Möödunud nädalal ilmus Areenis kirjanik Tiia Kõnnussaare artikkel, kus ta nendib, et pärast Aino Perviku surma on "me vana kirjanike kaardivägi, andekate naisloojate põlvkond – Dagmar Normet, Ellen Niit, Heljo Mänd, Helvi Jürisson, Olivia Saar, Ira Lember ja viimati Aino Pervik – lõplikult lahkunud."

Neile kirjanikele mõeldes märkis Kõnnussaar "Vikerhommikule" antud intervjuus, et üks, mis neid kõiki ühendas oli väga ilus, selge ja täpne eesti keel. Samuti oli tema sõnutsi tegemist väga väärikate daamidega.

"Seda väärtust, mis nad edasi kandsid ja mis on pärit arvatavasti teise maailmasõja eelsest Eesti vabariigist, on raske ülehinnata. Nad olid ju sellised kirjanikud, kes kasvasid üles või kelle varased lapsepõlveaastad möödusid Eesti vabariigis. Muidugi nad ei osanud keegi arvata, mis neid ees ootab, aga nad tulid läbi ka kõigist neist katsumustest, sõdadest, okupatsioonidest ja nõukogudeaegsest surutisest ning säilitasid oma väärikuse ja loomejõu kõrge vanuseni. Väga imetlusväärne ja mõjukas põlvkond."

Helvi Jürissoniga suhtles Kõnnussaar isiklikul tasandil. Ellen Niiduga kohtus ta intervjuu tarbeks.

"Ellen Niiduga intervjuud tehes hämmastas mind see, kuidas ta võttis endale aega vastamiseks, ta ei kiirustanud. Kui ta lõpuks mõtte formuleeris ja mina jõudsin vahepealse pausi juures juba natuke närvi minna, kas ma ikka küsisin õiget asja, siis see vastus, mis sealt tuli, oli hästi läbimõeldud ja sümpaatne," meenutas ta.

Pärast Aino Perviku lahkumist võttis Kõnnussaar taas ette põlvkondi saatnud "Kunksmoori".

"Nüüd lugedes võlus mind väga Kunksmoori huumorimeel ja enda üle naljaheitmine, see, et ta tuli alati kõigist olukordadest välja. Pervik kirjeldab ka selliseid tundeid, mida me võib-olla natuke häbeneme, aga mis on kõigile inimestele omased, sealhulgas ka näiteks lapsik solvumine, kadedus ja kättemaksuhimu. Aga Kunksmoor ei jäänud neisse kinni. Ta sai neist üle ning võitis tema suurejooneline ja helde pool."

Kõnnussaar usub, et "Kunksmoor" puudutab ka tänapäeva lapsi. "Kui ka seal on selliseid sõnu, mida laps ei tea, siis lugedes ja asju konteksti paigutades ta õpib nende tähendust kasvõi aimama. Me ei tohiks karta seda, et raamatud on laste jaoks liiga keerulised. Mulle siiski tundub, et me võib-olla natuke alahindame oma lapsi. Nad on ikka äärmiselt nutikad tegelased," rõhutas kirjanik.

Kaheksa lasteraamatut avaldanud autori sõnul on lapsed kirjandusest ja kirjanikest jätkuvalt huvitunud.

"Kui ma olen koolides, lasteaedades ja raamatukogudes lastega vestlemas käinud, siis ma näen seal säravaid silmi ja väga arukaid küsimusi. Ma ei tunne, et tuli keegi võõras inimene ja nüüd räägib midagi, vaid nad on tõesti huvitatud. Ma arvan, et see on ka väga-väga suures osas meie lasteraamatukogude ja õpetajate teene, et lapsed ei ole kirjandusest päriselt võõrdunud," lausus ta.

Küll aga leiab ta, et lapsi peaks kodus varakult raamatutega harjutama hakkama. "Kui mu enda esimene laps sündis, aasta oli siis 1889, siis ma ostsin poest väikese täispuhutava kummiraamatu, millega laps sai vannis mängida ja pilte vaadata. Ma täiesti teadlikult tegin kõik, et raamatud saaksid lapsele omaseks," meenutas ta.

"Väga palju sõltub sellest, kas kodus on üldse raamatuid, kas vanemad ise loevad ja kui ei ole muud motivatsiooni raamatute lapse kätte sokutamiseks, sest sundida kindlasti ei tohi, võiks ju olla see, et raamatute ja kirjanduse kaudu omandab laps ikkagi selle ilusa eesti emakeele, mis kipub kaotsi minema, kui lugeda ainult internetist."