Teatrimaailmas on Viljandi kultuuriakadeemia pidanud pikka aega leppima kohaga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna ehk lavaka varjus. Muutust ühiskondlik foon otseselt ei soosi: kultuurivaldkonnas napib raha niigi ja palju räägitakse nii esietenduste peadpööritavast hulgast kui ka näitlejate ületootmisest. Kui varem irvitati mõnes seltskonnas, et Viljandis teatrikooli lõpetamine tähendab vabakutselise elu ehk ennekõike töötust, siis mitu edulugu eesotsas hiljutiste teatriauhindade näitlejapreemia laureaadi Tõnis Niinemetsaga on hakanud seda kuvandit murendama. Ka äsja viiendat korda korraldatud minifestival "Värske kraam Viljandist" näitas, et enesekindlust ja soovi rambivalgusesse astuda on folgilinna üliõpilastel piisavalt.

Lõputööd kipuvad olema ennekõike teatav kunstiline või ühiskondlik avaldus, millega justkui oma jalg teatri­kaardil maha panna. Kultuuriakadeemia XV lennu lõpetajate (Ronja Marie Tepp, Maria Helena Seppik, Kristjan Taska, Oskar Kröönström, Eva Maria Aru, Robin Täpp ja Madleen Maria Kirja) tarvis kandis seda rolli ühes Ruslan Stepanoviga valminud "Ma olen juba sinu peas".

Kuigi lähteküsimus oli, kuidas mängida laval iseennast, tegeleti selles lavastuses igasuguse teatrikogemuse dekonstrueerimise ja ümbermõtestamisega. Kasutati elulisi detaile ja mängiti iseenda isiksusega, aga pöörduti ka publiku poole ja lõhuti nn neljandat seina, seda tegevust samal ajal kommenteerides. Seati kahtluse alla teatrisaalis tekkivad vaikivad kokkulepped – mina mängin ja loon mingi eraldi maailma, sina vaatad eemalt –, aga ei tõtatud neid ka, nui neljaks, puruks rebima, vaid julgustati publikut ennekõike liikuma teadlikkuse suunas.

Vaatajana võib teatriskäik tähendada mugavat võimupositsiooni: laval tehakse sinu lõbustamiseks tööd, sinu piletiostust sõltub seal olijate käekäik. Keskmise eestlase hirm on just osalusteater – see hetk, mil pilk ühtäkki lavalt saali pööratakse ja kedagi mängu kaasatakse. Võimupositsiooni võimalikku nihkumist prooviti ka Kanuti gildi saali laval, provotseerides erisuguste võimalustega, kuidas näitleja võiks käituda, millisesse rolli vaatajat panna. Mitmel korral keegi esireast tähelepanu keskpunktiks ka seati – ehkki siiski vaid passiivseks keskpunktiks, mis turvatsooni täielikult ei nihestanud.

Veel suurema vormieksperimendi võttis ette Oskar Viirandi kinos Sõprus etendunud "Õnnelike surnute aed", milles segati kokku teatri- ja filmikunsti väljendusvahendid. Ehkki salvestatud klipid ja videoekraanide kasutamine on teatris niigi igapäevane, rullus diplomilavastuses paralleelselt ja üsna võrdses mahus lahti korraga kaks lugu – üks Janek Vadi esituses sealsamas laval, teine suurel kinoekraanil.

Saateteksti kohaselt oli peamine motiiv küsimus, kuidas filmikunst ja teater koos toimivad, aga kõnealusel juhul nad paraku kuigi sujuvalt kokku ei saanud. See küsimus jäigi pigem akadeemiliseks, sest kaks eraldiseisvat lugu jooksid teineteisest nõnda harali, et seosed kujunesid pildi selginemise asemel üha abstraktsemaks. Väärt idee oli olemas, ent sisuliselt see realiseeruda ei jõudnud, ja ka puhtalt vormivõttena polnud tegemist millegi nii uuenduslikuga, et üksnes mängu ilu pealt ligi kaht tundi välja kanda.

Kuhugi kahe kirjeldatud lavastuse vahele jäi kohalolu intensiivsuse ja sisulise abstraktsuse teljel Kärt Kokkota "Scenes and Sceneries", mida nimekate taustajõudude Ruslan Stepanovi ja Johhan Rosenbergi toetatud Kokkota üksinda etendas. Liikumispõhine soolo jättis sarnaselt paljuga etenduskunstides suurema osa tõlgendustest vaataja pähe, pakkudes seega korraga kõike või mitte midagi, aga võlus etendaja võimega end tunniks üksinda vaatajale huvitavaks teha ning uudistavate pilkude ees haprasse seisundisse asetada.

Kogu minifestivali tipuks kujunes Getriin Kotsari diplomitöö "Funtastic Fungi". Seened on moes ja seened intrigeerivad. Neist on kirjutatud viimastel aastatel rohkelt teadustöid ja ülimenukaid populaarteaduslikke raamatuid. Neid kasutatakse toiduna, maailma avardavate psühhedeelikumidena, võrdkujuna niidistikuna toimivale ühiskonnale. Neid on kujutatud zombistava viiruse allikana arvutimängus ja sarjas "Viimased meie hulgas". Seal võetakse, muide, ainest Ophiocordyceps unilateralis'e nimelisest seenelisest, mis suudab oluliselt muuta nakatunud sipelgate käitumist.

Sarnasest veidi õõvastavast ja apoka­lüptilisest lähtepunktist alustas ka "Funtastic Fungi", kuid nagu pealkirjaski seisab, on siin õuduse asemel rohkem fun'i ja sipelgate ajude asemel süüakse hoopis sefiiritorti. Kokku moodustus justkui midagi Sveta Grigorjeva võrratu "Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada" ning Renate Keerdi mängulise teatrikeele vahepealset, kus uuriti teistsuguseid olemisviise. Keskmes oli ennekõike ühisorganismina toimimine ning seda katkestav individualiseerumisprotsess. Laval toimisid Johanna Vaiksoo, Germo Toonikus, Iris Rämmeld, Emma Lumi ja kursuse küllap suurim tulevikutalent, hiljuti filmis "Pikad paberid" säranud Maria Helena Seppik justkui ühiselt elava ja hingava ansamblina, mis vahepeal lahku läheb.

Selle käigus pakuti rohkelt eksistentsialistlikku mõtteainet erisugustest olemisviisidest, ilma üheselt õigele või valele osutamata. Kaalukaussidel olid justkui isiklik ja kollektiivne heaolu, kehalised naudingud ja kõrgema eesmärgi nimel püüdlemine, esoteerilis-spiritualistlikud eneseotsingud ning praktiline koostoimimine, maine ego ja midagi kõrgemat, valgustavamat. Kotsar ja kunstnik Rahel-Marii Ingver olid asetanud selle kõik lavaruumi, mis võlus ja paelus, laskmata tähelepanul tunnise kestuse jooksul ja vaatamata toimuva suhtelisele abstraktsusele kordagi liialt hajuda.

Viimaste aastate lavaka lennud on hiilanud energiliste, loovate ja otsivate ülesastumistega ning näiteks viimati lõpetanud on praegu juba vägagi nähtaval kohal meie tippteatrites Eesti Draamateatri suurest lavast Tartu Uue teatri suvelavastuste ja Von Krahli teatri eksperimentideni välja. Tundub, et Viljandi kultuuriakadeemia võimalik suund nende kõrval on eri meediumide suurem kaasamine ja lõimimine. Parim illustratsioon sellele on seni olnud Tambet Tuisu ja Taavet Janseni hübriidformaat "Memento", mis ristab lava ja kaameraid, kohapeal olevat publikut ja veebi vahendusel jälgijaid.

Peljata pole Viljandi üliõpilastel "Värske kraam Viljandist" raames nähtu põhjal igatahes midagi. Ehkki maastik, millele sisenetakse, on üleküllastunud ja konkurentsilt oluliselt tihedam, kui jätkub ressurssi kõigi ideede elluviimiseks, pole vajadus uuendusliku, eristuva ja julge teatri järele kuhugi kadunud. Sel lahinguväljal on kõigi võimalused üsna võrdsed.