"Taim ei mõtle, aga kaldub valguse poole. Kivi ei unista, aga hoiab ometigi päeva soojust. Kassi nurrumises peitub vahetu eluvaimustus. Universaalne teadvus on igavene ja kõikjal. Sellel, mis on alati, ei saa olla piiranguid," kirjutas kuraator Margit Säde näituse kaastekstis. Näitusel osalevad kunstnikud Eestist, Hollandist, Põhja-Makedooniast, Soomest ja mujalt.

Väljapaneku keskmes on Jonas Mekase eksperimentaalne dokumentaalfilm "As I Was Moving Ahead Occasionally I Saw Brief Glimpses of Beauty". Maud van den Beuken esitleb uut videoteost, mis mõtiskleb selle üle, kuidas suhtlevad puud maapinna ja atmosfääri vahel. Uku Sepsivart kutsub uuesti ellu inimesele varasemalt teele jäänud kadaka ning Nele Kurvits tegeleb kõige õhulisega, mis kord leitud ja siis jälle kaotatud. EKKM-i ruumi on integreeritud Reto Pulferi käsitsi maalitud kangastest telk, mis koos Sirkku Rosi intiimsete akvarellmaalidega loob unenäolise keskkonna. Helena Keskküla jätkab tööd kiviraiumisega, tuues näitusele tardunud tunnistaja ja juba varasemalt uhutud pisarad. Angela Maasalu maalid kõnelevad üha korduva õitsemise, närbumise ja kõdunemise ringist.

Zorica Zafirovska loob muuseumisse ruumi lastele, kus lugude jutustamise, joonistamise, taimede istutamise ja saviga meisterdamise kaudu saavad näitusest osa ka väikesed külastajad. Vaim Sarv kannab kolmel korral ette regilaulu traditsioonist inspireeritud teose, mis räägib naudingu ja valu, vabaduse ja võõrandamise, maa ja töö põimumisest. Kunstnikeduo Yvette Bathgate ja Jake Shepherd on EKKM-i kogukonnaaeda rajanud uue kasvuhoone, millest saab avalike ürituste ja töötubade programmi kaudu kollektiivse kasvamise ja kogunemise ruum. Lisaks toimuvad näituse ajal tuurid ning EKKM-i hoovi ehitatakse putukamaja. Näitus lõpeb 16. ja 17. augustil kahepäevase sümpoosioniga.