Juhan Liivi (1864–1913) eelmisel aastal ilmunud publitsistikavalimikust leiame üllatavalt kriitilisi, tänase lugeja jaoks vahest lausa arusamatuid arvamusavaldusi kaasteelise Ernst Enno (1875–1934) luule kohta:

"Ei mõista, ei saa aru. /.../ Ajas on vägevus, saamine, loomine, elu, kui see kui kitsas oleks. Lauliku rind avaldagu temast. Ennol mitte. /.../ Nii siis tuleks öelda, et Enno valuta valu kunst on. Aga äpardunud kunst."

Traagilisema ja lõhestatuma maailmatajuga Liivile jäi võõraks Enno sümbolistlik kõiksusetunnetus, enesessesüübimine ja religioosne-müstiline meel ning ta heidab Ennole ette hoopiski "väsinud kurbust". Tehes paiguti tabavaid tähelepanekuid ja märgates mõningaid mõjuvaid üksikluuletusi, väidab Liiv siiski, et "Uute luuletuste" (1909) autor on "iseendasse ära kadunud", veelgi enam: "Enno pääviga on see, et ta selgroota, karakterita on."

Kuis siis nii? Liiv ja Enno tunduvad tagasivaates ju küllalt lähedased, lausa sugulasnatuurid. Olen neid kõrvutanud oma artiklis "Assotsiatiivse luule tulek" (Enno 110):

"Mõlemad alustasid vanaromantilise luule järellainetuses, kummagi esimesed luuletused jõudsid trükki, kui autorid olid 21-aastased, mõlemad jäid suhteliselt pikaks ajaks kirjutama põhiliselt nii, nagu Tuglase tabava iseloomustuse järgi luuletasid "1001 Eesti järelromantismi laulikut": "Esimeses salmis toodi mõni looduspilt, sündmus või mõttekild, teises arendati seda lihtsaloomulist ainet, kuid kolmandas kiskusid kõik niidid paratamatult isamaa või kallima juur[d]e."¹ Ning nii Liivi kui ka Enno luulelaadis toimuvad autorite 30. eluaasta paiku olulised muutused, kummagi senine magusavõitu ja vähese isikupäraga laad jääb sealtpeale püsima kõrvuti (või lausa läbipõimunult) vormiuuenduslike ja sugestiivsete värssidega."²

Juhan Liiv otsis oma valulistes siseheitlustes toetuspunkti, ootas kirjanduselt aja painetele vastuseisvat "saamist, loomist, elu", kuid ei suutnud kaasa minna Enno kammerlikuma endassepöördumise ja valguseigatsusega; selle suutmatuse sisimaid põhjusi laseb aimata siiras ülestunnistus:

"Enno tõmbab mind, tõmbab kohati vägevasti ja ma uskusin talenti leidvat, siis väsisin – see mulle eneselekardetav uim raputas mind eemale."³

Ennol omakorda ei paistnud Liivi loomingu suhtes küll mingeid tõrkeid olevat. Nii näiteks ütleb ta arvustuses "Villem Grünthali laulud" (Eesti Kirjandus 1909/1), kõrvutades Liivi luulet tollase omamoodi moeluuletaja Ado Grenzsteini efektsete (mõtte)salmidega:

"See midagi, see soe ja meeldiv, see soojendav ja meelitav, see veetlik midagi, mis laulu armsaks teeb, lauluhing, osa luuletaja enese soojast hingest, palavast südamest, ei tohiks kannatada; ja ta kannatab seal, kus keel juba peaasjaks kipub minema, laul juba nagu keele enese pärast heliseb. Ja see sünnitab külmust. Loetagu Joh. Liivi laulusid, võrreldagu näiteks Grenzsteini luuletustega. Ma usun, vahe on selge: esimene loomulik, soe, nagu iseenesest mõista, ilu, millel hing sees; teine – kunstlik, külmavõitu tahtmine ütelda, hingevaene, kuigi vahest mõtterikkam. Johan Liiv – kahju, et tema laulud ikka veel koguna ilmunud ei ole, tema kasvatav mõju oleks märksa suurem."⁴

Ennole oli väga meeldinud ka Juhan Liivi jutustus "Vari".⁵

Seoses Juhan Liivi haigusega on Enno kirjutanud Karl Eduard Söödile 30. jaanuaril 1904: "Kas Juhan Liiv terveks on saanud? Avaldab teine peenikesi salmikuid. Küll oleks tore, kui mees paraneks!"⁶

Enno luule omaaegne alahindamine läinud sajandi alguse rühmituse Noor-Eesti päevil on aga omaette dramaatiline, hoiatav peatükk meie kriitikaloos, mille kohta Karl Ristikivi ütles: "On üks järelpõlvedele mõistetamatu paradoks, et sama rühm, kes eesti kirjandusele uuesti võitis K. J. Petersoni ja Juhan Liivi, maha mattis kaasaja omapäraseima ja sügavamahingelisima luuletaja."⁷

Meenutagem vaid mõnda Enno luule "löövamat" iseloomustust: "müstiline maskeraad", "mõtteta sõnade kordamine", "isiku ja luuletuste poolkultuur" (Gustav Suits), "hämarate sõnade väärtarvitus" (Villem Ridala). Tuglas nimetas Ennot irooniliselt "nägemuspoosi tardunud pühakuks"; autoriteetseim vanema põlve kriitik Anton Jürgenstein aga langetas iseäranis põhjapaneva hinnangu: "selguseta ja sihita sonimine".⁸

Ennole pandi pahaks ootamatuid, otsekui seosetuid mõttehüppeid. Aga sel puhul võib meenutada, mida Tuglas ütles Juhan Liivi luule kohta: "...käsitamatu loogika viskleb sinna-tänna." Ent samas ta lisas: "Meie ei saa aru sest fantaasia karglemisest, kuid alistume ometi ta sugestioonile."⁹ Enno juures ta paraku sellisele äratundmiseni ei jõudnud.

Ulatusliku ülevaate läinud sajandi alguse kirjanduskriitilistest heitlustest Enno loomingu ümber on andnud Elin Toona raamatus "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno" (Ilmamaa, Tartu 2000).

Äsja ilmunud artiklite kogumik "Paleuste poole" (416 lk) aga sisaldab lisaks Ernst Enno enese kirjutistele veel tsükli "Teised Ennost" 13 autori kirjatöödega. Siit on hästi näha, kuidas arenes ja kristalliseerus Enno luule omapära mõistmine; kogumiku põhjalikus saatesõnas aga annab Siim Lill täiesti uudse sissevaate luuletaja maailmavaatelistesse otsingutesse.

Raamatu esitlusel Tartu Kirjandusmajas 10. juunil 2025 märkis kirjandusprofessor Arne Merilai Enno omal ajal põhipaheks peetud "udususe" puhul: "Vahel Enno on udune, aga siis ei olegi nii väga udune," ja nii on klassiku luule seegi tahk nüüdseks akadeemiliselt rehabiliteeritud.

Kogumikust "Paleuste pole" nähtub, et Enno-Liivi paralleele on tõmmanud veel Artur Adson ja Otto A. Webermann. Henrik Visnapuu on leidnud: "Kunstilise vormimeele heitluses intensiivse väljendustungiga ühtuvad ja sarnanevad Ernst Enno ja Juhan Liivi teed. Ka muusikameele individuaalne omamine näitab teatavat sugulust nende vahel."¹⁰

Mis puutub Juhan Liivi eeltoodud kriitilistesse hinnangutesse Enno luule kohta, siis tuleks arvestada mitmeid pehmendavaid asjaolusid. Kõigepealt – need iseenese jaoks tehtud hajamärkmed jäid pikaks ajaks käsikirja. Ja siis muidugi Liivi saatuslik haigus – ta on ka ise avaldanud kahetsust oma äkilise meele ja karmide hinnangute puhul, öeldes näiteks, et "...ma olen ju närviline /.../ sagedasti pigistab elu minust tõrva välja, kuna mesi pidi tulema..."¹¹ Juhan Liivil jäi nägemata Enno luuleparemik kogudes "Valge öö" ja "Kadunud kodu" (mõlemad Tartu 1920).

Küllap võib tänapäeva lugeja saada nende kahe ainulaadse klassiku loomingust üsna võrdselt suuri ja raputavaid elamusi.

¹ Friedebert Tuglas, Kriitika II, Tartu 1926, lk 120
² Aivar Kull, "Assotsiatiivse luule tulek" (Ernst Enno 110) – Sõna 9. Loomingu Raamatukogu 1986, nr 14/15, lk 63
³ Juhan Liiv, "Vulise ojakene rohkem. Publitsistika ja kriitika", koostaja ja saatesõna: Tanar Kirs, Liivi muuseum 2024, lk 232-234
⁴ Ernst Enno, "Paleuste poole". Koostanud ja saatesõna: Siim Lill. Sari Eesti mõttelugu, nr 184, Ilmamaa, Tartu 2025, lk 236-237. Enno äsjase 150. tähtpäeva puhul nägi Ilmamaas ilmavalgust veel ka kogumik lasteluulet "Mu lillelallerad lapsed", koostajad Hando Runnel ja Mart Jagomägi, saatesõnad Mart Jagomägi ja Leelo Tungal, 264 lk.
⁵ Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno", Ilmamaa, Tartu 2000, lk 192
⁶ "Paleuste poole", lk 285
⁷ Karl Ristikivi, "Eesti kirjanduse lugu", Stockholm 1954, lk 67
⁸ Aivar Kull, "Me sügavam sisu. Ernst Enno 120" – Postimees 13. juuni 1995; ka raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 269-275. Enno seni mahukaimast luulekogust "Rändaja õhtulaul" (koostanud Urmas Tõnisson, 1998 ja 2008) andsin ülevaate arvustuses "Ernst Enno luuleilma mõõtmed ja mõõtmatus" – Tartu Postimees 15. juuni 1998
⁹ Friedebert Tuglas, "Juhan Liiv", Tartu 1927, lk 310
¹⁰ "Paleuste poole", lk 281
¹¹ "Vulise ojakene rohkem", lk 237