Renate Keerdi teater on ühteaegu nii füüsiline kui ka metafüüsiline, mänguline ja poeetiline. Laval saavad kokku nii võimalik kui võimatu. Mõnikord peab vaatama üldpilti, tervet lava, teinekord on tähelepanu all midagi mikroskoopilist. Vahel pillatakse kujund justkui kogemata taskust põrandale, teinekord võetakse ühe niidi lahtiharutamiseks terve sajand.

"Kõige olulisem on eluringlus," usub Keerd. "Tegelikult on kõik omavahel seotud. Kõik inimesed väljapool loomeprotsessi on samamoodi selle loominguga iseenese teadmatagi seotud. Et kasvõi see, kuidas ma lähen hommikul proovi ja kellega kohtun, tulen õhtul proovist, käin poes, kas bussijuht teeb viimasel hetkel uksed lahti, kui sa keel vestil jooksed, või lähed kassasse, räägid kassapidajaga, pilgud kohtuvad, vahetate toredaid inimlikke repliike. See omakorda aitab ka kõik sellele loomingule kaasa," rääkis lavastaja.

Keerdi lavastusi ei saa kellegi teise omaga segi ajada. Võib jääda isegi mulje, et ta teeb ikka ja jälle seda üht lavastus. "Mingis mõttes ma kirjutan võib-olla tõesti sama raamatut. Minu teemaks, mida ma ikka ja alati uurin nii siit- kui ka sealtpoolt, on inimene oma vastuolulisuses ja paradoksaaluses. Ja kuna inimene teemana on ammendamatu, siis selles mõttes pusimist jagub."

Keerdi lavastustes on pea alati lusti ja huumorit, aga ka ühiskondlike nähtuste tundlikku ja teravmeelset kajastust. Määrava tähtsusega on meeleolu ja energia. Vaataja kujutlus peab lippama sama kiiresti kui etendajate oma. Sa pead olema kogu aeg ärkvel, et olla kaasas. "Praeguses hetkes olemine võib olla üks raskemaid väljakutseid üldse," leiab lavastaja. "Mina küll tunnen, et vaja on see aeg peatada ja kohal olla."

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.