Valk ja Põldroos olid mõlemad 1988. aastal Rahvarinde asutamise juures. "Alguses oli Enn natukene ettevaatlik ja ebalev, aga kui meil hakkasid asjad juba liikuma ja rahvamassid juba lauluväljakule tulid, siis Enn järsku aktiveerus. See toimus päris äkitselt," tõdes Valk.

"Ennu hiilgeaeg poliitikuna oli muidugi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu päevil, mil ta oli üks parimaid kogu saali peale. Väga hea sõnastusega, terava mõtlemisega ja mitte tühje sõnu loopides, vaid väga asjalike mõtetega. Ta kuulus ülemnõukogus kahtlemata tippude hulka ja niimoodi kuni võiduka päevani välja. Ennust oli siis tohutult palju abi," lisas ta.

Valk ja mõned aastad vanem Põldroos väisasid kolmel ühisel aastal ka ERKI-t. "Juba siis oli ta väga seltskondlik ja lahtise ütlemise-mõtlemisega noormees. Hiljem meie teed põimusid ka muidugi päris palju. Olime koos kunstnike liidu juhatuses, Kuku klubis ja Lahemaa Rahvuspargi Kunstinõukogus ja kus kõik veel," meenutas Valk.

"Ta oli väga mitmekülgne mees. Tegi suurepäraseid maale ja samas oli võimeline ka päris argistesse asjadesse sekkuma ning selle juures hea huumoriga. Ta oli alati oodatud inimene igasugustel olengutel, särav seltskonnainimene."

Põldroosi loomingust on Valgul kõige eredamalt meeles 1970. ja 1980. aastatel valminud portreedesari, kus Põldroos püüdis teiste hulgas lõuendile Villem Grossi, Jaan Räätsi, Mait Summataveti ja Andres Toltsi.

"See on minule kõige hingelähedasem. Nii tähenduslikkuse poolest kui ka Ennu erakordse meisterlikkuse poolest, mis nendes portreedes avaldus. Need olid nagu mängeldes tehtud. Mitte higiga välja pigistatud, vaid möödaminnes, vaba mõttelennu ja pintslitööga. See tegi lausa kadedaks, kui ma neid portreid vaatasin. Sel ajal ma tegin ise ka, kuigi pilaportreid, aga ikkagi karakteri ja isiksuse tabamine on nii õlimaalis kui ka šaržis väga oluline ning Ennul oli just selles portreesarjas erakordne õnnestumine," sõnas Valk.