"Turbokelk!" (Eesti)
Režissöör: Sander Maran

Võite küsida: miks me peaksime praegu vaatama Sander Marani 2013. aastal valminud turboamatöörlikku, aga turbolõbusat ja turboogarat lühianimatsiooni. Aga võib ju vastu küsida: tegelikult ei tundu see film ju sugugi nii vana, kui hakkate mõtlema, et suurem osa filmist "Mootorsaed laulsid" on enam-vähem samal ajal üles võetud. Seega vaatame ajas tagasi, aga näeme suuresti seda sama Sander Maranit, kelle vereooperit mullu nautida saime. Omal moel mõjubki see kolmeminutiline veidrusesahmakas kui showreel, millega minnakse rahastajate juurde toetust küsima, et kunagi täispikk film teha. Seega "Turbokelk 2"? Äkki aastal 2035? Loota juba võib.

"Tissid" (Norra)
Režissöör: Eivind Landsvik

Norra filmitegija Eivind Landsviki lühifilm "Tissid" mõjub kui unenägu, mille te hetk pärast ärkamist unustate. Õigemini, kas me saame üldse rääkida, et siin filmis on lugu? Ega ei peagi olema, ma ei väida seda, vaid "Tisside" vundament on lihtsalt üks tunne, emotsioon, võib-olla pilt, ammune näole puhunud meretuul, mis teile ka mitukümmend aastat hiljem meenub. Mälestus ajast, kui suved näisid lõputud ja muresid justkui polnudki. Mõneti on "Tissid" otsekui Madli Lääne suurepärase lühifilmi "Ääremängijad" väiksem kaksikvend: siin on vähem pinna all podisevat ebakindlust ja soorollide rämefarssi ning rohkem lootust, kõige laiemas mõttes.

"Pena erivedu" (Soome)
Režissöör: Anssi Kasitonni

Soome kino on alati parim siis, kui leitakse hea tasakaal täiesti ogara, otsapidi isegi nõdrameelse huumori ning täpse autori käekirja vahel. Anssi Kasitonni "Pena erivedu" teeb just seda, aga isegi veel veidi rohkem. Esimesed kaadrid tekitavad küsimuse: oot, kas see filmilindile võetud linateos on mõtteline jätk Liis Nimiku "Päikeseajale". Peagi aga saame aru, et see on vaid vundament, mille peale on laotud kaurusmäkilik soe naivism ja veidral kombel tehnilised lahendused, mis laenavad enim Steven Spielbergi debüütfilmist, pinevast reka-tagaajamisest "Duel". Jah, see kõik ei peagi loogiliselt kõlama, kui aga filmi puänt kohale jõuab, naerate südamest nii filmi kui ka iseenda üle.

"Ma surin Irpinis" (Tšehhi, Slovakkia, Ukraina)
Režissöör: Anastasiia Falileieva

On isegi uskumatu, kui palju sarnast on mullu valminud Ukraina filmitegija Anastasiia Falileieva animadokis "Ma surin Irpinis" ja tänavu Cannes'ist preemiaga koju tulnud tekstiilianimatsioonil "Lumi saadab meid", mille režissöör on EKA-s õppinud Natalia Mirzoyan. Mõlemad julgevad ausalt rääkida Vene-Ukraina sõjaga seotud hirmudest ja tabudest, aga see pole mingisugune katkematu meediafoon, kus meile räägitakse rakettidest ja laipadest, vaid joonistub lahti üksikisiku kibedamast kibedam tragöödia. Süda on mõlemal filmil igatahes õiges kohas ja ehk on selle sõja võitmiseks vaja just selliseid lugusid rääkida? Mina usun küll, et sellest on abi.

"Pastakas" (Leedu)
Režissöör: Adas Burkšaitis

Huvitav, et kinokunst on pikalt üle saja aasta vana, aga alles viimasel ajal oleme avastanud, et lisaks audiovisuaalse rämpstoiduna mõjuvatele kolledžikomöödiatele saab koolikeskkonnas teha ka higistama panevaid trillereid. Suure avapaugu tegi sakslaste "Õpetajate tuba", norrakate "Armand" Renita Reinsvega tuli järgi ning nüüd on teatepulk leedukate ja "Pastaka" käes. Film kestab vaid 18 minutit, aga mõni teine suudaks sellest teha kahetunnise pingpongitava põneviku, sest siin on kõike: luhtunud unistusi, (mikro)korruptsiooni, salaplaane, väljapressimist. No mida veel tahta?

"Darwini kallikesed" (Läti)
Režissöör: Ildze Felsberga

Kujutage korra ette, et Heino Parsi "Putukate suvemängud" ei ole mitte lõbus ja tore sissevaade looduse mikromaailma, vaid avab hoopis meie ees tõelise hiigelmonstrumite stiihilise õuduse. Aga just sel hetkel, kui hakkame kujutama ette, et lätlased avavad meie ees hüperrealistlikke H. R. Gigeri kavandite aardelaeka, hakkavad kaadri tagant kõlama inimeste apex predator'i tasemel hüüdlaused: mõtle, palju saapaid sellest krokodillist teha saaks. Hõhõ, vaata, milline ta välja näeb. Ehk siis "Darwini kallikesed" on pealtnäha loodusfilm, aga räägib lõpuks ikkagi rohkem inimestest kui puuris hoitavatest limukatest.

"Kõik hinnas" (Šveits)
Režissöör: Corina Schwingruber Ilić

Švetsi filmitegija Corina Schwingruber Ilići filmi "Kõik hinnas" puhul ei saa lõpuni kindel olla, kas tegu on dokumentaaliga ehk ta on lihtsalt jälginud ühel kruiisilaeval toimuvat tragikoomilist kapitalismi-kaost või siis on see hoopis keel-põses "Kurbuse kolmnurga" tasemel tabav ühiskonnakriitika. Usun, et ilmselt asub ta kuskil vahepeal, segades omavahel kokku Carl Olssoni sümmeetrilise esteetika, Radu Jude otsekohesuse ja kiskudes Ulrich Seidli ühiskondlikud tabud alasti. Ennekõike on see aga värvikirevam ja elujaatavam versioon Sulev Keeduse kultusdokist "Jonathan Austraaliast".

"Kangelase surm" (Rootsi)
Rež: Karin Franz Körlof

Mokumentaalid ja found footage filmid on viimase paari aastakümnega nii ribadeks kulutatud, et selles vallas on raske midagi uut ja originaalset teha. "Kangelase surm" õnneks ei ürita uuendada, vaid läheb algusesse tagasi: lugu ühest mehest, kes peab kogu külarahva ees kiriku tornis pea peal seisma ja sealt surnuks kukkuma, sulatab kokku Monty Pythoni põlvega-munadesse tüüpi hüperabsurdi ning briti "The Office'i" nauditava piinlikkuse, näpuotsaga on sinna juurde lisatud ka Taika Waiti "What We Do In The Shadows". Eriti paneb see väike filmisahmakas aga igatsema "Tujurikkujat"...