Viivian Jõemets, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Martin Öövel, kirjanik Hanneleele Kaldmaa, kirjandusteadlane Marin Laak ja tundmatuks jääda soovinud külaline. Vestlusringi juhtis kirjanik Karl Martin Sinijärv.

Karl Martin Sinijärv: Kas kirjastajaid huvitab rohkem see, mida inimesed loevad, mida ostavad või hoopis see, mida nad tegelikult vajavad?

Krista Kaer: Mina ei ole ainult kirjastaja, vaid ka ema ja vanaema. Mind isiklikult puudutab väga, kas eestikeelne lugemine kestaks edasi. Loen iga päev ajalehti ja näen, kuidas eesti keel ajakirjanduses mandub. Ei saada enam aru sõnade tegelikest tähendustest. Inimesed on keele sees abituks muutunud. Et nad selles maailmas paremini orienteeruks, peab neil olema tugev eesti keele taju ja see tuleb lugemisest.

Sinijärv: Mis tunne on ema ja vanaemana? Kas asi on juba lootusetu või veel päästetav?

Kaer: Ausalt öeldes on keeruline. Isegi nende lastelastega, kellele on kogu elu õhtujutte ette loetud. See võtab aega, aga mõnikord tekib siiski tunne, et midagi hakkab idanema – raamat on kätte võetud. See on lootustandev.

Sinijärv: Kuidas paistab olukord akadeemilisest vaatenurgast? Kas lugemismustrid on muutunud?

Marju Lauristin: Kahtlemata. Kui meenutada varasemaid uuringuid, näiteks 2002. aasta suuremat lugemisuuringut, siis tol ajal oli veel üsna selge kultuuriline püramiid. Kõik teadsid ja olid lugenud enam-vähem samu raamatuid. Oli lai alus, mida kõik teadsid, kõik olid lugenud, kõik tahtsid osta. Nõukogude ajal oli kõige all Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, mis levis 200 000 eksemplaris. Ja siis tulid edasi kirjanikud, kellel oli lai lugejaskond. Need olid jagatud koolikirjanikeks, sest olid veel kohustuslikud autorid, keda teadsid kõik, kes olid koolis käinud. Teised olid elavad klassikud, kelle hulgas troonisid Kross ja Runnel. Ja siis tulid need raamatud, mis nõudsid rohkem lugeja huvi, näiteks Kaugver oli väga populaarne. Edasi juba raamatud, mille lugemine nõudis sügavat tekstimõistmise oskust. Püramiidi tipus juba nö keerulised raamatud. Koolikirjandus tekitas aga juba tugeva lugemispõhja ka keerulisemate teoste mõistmiseks. Lugemise õpetamine koolis käis koos arutelude ja analüüsidega, kõik sõltus muidugi ka õpetajast.

Praegu sellist ühist kultuuripüramiidi enam ei ole, nagu pole enam ühte meediat. Meil on erinevad mullid ja nii avastame samasuguse mullistumise ka raamatumaailmas.

Kaer: Tegelikult on sellega ausalt öeldes väga kurvad lood, kuna ikkagi üsna palju kirjandust kasutab varasemate raamatute arhetüüpe ja viiteid, siis ütleme nii, et kui ühist põhja ei ole, siis nii mõnigi uus raamat on nagu õhus. Tal ei ole enam millegi toetuda. See on probleem.

Näiteks kui raamatus viidatakse "Kevade" tegelastele või Sherlock Holmesile, siis noorem põlvkond ei pruugi neid üldse tunda. Ja sealt edasi jääb ka nendele viidetele rajatud tähendus tabamata.

Lauristin: Kui seda alust ei ole, siis keegi ei sa aru, millest on jutt. Lugemisuuringus küsimustikus saavad olema ka teosed, millest on filmid tehtud. Huvitav on vaadata, kui palju neid filme on vaadatud. Panin uuringusse niisuguse küsimuse ka, et kui te filmi olete vaadanud, kas siis te arvate, et raamatut on vaja lugeda. Või vastupidi, kui film on nähtud, siis just nimelt tahaks raamatut ka lugeda.

Sinijärv: Kui räägime lugemise mõjust, siis kas ainult teadmiste pärast loetakse või on midagi sügavamat?

Kaer: Kui inimene on juba ülikoolis, siis on loomulik, et ta loeb näiteks juriidilisi tekste ja nii edasi. Aga noore inimese puhul on ilukirjanduse lugemine ennekõike tundekasvatus. See arendab empaatiat. Kui see jääb vahele, jääb midagi väga olulist elust puudu ja sinna kuulub ka peas läbi lavastamine.

Lauristin: Jah, just sellepärast keskendumegi eelkõige ilukirjandusele. Me ei saa käsitleda väga põhjalikult kõiki võimalikke teadusvaldkondi, raamatuid ja autoreid – seal saame läheneda pigem temaatiliselt. Ilukirjanduse osas püüame materjali võimalikult põhjalikult läbi töötada, et hiljem – tänu sellele, et meil on ka kirjandusteadlased kaasatud – saaks analüüsis vaadata, millised mustrid sealt esile kerkivad. Nii saame aimu, mis peitub nende erinevate ilukirjanduse teadmiste ja valikute taga.

Kaer: Mitmed küsitlused on näidanud, et elus saavad paremini hakkama need inimesed, kes loevad raamatuid oma rõõmuks. Seos edu ja lugemise vahel ei seisne mitte selles, et inimesed omandavad eluks vajalikud teadmised raamatutest, vaid pigem vastupidi – edukamad on just need, kes loevad naudingu pärast. Justnimelt oma rõõmuks lugemine on see kõige esimene eeldus ja pärast hiljem minnakse keeruliste teadustekstide ja kõige muu juurde.

Lauristin: Näiteks hiljutises Soome küsitluses, mille põhjal tegime ka oma küsitluses vastava täienduse, küsitakse eraldi, kas inimene loeb vajaduse tõttu (näiteks töö või kooli jaoks) või loeb ta vabal ajal oma rõõmuks. Just see eristus on kujunenud oluliseks rahvusvaheliseks võrdlusnäitajaks.

Sinijärv: Üha killustunumas kultuuripildis tekib küsimus: kuidas säilitada mingigi ühine arusaam või kultuuriline "keel", ilma et see muutuks mingiks jäigaks kohustusliku kirjanduse nimekirjaks? Ma ei poolda ideed kehtestada üht kindlat kirjanduskaanonit – inimesed on väga erinevad ning see, mis ühele toimib alusmüürina, ei pruugi üldse kõnetada teist. Kuidas teile tundub, kas siiski on olemas teatud tüvitekstid või ühised viited, ilma milleta on raske tänases maailmas inimene olla?

Lauristin: Inimene saab küll olla, aga eestlane mitte – see eeldab midagi enamat. Kultuuriline kuuluvus on siiski tugevalt seotud tüvitekstidega. Kui vaatame veelgi laiemalt, siis ka eurooplaseks olemise mõte eeldab teatavat ühist kultuurilist baasi. Paraku on meil tihti tunne, et me ei tunne neid euroopa tüvitekste piisavalt. See on ka üks põhjus, miks paljud eestlased ei tunne end Euroopa kultuuriruumi osana. Meie küsitluste andmetel ütleb kindla jah-vastuse "Kas sa tunned end eurooplasena?" küsimusele ainult umbes 40% vastanutest.

Üheks võimalikuks seletuseks ongi, et Euroopa kultuuripõhja – olgu selleks Piibel, antiikautorid või muu – meil ei õpetata ega arutata nende üle kuigi sügavuti. Ja just tüvitekstid on need, mis loovad kultuuri püsivama kihi, selle jälje, millel ühe kultuuri kogukond püsib.

Selles kontekstis viitan oma heale sõbrale Rein Veidemannile, kes hiljutisel konverentsil Kirjandusmuuseumi saalis lausa defineeris, mida tähendab tüvitekst. Tundub, et see mõiste väärib senisest suuremat tähelepanu. Seetõttu lisasime ka oma küsitlusse vaba vastuse küsimuse: "Nimetage autoreid ja raamatuid, keda teie arvates peaks teadma iga eestlane või eesti kultuuri austaja."

Ma ootan suure huviga, kas nendest vastustest kujuneb välja mingi selgem nimekiri, mingisugune tüvitekstide tuum või jääbki see pilt väga hajusaks. Loomulikult võib arvata, et mõned tuntud nimed korduvad, aga mind huvitab, kas nende kõrval hakkab moodustuma mingi uus või laiendatud tüvitekstide ring. Ma usun, et just sealt hakkab see teema tõeliselt kuju võtma.

Kaer: Ma usun, et kooliprogrammides püütakse siiski anda mingit ettekujutust Euroopa tähtsamatest tekstidest. Samas tuleb tõdeda, et see fookus kaldub pigem suurte Euroopa riikide kirjandusele, mitte kogu kontinendile. On selge, et osade Euroopa piirkondade kirjanduse teadmine on meil järjest kahanemas, sest sealt ei tõlgita enam peaaegu midagi. Lisaks on probleem ka selles, et paljusid neid tekste ei taheta eriti lugeda, eriti keskkoolis või gümnaasiumis, sest need tunduvad keerulised, raskepärased, kauged.

Siiski peaksid need olema kooliprogrammides, et noorel oleks võimalik nendega kokku puutuda, neid "nuusutada", tekitada esimene kontakt. Ja need tekstid ei pea olema igavad või eemaletõukavad – neid saab väga edukalt teha huvitavaks, kui pakkuda konteksti, mõtestada, siduda tänapäevaga. Kõige olulisem on vältida seda, et noored lahkuksid koolist tundega, et kirjandus on midagi rasket, tüütut ja sunniviisilist – midagi, millest tuleb end läbi närida. See jätab kirjandusest maitse suhu, mis meenutab rohkem tähenärimist ja paberit kui elu ennast.

Lauristin: Siin jõuame õppemetoodika küsimuseni. Ma ei ole seda eraldi süvitsi uurinud, aga mul on tekkinud teatud muljed ja tähelepanekud, näiteks Suurbritannia koolisüsteemi kohta. Tundub, et seal on teatud tüvitekstid väga hästi ja sügavalt juurdunud, võib-olla tänu pikale hariduslikule traditsioonile. Neid tekste, mida peetakse oluliseks, käsitletakse seal koolis mitmel tasandil ja korduvalt. Tekste tutvustatakse juba algkoolis (meie mõistes), aga tullakse nende juurde tagasi ka põhikooli lõpus ja kõrgemates astmetes. Oluline, et tekste ei käsitleta ainult kirjandustundides, vaid ka näiteks ajaloos, ühiskonnaõpetuses, poliitikaõpetuses ja teistes ainetes.

Mulle tundub, et see ongi tegelikult võti, sest sageli kostab hääli, mis ütlevad, et kui me tahame noortele rohkem kirjandust tutvustada, peaks suurendama kirjandustundide arvu. See pole tingimata vajalik. Tähtis on hoopis, et olemasolevad kirjandustunnid keskenduksid kirjandustekstide mõistmisele ja tõlgendamisele. Paraku on selle ümber tekkinud palju probleeme. Näiteks, et kirjandust loetakse tihti kohustuslikult, mitte isikliku või temaatilise huviga. Miks ei võiks proosa, luule või isegi reisikirjad olla ka teistes õppeainetes? Me võiksime suunata hariduspoliitikat nii, et õpetajatele oleks soovituslik ja normaalne kasutada ka seal kirjandust. Õppijatel tekiks tunnetus, et lugemine päriselt annab midagi juurde, olenemata teemast või valdkonnast.

Kaer: Jaa, kirjandus ei ole midagi muuseumlikku, vaid midagi, mis kõnetab inimest. Ja eriti ajaloos on suurepärane võimalus kasutada ilukirjanduslikke tekste. Luulet kindlasti, aga ka proosat. Kui palju on kirjutatud raamatuid Eesti ajaloost! Neid tuleks osata sobitada faktide kõrvale, et õpilane ei õpiks ainult kuupäevi ja sündmusi, vaid tunnetaks ka ajastu meeleolu, inimeste tundeid, valikute tausta.

Lauristin: Praegu on Eestis väga oluline teema, kuidas tuua vene kultuuriruumist pärit lapsed eesti kultuuri läbi eestikeelse hariduse. Olen ise mõelnud, et kui ma oleksin õpetaja, siis kuidas ma seda teeksin? Kuidas õpetada "Kevadet" klassis, kus suur osa lastest on vene kodukeelega ja kelle kultuuriline taust on teistsugune? Mulle tundub, et üks kõige põnevamaid võimalusi oleks läheneda "Kevadele" läbi ajaloolise pilgu – uurida, mis aeg see oli, milline oli elu tollel hetkel. Selle kaudu on võimalik lastel aidata suhestuda, isegi kui neil ei ole isiklikku kultuurilist tausta. Näiteks: kes olid saksa poisid? Mis asi on tiik või parv? Mis on "jätt"?

Selle asemel, et eeldada eelnevat teadmist, võiks just nende küsimuste kaudu tekstile läheneda. Võib isegi lavastada olukordi klassis, mängida läbi stseene, panna lapsed ette kujutama, milline oli elu tollal. Kui õpilane tunneb, et see maailm on tõeliselt huvitav ja elus, siis ta ei õpi ainult eesti keelt ja kultuuri – ta elab sellesse sisse. Väga viljakas oleks ka võrdlusmoment: kas mõni õpilane on lugenud vene kirjanduses midagi samast ajast? Milline oli sama ajastu pilt vene kultuuris? Mis seal toimus? Mida räägiti, millest kirjutati?

Selline dialoog kultuuride vahel võiks olla tohutult rikastav. Meil on juba eeskujusid – näiteks Peeter Torop on doktorantidega teinud suurepärast tööd, tutvustades vene kodukeelega lastele Andrus Kivirähki "Rehepappi". Nad on analüüsinud, kuidas mõisted, kujundid ja viited, mis tunduvad eestlasele iseenesestmõistetavad, võivad olla vene taustaga lapse jaoks täiesti tundmatud. Tekivad justkui visuaalsed tühimikud – puudub kujutluspilt, sest pole olnud kokkupuudet. Ja siin tulebki mängu tõlkimise teema – mitte ainult keeleline, vaid ka kultuuriline tõlkimine. Selle kaudu muutub kirjandus mitte ainult õppimise vahendiks, vaid ka kultuurilise osaduse sillaks. Kui me suudame selle silla luua, siis muutub kirjandus elavaks ja ühendavaks, millekski, mis mitte ainult ei õpeta, vaid mis ka liidab.

Kaer: See tähendab muidugi ka seda, et õpetajad peaksid olema ise piisavalt hästi kursis kirjandusega. Nii saaksid nad näiteks loodusõpetuse tundides siduda õppeainet looduskirjandusega, tuues teemasse sobiva luuletuse või proosakatke. Selline lähenemine tähendaks teistsugust õpetamist ja ka õpetajate ettevalmistust.

Viivian Jõemets: Tahaksin öelda väikse kommentaari. Kui ma Pariisis õpetasin tudengitele eesti keelt, siis küsisin, millised on kohustuslikud kirjanduse tüvitekstid. Ma üllatusin, et auditooriumi tudengitel ei olnud ühiseid koolis loetud tekste. Mina arvasin, et on "Jumalaema kirik Pariisis" ja mingid muud raamatud, mida iga prantslane on lugenud. See on väga meie kultuurinähtus, et me arvame, et vähemalt "Tõde ja õigus" esimene osa on kõigil loetud. Ja mina oma tudengitel ei tuvastanud neid prantsuse kultuuri tüvitekste, mida nad läbivalt oleksid lugenud.

Teine väike, aga oluline tähelepanek on "Kevade" kohta. See on tänastele noortele, kes loevad seda tavaliselt 8. klassis. Väga keeruline tekst, selle keel on nende jaoks raske ja ajastukohane väljendusviis kaugeneb noortele tuttavast keeleruumist.

Kaer: Küsimus on selles, kuidas muutub tekst keeruliseks. Kuidas näiteks Juhan Liivi luuletus või Lutsu "Kevade" muutub tänasele noorele lugejale raskesti mõistetavaks? See on väga tõsine küsimus ja viib meid otse kirjanduse õpetamise tuumani. Usun, et praeguses uues olukorras tuleks kogu kirjanduse õpetamise lähenemine põhjalikult ümber mõtestada, eriti alg- ja põhikooli tasemel. Kuidas teha kirjandus noortele huvitavaks ja tähenduslikuks? See, mis aitab raskest tekstist üle saada, on tuttav kontekst, harjumuspärane keelekasutus ja – mis kõige tähtsam – isiklik huvi. Kui noor tunneb, et tekst räägib temaga, et maailm on äratuntav, siis ei ole keel enam takistus.

Kui kontekst on noore jaoks võõras, kui sõnu, mida tekstis kasutatakse enam keegi tema ümber ei kasuta, sest igapäevane suhtlus käib pigem estonglishi, emotikonide ja lühivormide kaudu, siis ei ole ime, et klassikaline kirjandus tundub kauge ja keeruline. Nii ongi loogiline, et noored eelistavad lugeda hoopis tänapäevast romantasy't inglise keeles. See on neile tähenduslikum, emotsionaalselt haaravam ja keeletasandil kergemini mõistetav.

Kaer: Aga samal ajal loevad lapsed koolis juba 2. klassis soovitusliku kirjandusena näiteks "Vahtramäe Emilit" ja keegi ei kurda, et ei saa aru. Sealgi on hobuserakmed, taluelu, vaestemaja, söögitegemised – kõik asjad, mida tänapäeva laps oma igapäevaelus ei kohta. Ometi loetakse ja nauditakse seda. Minu enda lapselaps käib 3. klassis. Olin talle küll varem juba Emili ette lugenud, aga kui nad koolis selle juurde jõudsid, ei olnud tal kordagi küsimust, mis miski tähendab. Kõik läks loomulikult. Ta lihtsalt naeris ja nautis, sest tekst oli naljakas ja kaasahaarav. Ma usun, et "Kevadega" võib olla samamoodi, kui noorele lugejale avada kontekst, selgitada, mis olukord toona oli, siis võib tekst kõnetada küll. Lõppude lõpuks on "Kevade" lugu lastest ja nende kooliseiklustest. Ajastu muutub, aga lapsed jäävad lasteks. Kiir on ikka Kiir, Toots on Toots, Arno on Arno. See tuum ei muutu.

Lauristin: Kui tulla siinkohal korraks teooria juurde, siis tasub meenutada Juri Lotmani mõtet, et kunstilise teksti mõistmine algab hoiakust. Kui lugejal puudub õige hoiak, siis loeb ta kirjandusteost nagu mõnda teadusartiklit, uudist või lihtsalt kohustuslikku infot. Aga kunstilise teksti mõistmiseks ja nautimiseks peab inimene olema häälestatud ja see häälestatus ei teki iseenesest. Seda ei saa lihtsalt nõuda või määrata ülesandena. Õige hoiak tekib läbi kogemuse, kui keegi on lapsele lugenud, on olnud jutuvestmisi vanaemaga, ühiseid hetki ema või isaga raamatu üle arutledes, pildiraamatute sirvimist, küsimist ja kuulamist. See on järkjärguline tee, mille kaudu kujuneb huvi, lugemisrõõm ja lõpuks ka kultuuriline tundlikkus.

Kaer: Tegelikult ei ole ju "Kevades" nii palju tundmatuid mõisteid või sõnu, millest ei võiks käigu pealt aru saada. Kui lihtsalt loetakse ja lastakse tekstil kõlada, siis on täiesti võimalik mõista, mis toimub. Aga kui juba eos öeldakse, et see oli ennemuiste, et sellel pole tänapäeva eluga midagi ühist, siis muidugi tekib tunne, et tegemist on mingi võõra maailmaga. Ja kui inimene tunneb, et tekst ei puutu temasse, siis ta lülitubki välja. Tegelikult ei ole "Kevade" mingi teine maailm. Noored seisavad oma elus silmitsi täpselt samasuguste küsimustega, nagu Toots, Arno ja Teele. Kuidas sobituda, kuidas julgeda, kuidas olla oma isikliku tee alguses.

Sinijärv: Juba käis siit läbi termin tüvitekst. Kui meil on tüvitekst, siis järelikult on olemas ka juurtekstid, okstekstid, võratekstid, lehttekstid ja miks mitte ka okastekstid. See kõik elab ja kohab, mühab ja kasvab. On täiesti selge, et näiteks baobabi ja pihlaka tüvitekstid on väga erinevad ja just nii on ka kirjandusega. Mõni tekst on sirge tüvega kask, mõni on sassis võsastik, mõni jällegi tihe okasmets või lausa džungel.

Lauristin: Meie arutelu jooksul kerkis pildile alguses justkui püramiid – kihiline struktuur, kus ühed kultuurilised vormid oleksid "kõrgemad" kui teised. Aga tegelikult on tähtis mõista, et kultuurisuhted ei pea olema hinnangulised. Kui keegi suhestub kultuuriga läbi muusika – laulab kooris, mängib pilli või naudib filme, aga ei loe väga palju raamatuid, kas see teeb ta kuidagi vaesemaks? Või saab ta teistmoodi ja teistest allikatest midagi samaväärset või isegi enamat?

Selle asemel, et inimesi järjestada vastavalt sellele, kui palju nad loevad või kui sageli teatris käivad, peaksime kultuuri nägema mitmekesiste mustritena. Kõik need mustrid annavad midagi, mida me tihti ei oska isegi sõnadesse panna. Oluline ei ole ainult see, millise kultuurivaldkonnaga inimene suhestub, vaid et ta suhestub. Ka näiteks muusikast kirjutatud tekst võib puudutada just seda, kes ise muusikat teeb. Iga kultuurisuhe on väärtuslik, lihtsalt oma kujul, oma keeles, oma rütmis.

Kaer: Sa ütlesid, et baobabi ja kuuse tüvitekstid on erinevad. Tegelikult, kui sügavamalt vaadata ei ole need lood, mida maailmas räägitakse lõputus arvus. Lugusid on piiratud hulk ja me räägime neid ikka uuesti ja uuesti. Küsimus ei ole selles, millist lugu räägitakse, vaid kuidas seda räägitakse. Just see äratundmine, et me tegelikult räägime sarnaseid lugusid, et need lood puudutavad meid kõiki, olenemata sellest, milline on nende 'võra' või 'leht' või 'okka' kuju – see võikski olla üks asi, mida kool peaks lapsele pakkuma. Need korduvad mustrid ulatuvad sageli tagasi müütidesse – lauldud ja jutustatud lugudeni, mis sündisid enne kirjutamist ja elavad edasi ka pärast paljusid raamatuid. Ja just neid samu lugusid otsivad inimesed ka tänapäeval. Miks muidu jutustatakse antiikmüüte ümber ikka ja jälle? Sest seal on just need mustrid, mis korduvad ja korduvad. Kui kool suudab anda noorele inimesel tunde, et ta on nende igaveste lugude osa, siis on juba väga palju tehtud.

Jõemets: Üks tuttav teismeline tüdruk avastas hiljuti, kes on Mr. Darcy. Temas tekkis kohe äratundmine: "Vot, kui selline mees tuleks!" Aga siis tuli järgmisel hetkel tõdemus, et poisid ei loe seda raamatut. Nad ei teagi, kes Mr. Darcy on. Poisid ei loe ka musketäre enam. Need ühised lood, mille kaudu kunagi kujunesid ettekujutused ideaalidest, armastusest, julgusest või austusest, ei ole enam ühised.

Tüdrukud ütlevad, et nad ei saa poistest aru, mitte ainult nende käitumisest, vaid ka mõttemaailmast, sest nad ei tea, mida poisid loevad, kas nad loevad, ja millest nad üldse mõtlevad. Lugemiskultuur on muutunud mitte ainult individuaalseks, vaid ka soopõhiselt lahknevaiks maailmadeks. Kui tüdrukud loevad 800-leheküljelisi romantasy-raamatuid ja poisid jäävad sootuks kirjandusest eemale, siis kaob just see ühine kultuuripind, kus oleks võimalik jagada ja mõista nii ennast kui teist.

Lauristin: Soomlaste uuringutes tuli ilmekalt esile, kui tugev on sugude lõhe juba koolis. Tüdrukute ja poiste lugemishuvi ning -aktiivsus erineb oluliselt. See ei ole ainult isikliku maitse küsimus, vaid sellest saab alguse süstemaatiline hariduslik lahknemine. Statistika näitab, et 150 kõrgharitud naise kohta on vaid 100 kõrgharitud meest. See ei hakka pihta ülikoolist ega isegi gümnaasiumist, see algab põhikoolist. Seal, kus veel alustatakse suhteliselt sarnase stardipositsioonilt, siis gümnaasiumi astudes poisid 'kaovad ära'. Kui Pisa uuringud hindavad keerukate tekstide mõistmist ja kriitilist lugemisoskust, siis on selge, et need oskused ei teki tühjalt kohalt. Neid ei loo ainult koolitunnid, vaid kogu see raamatu- ja kultuurimaailm, milles inimene üles kasvab.

Martin Öövel: Ma ei saa siinkohal jätta mainimata ka fanfiction'i ehk fännikirjanduse rolli noorte lugemiselus. Kuna minu enda lapsed on jõudnud just sellesse vanusesse, kus see maailm muutub väga oluliseks, siis on selge, et siin peitub üks uus ja kättesaadav kirjanduse vorm, mis toimib paljude jaoks esimese tõelise lugemiskogemusena. Fanfiction on 100% tasuta ja kergesti leitav internetis. Selle loovad lugejad ise – noored, kel on tugev seos mõne maailmaga, olgu see siis mõni raamat, arvutimäng, film või sari. Näiteks "The Lord of the Rings", "Harry Potter" või "World of Warcraft" on andnud tuhandeid uusi lugusid, mida kirjutatakse ja loetakse kirglikult.

Kui kirjandust vaadata elava suhtena maailmaga, siis on fanfiction selle ilmekaim näide. Noored loovad, jutustavad, tõlgendavad ja arutavad – nad elavad tekstis sees. See ongi elav kirjandus. Küsimus on selles, kas me suudame seda hariduslikult väärtustada või vaatame sellele lihtsalt kui ebaformaalsele meelelahutusele. Tegelikult on siin tohutu potentsiaal, mida ei tohi alahinnata.

Kaer: Mul on sellega seoses küsimus. Kui on fanfiction, siis kas nad tegelikult ikkagi selle originaaliga ka on tuttavad, mille ümber see fanfiction käib? Kas nad "Sõrmuste isandat" loevad, et aru saada, mis selle ümber on?

Öövel: Tänapäeva noorte seas on fanfiction kujunenud omaette kultuurifenomeniks, see on maailm, kus noored loevad, kirjutavad ja arutavad lugusid, mis hargnevad tuttavate maailmade – filmide, mängude, raamatute – põhjal. See ei ole enam pelgalt hobikirjutamine, vaid globaalne, dünaamiline kogukonnapraktika, mille mõju kirjanduskultuurile on järjest nähtavam.

Heaks näiteks on "World of Warcraft" – mäng, mille ümber on aastate jooksul tekkinud tohutu fännibaas ja kus kirjutatakse sadu fanfiction-teoseid. Mõned neist on niivõrd kvaliteetsed ja populaarseks osutunud, et nende autorid on jõudnud ametlike koostöödeni mängu loojatega, mõned isegi osalenud mängu- või filmiversioonide loomisel. Originaalloojad mitte ainult ei salli seda kõrvaltegevust, vaid teadlikult toetavad ja edendavad seda, nägemaks, milline potentsiaal peitub fännikogukondades.

Sarnane lugu on ka "Sõrmuste isandaga". Enam pole oluline, kas noor inimene loeb läbi Tolkieni massiivse teose või mitte – paljud satuvad selle maailma lummusesse hoopis läbi filmide ja sealt edasi fanfiction'i kaudu. Keegi kirjutab näiteks loo Bilbo lapsepõlvest või kujutab ette, mis oleks juhtunud, kui Frodo poleks sõrmust hävitanud. Kas need lood on alati kirjanduslikud meistriteosed? Ei pruugi. Kuid oluline on hoopis see, et kirjutamine ja lugemine toimuvad ning kogukond hindab ja juhendab, tihti palju kaasavamalt kui tavakirjastused.

Need fanfiction-platvormid, näiteks Archive of Our Own ja Wattpad, töötavad nagu omamoodi loovkirjutamise töökojad, seal on nähtav lugejate reaktsioon (vaated, pöidlad, kommentaarid), seal tekivad oma peer review süsteemid, kus kvaliteet filtreerub loomulikul teel.

Kui me räägime kirjanduse kättesaadavusest, kirjanduse mitmekesisusest ja kaasaegsest kirjaoskuse arengust, siis ei saa me enam fanfiction'i nähtust mööda vaadata. See on justkui tüvitekstide võra – hargnev, kohisev, orgaaniline ja elus.

Hanneleele Kaldmaa: Ma olen näinud kusagil statistikat, et üks kõige külastavamaid veebisaite üldse on fanfiction'i arhiiv, kuhu miljoneid või miljardeid üles laetakse. Paljud fanfiction-teosed on pikemad kui kogu "Sõrmuste isanda" triloogia kokku. See tähendab, et loetakse ja kirjutatakse mitte ainult "kergeid lugusid", vaid ka massiivseid, läbi töötatud narratiive.

Käisin hiljuti noore kirjanikuna koolis põhikooliõpilastele ja nende õpetajatele rääkimas kirjandusest ja kirjutamisest. Mõtlesin, et kuidas tuua neile kirjandust lähemale, neil hakkasid silmad särama, kui rääkisin, et arvutimängud, laulusõnad, filmistsenaariumid jpm on kirjutanud kirjanikud. Kirjandus on igal pool meie ümber ja variante kirjandusega suhestuda on palju.

Marin Laak: See on väga põnev teema, aga kas see kõik on ainult inglise keeles? Kas midagi on ka eesti keeles olemas? Tean, et midagi on, näiteks see, mida Jan Kaus tegi Postimehes. Aga tahtsin öelda uue meedia ja digimeedia uurijana, et arvutimängude uurimisel on tekkinud täiesti eraldi suund.

Üks suund on mängud, mis põhinevad kirjandusteostel. Aga teine, veelgi olulisem aspekt on fanfiction ehk fännide kirjutatud lood. Need ei ole ainult midagi, mis sünnib pärast arvutimängude mängimist – sageli on just vastupidi: kirjanik alustab mingi looga, see hakkab elama ja lugejad hakkavad seda edasi kirjutama. Fanfiction'i lõpptulemus võibki olla see, et nendest lugudest pannakse kokku paberraamat. Ja see on väga suur väärtus. Piret Viires on seda oma töödes uurinud juba umbes 15 aastat tagasi. Tekib tunne, et alles siis, kui lugu on paberraamatuna välja antud, saab see justkui ametliku lõpu.

Kaldmaa: Fanfiction'it leidub tegelikult igas keeles. Praegu on üks suurimaid ja olulisemaid lehekülgi Archive of Our Own. Seal saab otsida ja filtreerida ka keelte järgi ning eesti keeles on ka täiesti olemas fanfiction. Fanfiction'it kirjutatakse absoluutselt kõigest: päris inimestest, sportlastest, rallisõitjatest, raamatutest, mängudest, filmidest – kõigest, mida vähegi suudetakse ette kujutada. Mõned nurgad on nii ootamatud, et ei oska ise tullagi selle peale.

Kaer: Tegelikult võib öelda, et täna on selgelt märgata vastandlikke tendentse. Ühelt poolt on noorte seas levinud arusaam, et on äge ja lahe luua endale oma "lugemisnurk" – panna sinna tugitool, põrandalamp ja võtta kätte päris paberraamat. See on saanud omamoodi moeks. Aga lõpuks taandub kõik ikkagi samale küsimusele, mille üle murtakse pead nii Eestis kui ka mujal: kui me ei suuda lapsi lugema panna, siis ongi probleem. Kuidas seda aga täpselt teha – sellele ei ole keegi veel vastust leidnud. Kuigi jah, midagi tuleks justkui ära keelata...

Sinijärv: Ühesõnaga, lugemist jagub – ja samamoodi ka uurimist.

Lauristin: Ja tuleb välja, et lisaks lugemisele tuleb uurida ka kirjutamist. See on muutumas massiharrastuseks.

Kaer: Kirjutada tahetakse väga-väga palju, ma arvan, et isegi rohkem kui lugeda.

Kaldmaa: Mis puudutab fanfiction'i raamatuteks saamist, siis ma arvan, et see on tegelikult osa laiemast fantaasia- ja romantikakirjanduse trendist. Väga paljud tänased autorid on alustanud just fanfiction'i kirjutajatena ja hiljem andnud need lood mõnevõrra muudetud kujul päris raamatutena välja. Kui algne tekst põhineb autoriõigusega kaitstud teosel, tuleb nimed ja muud viited eemaldada või muuta. Aga mõnest fanfiction'ist on saanud täiesti kuulsad raamatud. Näiteks "50 Shades of Grey" oli algselt "Twilight" fanfiction. Mõned tuntud fantaasiaautorid, näiteks Naomi Novik, alustasid samuti fanfiction'iga, tema puhul Harry Potteri omaga. Hiljem on nad loonud oma maailmad ja kirjutanud täiesti iseseisvaid teoseid, mida on edukalt avaldatud. Ma olen aru saanud, et mitmed tänased TikToki suured hitid on samuti alguse saanud fanfiction'ist. Enne avaldamist eemaldatakse lihtsalt kõik viited originaalteosele, sest autoriõigus ei luba avaldada otseseid töötlusi, kui algse teose autorist pole möödunud vähemalt 70 aastat.

See on kindlasti teema, mis väärib süvitsi uurimist – omaette nähtus kirjanduses ja fännikultuuris.

Jõemets: Tahtsin jagada üht hiljutist kogemust lugemisnurkade teemal. Minu noored sõbrad ütlesid, et need vanad kogutud teosed, mis meil kodus riiulis on, sellised viiekümnendatel välja antud, pruunika paberi ja graafilise kujundusega, on tegelikult väga mõnusad lugeda. Paber ei läigi, leheküljed püsivad ise lahti, ei pea ühe käega kinni hoidma, saab rahulikult kõhuli lugeda. Üllatav kogemus – need vanad raamatud on nüüd lausa "laenutuses".

Külastaja: Ma arvan, et ma olen siin vist kõige noorem – 25-aastane – ja võib-olla see annab mulle natuke teistsuguse vaatenurga. Tahaksin korraks tulla tagasi Marju Lauristini varasema mõtte juurde, kus oli juttu sellest, et me justkui ei tegele enam Euroopa "tüvitekstidega".

Minu enda kogemus on veidi teistsugune. Olen õppinud ülikoolides Türgis ja Hispaanias ning mulle tundub, et olukord on vastupidi: kuna meie oma kirjanduskultuur on suurriikidega võrreldes väga väike, siis meil on just rohkem võimalust ja vajadust tegeleda ka teiste maade suurte autoritega. Samas minu Türgi ja Hispaania sõbrad ei ole näiteks kunagi kuulnudki Puškinist ega lugenud "Meistrit ja Margaritat". Paljud neist ei tunne isegi Ibsenit. See paneb mind mõtlema: kas me ei võiks siin Eestis olla veidi paindlikumad kohustusliku kirjanduse osas? Äkki võiks seda käsitleda natuke vabamalt? Mina olen näiteks tihe rahvusraamatukogu külastaja, aga sageli võtan sealt pigem ajalooraamatuid. Minu viimane ilukirjandusteos tuli minu juurde juhuslikult – lugesin kasakatest akadeemilist ajalugu ja seal mainiti Puškini "Kapteni tütart". Mõtlesin siis, et loen selle ka läbi. Nii tekkis seos ja huvi.

Ehk peaksime koolis ka mõtlema nii: kui mõnele noorele poisile meeldib ajalugu, siis las ta loebki ajalooga seotud kirjandust – see on ka väärtuslik ja võib viia ta lõpuks ka "tüvitekstideni". Kohustusliku kirjanduse puhul võiks olla rohkem ruumi isiklikule huvile ja avastamisele.

Lauristin: Tegelikult meil ju praegu on juba üsna vaba süsteem. Õpetajatel on küllalt palju vabadust soovitada erinevaid raamatuid. Aga küsimus, kas näiteks vene kirjandus kuulub Euroopa "tüvitekstide" hulka, on hoopis eraldi teema. See on seotud kultuuripiiridega. Meie jaoks tundub vene kirjandus loomulik osa haridusest, aga kui astume sellest kultuuriruumist välja, siis see ei pruugi enam sugugi nii iseenesestmõistetav olla.

Kaer: Täpselt, ei pea tingimata pakkuma ainult klassikalist, "destilleeritud" ilukirjandust ja nõudma, et noored peavad end läbi hammustama ainult selle põhjal.

Lauristin: Minu jaoks on see teema veelgi laiem. Kui me räägime lugemiskogemusest ja kujutlusvõimest, mis kirjanduse kaudu areneb, siis see ei ole ainult emotsionaalne või esteetiline väärtus – see loob aluse väga paljudele teistele oskustele, mida on vaja hilisemas tööelus. Ja kui tulla nüüd tagasi meie ühiskondlike probleemide juurde, näiteks majanduse olukorra juurde, siis tekib selline mõte, et poisid ja mehed loevad üldiselt vähem, nende kujutlusvõime ei arene sama tugevalt, ja see omakorda mõjutab laiemalt ka meie ühiskondlikku suutlikkust mõista, kohaneda, uuendada.

Kui me räägime, et "Skandinaavia turg kukkus ära" ja "keegi enam ei osta", siis võib-olla on asi mitte ainult välisturgudes, vaid ka selles, et meil on sisemised kultuurilised piirid. Me ei oska ette kujutada teistsuguseid inimesi, kellel on teistsugused maitsed, rütmid, eelistused. Me kardame seda, mis on võõras või meile mitte omane. Me ei loo sidet, sest me ei taju seda maailma.

Ülikoolis küsitakse sageli sisseastumisvestlustel, millised raamatud on kõige rohkem meelde jäänud. Kõige sagedamini nimetatakse Orwelli, Vonneguti ja Bulgakovit. Need on suurepärased autorid, aga kui kogu aeg korduvad needsamad nimed, siis võib-olla on õpetajate ja soovitussüsteemide tasandil tekkinud mingi harjumus või rutiin, millest on raske välja murda.

Kaer: Need raamatud, mida koolilapsed nimetavad, on enamasti need, mida nad on koolis õppinud. Tegelikult nad teavad, et kui nad neid pealkirju mainivad, jätab see hea mulje. See, kas need raamatud ka päriselt neile meeldisid, on hoopis teine küsimus.

Lauristin: Kui me need küsitluse tulemused kätte saame ja sealt midagi huvitavat välja hakkab kooruma, siis kindlasti tuleks enne avalikkuse ette tulemist veel korra arutada nii kitsamas kui ka laiemas ringis. Tänane arutelu on andnud mitu väga head ideed. Ja need muutuvad veelgi olulisemaks siis, kui hakkame tulemusi tõlgendama. See saab olema väga põnev aeg.

Kaer: Tõesti, ootan ka huviga, mida see küsitlus näitab. Ja ehk saame lõpuks midagi tõesti ka ette võtta, et lapsed hakkaksid rohkem lugema ja see harjumus jääks ka püsima. Võib-olla oleks aeg kutsuda ka haridusministeerium ühiselt arutama.

Ja üks asi, mida ma alati rõhutan: kui te näete last raamatut lugemas, siis mitte mingil juhul ärge võtke seda raamatut temalt ära. Ärge öelge, et see on tema jaoks liiga raske, liiga kerge, liiga rumal või liiga tark. Lihtsalt käige kikivarvul ümber lugeva lapse. Las ta loeb.