Kuusik kuulub meie arhitektide esimesse põlvkonda ja on üks selle juhtkujusid. Kui tema aegruum kahe sõnaga kokku võtta, siis on need "sõda" ja "rahu". See oli justkui omamoodi kihlvedu, et kas sõda suudab rohkem purustada või siis Kuusik projekteerida linnaosasid, ehitada maju, luua ruume ja kujundada mööblit.

Aastal 1906 paneb ta selga kitsaks jäänud leeripintsaku ja sõidab Riiga, et õppida polütehnilises instituudis arhitektuuri. Kui ta kooli lõpetab, on tal suured plaanid, aga siis nad tapsidki meie Ferdinandi ja Kuusik juhatas esimeses maailma sõjas ehitajate lendsalka. Vabadussõtta läks Kuusik juba vabatahtlikult ning tuli lahingutest elu ja lipnikuna tagasi. Nüüd oli vaja Eesti Vabariik üles ehitada.

1920. aastatel oli Kuusik justkui valmis projekteerima hakkama. "Ja ta tegelikult tabab ajastut väga hästi. Tal on mitmeid ilusaid asju. Näiteks Abja pangahoone, millest saab esimene eestlaste, jõukate mulkide pank. Hooneliik, mida meil tegelikult on jube vähe, sest me ei olnud lihtsalt nii jõukad," selgitas kunstiteadlane Mart Kalm, kelle sõnul on Kuusik Eesti arhitektidest üks ekstravagantsemaid.

Tartus planeeris ta Tammelinna ja kavandas üürimaju. Tallinnasse kujundas Neeme tänava, aedlinliku oaasi. Ja kunst sai endale hoone.

"Ta on ühtepidi funktsionalistlik, aga seal on ka niisuguseid traditsioonilisi elemente. Igal juhul on kunstihoone üks Eesti arhitektuuriloo kõige säravamaid saavutusi," lisas Kalm.

"1930. aastatel on ta ise kirjutanud, et talle ei meeldinud see Le Corbusier' stiil ja uued funktsionalistlikud majad, mis Kuusiku sõnul olid kui ilusa looma nülitud laibad. Kogu dekoor on läinud, lame katus, siledad seinad. Aga projekteerib niimoodi ja sellises vaimus projekteerib ta Nõmmele Kersoni villa, mis on üks kõige luksuslikumaid ja uhkemaid Eesti funktsionalistlike villasid," rääkis Kalm.

"Pärast sõda oli Kuusik ju põlvkondade kaupa Eesti sisearhitektide ja arhitektide peamine professor. Ta ehitas neile üle nõukogude aja silla ideaaliseeritud Eesti aega ja see muutis ta nende noorte jaoks nii tähtsaks."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.