Keerd ise nimetab Uut Teatrit ka oma koduteatriks ning on alati tohutult tänulik, et teda sinna tagasi kutsutakse, sest see maja ja sealne trupp on tema jaoks väga inspireeriv nii inimlikul kui professionaalsel pinnal.

Keerdi sõnul saab lavastuses näha nii ühiskondlikku allegooriat ja sisekaemuslikkust, omal moel räägib lavastus tema sõnul ka selles, et kuigi meil on aina enam sidepidamise vahendeid, on üksinduse tunne hoopis suurenenud.

"Ühest küljest on see lavastus inimesest tänases päevas, aga ka see ka sellisel ürgsemal ja ajastuülesemal pinnal, üldse seda inimeselooma luubi all võttes," selgitast ta ja kinnitas, et inimene on tema jaoks lõpmatu uurimisobjekt ja varasalv, kust ammutada. "Ta pidevalt uueneb, teiseneb ja muutub, sa ise teisened ja muutud, see pidevalt on, mida avastada, sellega võib täiesti lõpmatuseni minna."