Näituse kuraator Piret Karro-Arrak rääkis Klassikaraadio saates "Delta", et näituse idee autor on 2024. aastal meie seast lahkunud Kumu kuraator Triin Tulgiste-Toss, kes käis selle mõtte välja 2018. aastal. "Minuni jõudis see idee 2023. aastal ehk juba paar aastat on see minu elus toimunud," märkis Karro-Arrak. Pärast Tulgise-Tossi lahkumist astus teise kuraatori kindadesse Magdaleena Maasik, kes oli ka varem projektiga seotud.

Maasik kirjeldas, et Treumundi loomingut tuli näituse tarbeks otsida nii erakogudest, tema arhiivist kui ka muuseumidest. "Teada olid mingid tuntumad teosed, mis olid osetud Eesti Kunstimuuseumisse ja Tartu Kunstimuuseumisse, aga kuidas terve Kumu viies korrus Anna-Stina töödega ära täita, see oli selline suurem väljakutse, mida koos Piretiga hakkasimegi tegema," rääkis ta.

Lisaks teadaolevatele töödele tuli välja teoseid, mille olemasolust kuraatorid teadlikud ei olnud.

"Anna-Stina oli oma elu jooksul kinkinud oma lähedastele oma teoseid. Inimeste kapipealsetel olid mõned teosed ootamas, mõned olid tema pärandihoidjate valduses. Me pidime hakkama kaardistama seda, et kelle kapi peal teosed on, kelle arhiivis. Anna-Stinast jäi maha näiteks kõvaketas, kus olid tema fotode originaalfailid ja me pidime vaatama, mida on juba trükitud, mis tiraaž asjadel on, kas meil on üldse võime uuesti fototeoseid välja trükkida," kirjeldas Karro-Arrak.

Karro-Arraku sõnul oli Treumund kunstnik, kes tegeles tugevalt isikliku maailma ja materjaliga. "Tema fotodel on tema lähedased, tema fotodel on inimesed, keda me teame ka nüüd feministidena. Mingil määral võib tema teostega kaardistada 2000. ja 2010. aastate feministlikku võrgustikku, tagantjärele vaadata, kes tegutsesid ja tegutsevad siiani." 

Väljapanekul on koht ka aktivismil. "Anna-Stina oli lisaks kunstnikule ka aktivist ja tema kunst oligi väga aktivistlik. Meil on siin lausa eraldi teematuba sellele pühendatud, kus räägimegi Ladyfest festivalist, mille korraldustiimis Anna-Stina oli, "Virginia Woolf sind ei karda!" grupist, mille algusaegadest on Anna-Stina osa olnud. Üldse sellised kogukondlikumad praktikad, Pride paraadid ja kõik sellised üritused on ikkagi tema loominguga väga tihedalt seotud. Seda tahame siin ka läbi ühe dokumentaalfilmi publikuni tuua," avas Maasik.

"Tänapäeval räägime väga palju kväärfeminismist, mis on edasiarendus või järgmine samm LGBT ehk lesbi, gei, bi ja trans liikumisest, mis keskendus võib-olla kitsamalt ühele identiteedile nagu lesbi või gei. Anna-Stina ja tema kogukond huvitusid just kväärfeminismist, mis on poliitilisema ja aktivistlikuma sisuga," tõi Karro-Arrak ühe näite Treumundi rollist Eesti feminismi ajaloos.

Samuti on näitusel väljas BDSM praktikaid puudutavad teosed. "Kui näituse esimene pool on intiimsem ja identiteedipoliitikaga rohkem seotud, siis teine pool läheb rajumaks ja pungimaks kätte ära," avas Maasik.

Kuraatorid tõdesid, et kuna Treumundi surmast ei ole väga palju aega mööda läinud, on näituse korraldamise käigus tulnud lahata keerulisemaid küsimusi ja mõnele teemale tundlikumalt läheneda.

"Kuivõrd on ikkagi kunstnik lahkunud üsna hiljuti ja noores eas, siis see muidugi mõjutab protsessi. Tema lähedased inimesed on elus ja ikkagi elanud üle seda rasket kaotust. See tekitab sellise teistsuguse dünaamika, kui lihtsalt lahkunud kunstniku ülevaatenäitust teha," nentis Maasik.

Karro-Arrak tundis Treumundi isiklikult. "Ma käisin tema matustel, kus lahkumiskõne lõpetati nii, et meie oleme need inimesed, kes tema pärandit edasi kannavad. Ma võtsin seda väga isiklikult, nii et minu jaoks on see selline erialasel ja ka isiklikult väga tähtis, et ma nüüd kaheksa aastat hiljem jõudsin ringiga selleni, et ma saan tema näitust kureerida," lausus ta.