Kuidas sul muusika kirjutamine käib?

Varem oleme teinud kõik lood enne stuudiosse minekut valmis prooviruumis, vahel olen võtnud appi aja jooksul sahtlisse kogunenud ideid, aga nüüd on see toimunud peamiselt bändilaagrites. Üritame mitu päeva professionaalselt tööd teha. Nii sündis ka enamik "Wilderness Followsi" ideedest. Seekord oli vabadus luua lugusid puhanud peaga, kuhugi kiirustamata. Kokku valmis kümme pala, millest üks oli ehitatud juba olemas olnud käigu peale. Hakkasime lihtsalt koos mängima ja üheksa loo skeletid said valmis põhimõtteliselt viie tööpäevaga. Seejärel läksime proovikasse neid viimistlema ja kui tunne oli õige, siis juba stuudiosse salvestama. "Pointing Fingersi" refrääni sõnad olid stuudiosse minnes veel puudu, kuid suutsime need seal bändiga ühiselt välja mõelda. See oli suur kergendustunne, kuna olin teiste sõnade kirjutamisega oma tindi täielikult ära raisanud. Suure osa selle loo sõnadest on pannud kirja tundmatu autor muistsest Mesopotaamiast, lisaks aitas kaasa Richard Jerbach (C.C., Nova Lux).

Milline salvestaja sa oled? Kas teed oma tööd 150 korda üle või proovid võimalikult vähe järeltöödelda?

Meil oli protsessi juures ikkagi päris mitu pead ja usaldan ka teiste arvamust. Varem oli rohkem sellist prooviruumis nokitsemist ja siis stuudios vaatasime, kas tuleb samamoodi välja kui proovikas. Täitsa huvitav oleks kunagi stuudios need esimesed ideed kohe mingil kujul ära salvestada.

Plaadi pealkiri on "Wilderness Follows". Palun selgita selle tausta.

Kui on mingisugune suur explosion ära käinud, järgneb sellele ikkagi wilderness (naerab). Metsikus võtab üle. Võib-olla kirjeldab see ka inimest, kellel pärast suurt läbielamist katus ära sõidab.

Shelton San on tegutsenud juba 23 aastat. Plaadid on kriitikutelt ja fännidelt kiitust saanud ning olete noppinud ka muusikaauhinna (2007. aasta Eesti Muusikaauhindadel sai bänd albumiga "Spontaneous Black" parima punk-/metal-artisti auhinna – toim.). Kuidas need albumid sinu enda arvates ajale vastu on pidanud?

Vanemate albumite kohta on öeldud, et lood on üsna ajatud. Loodetavasti on nii ka uuema kraamiga, aga "Wilderness Followsi" helipilt on veidi kirevam. On bluusi, natuke punki ja nipet-näpet kõike muud, aga see on ikkagi Shelton. Me ei ole suunda muutnud, käekiri on ikkagi sama.

Kas see, et uus plaat sai pisut kirjum, oli teadlik valik või juhus?

Nii lihtsalt tuli. See, mis tundus hea, läks loosi. Meil oligi täpselt kümme lugu ja see tundus piisav. Me ei ole bänd, kes kirjutab 30 lugu ja valib siis sealt midagi välja – kui selliseid bändilaagreid saaks tihedamini teha, ei oleks see muidugi välistatud. See ei tähenda, et häid ideid kohe nii palju tuleb. Vahepeal on ikka väikest pausi vaja. Ansambel ei pea olema tootmiskoondis. Mõne jaoks on ansambel töö, meie jaoks ikkagi meeldiv hobi.

Kui palju sa ise muusikat kuulad? Mis sind ennast muusikalises mõttes käima tõmbab?

Kuulan muusikat iga päev. On albumeid, mida on okei kuulata iga tujuga, aga neid ei saa ka ribadeks mängida. Samas on riiulis palju vinüüle, mida pole veel avanudki. Praegu avastan huviga krautrock'i. Can ja Neu! on bändid, mida teadsin juba paarkümmend aastat tagasi, aga nüüd tutvun igasuguste teiste, vanemate asjadega ka, näiteks Hawkwindiga. Mul on üks suur lemmik, mis läheb iga korraga aina paremaks – Jason Molina "Farewell Transmission". Hoian selle looga natuke distantsi ja üritan mitte iga päev kuulata (naerab). 

Eesti bändi kohta on Shelton San saavutanud päris palju: peaaegu veerandsada aastat stabiilset kvaliteeti ja vägagi tõsiseltvõetavad tunnustused Eestist ja välismaalt, kaasa arvatud mitmed kontserdid Suurbritannias. Kui palju tööd selle kõige taga on olnud?

Palju tööd ja palju vedamist. Nagu Lemmy (Kilmister – toim.) ütles, tuleb õigel ajal õiges kohas olla. Inglismaa värk sai alguse sellest, et meil oli paari aasta eest EKKM-is üks kontsert, kus meid märkas BBC taustaga Issy Hughes, tänu kellele saime Roger Hilli BBC Radio 6 saates kontserdi anda. Veidi aja pärast avaldas Briti plaadifirma 9×9 meie live-salvestuse vinüülil ning hakkas tulema igasuguseid kutseid ja pakkumisi. Sealt edasi läks asi veidi suurema kella külge, aga meie teeme ikka kontserte nii nagu varemgi. Selle BBC live-albumi salvestamisel Tallinnas tundsin vist küll oma elu suurimat ärevust. Tagantjärele kuulates võib öelda, et päris hästi tuli välja. Väiksed kalad olid, aga see oli kõik okei.

Kui Inglismaa kontsertidest rääkida, siis milline on sealne underground-maastik võrreldes Eesti omaga?

Seal veavad skeenet samamoodi entusiastid. Meid võttis teiste seas vastu näiteks The Falli fänniklubi president ja kontsertidele sattus ikka kohaliku underground'i tähtsaid tüüpe. Äge oli see, et publik elas väga kaasa, mida siin võib-olla nii tihti ei juhtu.

Cambridge'is olid kõik pärast kontserti väga rõõmsad ja kutsusid meid tagasi, lubasid järgmiseks kontserdiks rohkem inimesi kohale orgunnida. Tundus, et kontsert läks neile korda ja andis uut elujõudu. Enne näisid nad justkui eelmisest õhtust veidi väsinud olevat. Inglismaale läheme uuesti tõenäoliselt järgmisel aastal.

See on vist pisut keeruline ka, kui keegi teine sinu eest kaugel maal asju ajab?

Ma ei ole ise selline tüüp, kes hakkaks kontserte kokku leppima ja tuuriasju orgunnima. See on õudne, kui pead olema samal ajal autojuht ja tuurimänedžer ning siis igal õhtul veel pilli mängima. Mõned teevad seda väga edukalt, aga kõigile see ei sobi. Shelton Sani välismaised kontserdid on toimunud siiani kellegi kutsel.

Teie plaadiesitluskontsertidel esineb külalisena briti underground-legend The Room. See on põnev bänd, kes suutis teha vahepeal suisa 38-aastase pausi ja tuli hiljuti uuesti kokku. Kriitikute sõnul pidavat nad kõlama sama värskelt kui aastal 1985. Kui ansambel suudab aastakümneid hiljem veel värskelt kõlada, siis võib vist öelda, et tegu on tõeliselt ajatu bändiga?

Jah, nii ongi. Ja on näha, et inimesed mängivad tõesti endale ja oskavad seda väga hästi.

Kuidas sa ise muidu vanade bändide taasühinemisse suhtud? Neid tuleb päris tihti ette…

Eks see täitsa oleneb bändist. The Roomil on mojo täiega olemas. Mõnel bändil pole seda kunagi olnudki. Polegi midagi, mida üles soojendada.

Kas sina kutsusid nad Eestisse või pakkusid nad ühiskontserdid ise välja?

Kui meil esimene UK tuur oli, siis Dave Jackson (The Roomi vokalist – toim.) oli samuti meie kontserdile kutsutud, tuli meid pärast kiitma ja ütles, et teinekord võiks koos esineda. Järgmine kord oli meil juba koos kaks kontserti. Pärast viimast tuuri võttis bändi kitarrist minuga ühendust ja pakkus välja, et nad võiksid Eestisse tulla ja võiksime koos mängida. Mõtlesin, et selleks ajaks peaksid kindlasti vinüülid valmis olema. Oleme bändidena küll üsna erinevad, aga meil on sarnaseid eeskujusid.

Uue albumi üles võtnud Magnus Andre on olnud ka Shelton Sani mitme varasema plaadi salvestamise juures. Tundub, et koostöö sujub.

Meie koostöö sujub väga hästi. "EP2" tegime tervenisti Magnusega. Eks me oleme aastate jooksul nii palju suhelnud ja eri moel koostööd teinud, et saame üksteisest väga hästi aru. See teeb salvestamise tunduvalt lihtsamaks.

Kas oled kunagi tundnud, et ei jaksa enam bändi teha, või annab see pigem jõudu igiliikurina edasi minna?

Pigem annab muusikaloomine ikka jõudu edasi minna. Võtan seda kui hobi, seega olen nõus ka peale maksma. Mulle igasugune bänditegemine sobib. Lisaks Shelton Sanile hakkasin ka Fuzzolini-nimelist bändi tegema, kus on palju eri esitajaid. Ideaalis teeksin proovi iga päev.

Kas lavanärv on läinud aastatega leebemaks või karmimaks?

Lavanärv on endiselt nagu algusaegadel. Pigem suur.

Kuidas suhtud sellesse, et muusikud lähevad kaasa poliitiliste teemadega?

Mina ütlen pigem ei. Kuigi noh. Rage Against The Machine'i "Bombtrack" oli esimene lugu, mille kitarril ära õppisin. The Clash meeldib mulle samuti. Neid häid bände on veel palju, kes on poliitiliste teemadega kaasa läinud.

Kui oluline on muusikas konkreetne sõnum? Kas oled seda lugusid kirjutades kuidagi silmas pidanud? 

Minu jaoks pole sõnum muusikas niivõrd oluline. Kui plaadi ostan, pööran väga harva tähelepanu sõnadele vahelehel. Ise olen püüdnud luua sõnasalme, toetudes väljamõeldud olukordadele ja karakteritele. Viimasel ajal püüan pigem koomilisemaid elulisi juhtumeid kirja panna. "Funky Old Fella" on näiteks lugu tüübist, kes tuleb bändile ufodest rääkima ja seletab, kui head koostööd me nendega teha saaksime.

Kas Shelton San on pigem live-bänd või plaadilt kuulamise bänd?

Ikkagi vist live-bänd. On palju bände, kelle puhul saan kontserdiga kõvema kick'i. Sheltoni kohta on korduvalt öeldud, et oleme hea live-bänd. Olen ise mitmeid kordi selliseid live-elamusi kogenud, milleni hiljem plaati kuulates enam ei jõua, võib-olla ainult siis, kui valjult kuulata.

Shelton Sani plaadi "Wilderness Follows" esitlused toimuvad 16. mail Tartus Genialistide Klubis ja 17. mail Tallinnas klubis Uus Laine. Mõlemal kontserdil esineb ka The Room Liverpoolist.