2025. aasta novellid on kirjutanud Aliis Aalmann, Ave Taavet, Brigitta Davidjants, Elo Viiding, Helena Aadli, Ilja Prozorov, Jan Kaus, Juhan Jaik, Mari-Liis Müürsepp, Mehis Heinsaar, Meiu Münt, Reeli Reinaus, Siim Nestor, Triinu Kree ja Urmas Vadi.

Koos Eskoga koostasid tänavuse kogumiku Margit Lõhmus, Jan Kaus ja Paul Raud. Esko on olnud viimase kolme kogumiku koostamise juures, kolleegiumisse võib kuuluda neljal korral.

Kuigi viimase paari aasta Eesti novellidel on ka ühisjooni, siis Esko sõnul on novellide puhul kõige võluvam just see, et hästi palju on erinevusi. "Novellidesse on võimalik valada küllaltki palju isikupära, välksähvatust. Meie eesmärk on olnud ka saada kogumikku kokku väga erinevad lood. Üks neist, Helena Aadli novell on näiteks väga eksperimentaalne ja seda võiks isegi pigem nimetada miniatuuride valimiks. Alati on soov midagi sellist sisse panna," selgitas Esko Klassikaraadios.

"Meile meeldib seda ka vaadata, et mida novell ise enda kohta ütleb. Ja kui tuua jutustavate juttude kõrvale üks tõesti teistmoodi tekst, siis nad hakkavad omavahel päris põnevalt mängima," lisas ta.

Novelle on Esko oma peas hakanud nimetama kunagise sõnaga "uudisjutt". "Vanasti me novelle nii nimetasime ja mulle meeldib see sõna kangesti. Mitte, et mulle ei meeldiks puändid ja kõik muud žanrit defineerivad tunnused, aga mulle meeldib rohkem näha uudsust. Sellest, mis on möödunud aastal ilmunud, tuleb minu meelest see žanrimääratlus välja võtta. Kui novellikogu koostame, siis mina vähemalt tahaksin, et möödunud aastal ilmunud tekstid ütleksid mulle ise, mis on novell," selgitas Esko ning lisas, et pigem hakkab klassikalisem definitsioon seljataha jääma.

"Kui vaadata üldiseid sarnasusi või lugude läbivaid jooni, siis ma näiteks just avastasin, et kõik lood on mina-lood. Ainult ühe loo peategelane on kolmandas isikus. Ma ei tea, mida see ütleb, aga ma hakkasin juba eelmisel aastal kahtlustama, et viimaste aastate sündmused on novellide või lugude jutustamise fookuse inimese pea sisse. Sageli ei ole isegi sündmustikku väga palju, vaid asjad toimuvad inimese pea sees," tõdes Esko.

"Ma ei saa nende sündmuste vahele väga kindlat seost tõmmata, aga need võivad olla põhjused, miks jutustamislaad on muutunud. Mina kaudu või enda ihu lähedalt jutustamine, ning ka kangelaste ära kadumine, on asjad, mis mulle väga meeldivad ja mida ma olen tähele pannud. Ei ole kangelaslikke peategelasi," lisas ta.

Erand ongi Ilja Prozorovi novell, mis on kirjutatud kolmandas isikus ja kannab pealkirja "Kangelase hommik". "Illustreerib suurepäraselt seda kangelaste puudumise tendentsi," sõnas Esko.

Esko lisas, et autorid üritavad inimlikkusele aina lähemale kaevuda. "Ja ka sellisele eneseiroonilisele inimlikkusele. Kõikides nendes lugudes on hästi palju haavatavust ja kui teemasid välja, siis siin on neid prilllaua vahetusest sõjani välja. Teemasid on palju, aga sinna on sellist haavatavat enesekohast irooniat hästi palju sisse toodud."

"Vahepeal mulle tundus, et huumor hakkab novellist ära kaduma. Ja ma ei tea, kas me oleme selle kogumiku kuidagi alateadlikult niimoodi kokku pannud, et huumorit on siia hästi palju sattunud, aga nendes tekstides on väga palju võimalik muheleda," tõdes Esko.

Kogumikust leiab ka Juhan Jaigi novelli, mis valmis 100 aastat tagasi. "See on ka minavormis jutustus väikese poisi mälestus, kuidas ta noorema õega kuidagi sinapeale ei saanud. Ka hästi ausalt ja haavatavalt on kirjutatud, mis selle poisi peas toimub, kui sünnib üks väike pesamuna, kelle ümber kogu tants ja trall käib."

Esko sõnul on novellidega väga hea ja mugav peegeldada äkkemotsioone ja mõttekõlkse. "Novell võimaldab nii palju rohkem reaalajas maailma paberile tuua kui näiteks romaan. Kui sul tuleb hea mõte ja sa tahad romaani kirjutada, siis see ei valmi sul nädala ajaga. Kui valmib, siis võib-olla ei ole kõige paremini õnnestunud romaan."