Liivrand kinnitas, et Enn Põldroosi lahkumine teeb teda mitmel põhjusel väga kurvaks. "Kõigepealt oli ta sõber, me tundsime teineteist aastakümneid, ma olen kureerinud mitu tema näitust ja veel sel varakevadel oli Ennu idee, et ma teeks uue näituse tema digikunstist," selgitas ta ja mainis, et Põldroos oli suure põhjalikkuse ja hasardiga valmistanud ette juba arvukalt uusi töid. "Ta saatis neid mulle vaadata ja mida sai naudiguga uuritud ja mõeldud, kuidas sellises vanuses inimene suudab tehniliselt nii põnevaid töid teha, mis on ka sisuliselt mitmetähenduslikud."

"Ma arvan, et tema näol on lahkunud üks Eesti kõige suuremaid maalikunstnikke, ilma kelleta ei saa me kirjutada Eesti kunstiajalugu 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi esimesel veerandil," rõhutas ta ja lisas, et võib vaid ette kujutada, kuidas ta oleks võinud veel tööd teha. "Tema retrospektiivnäitus Kumu kunstimuuseumis vaid paari aasta eest tõestas tema loomejõudu ja viljakust väga vanas eas."

Liivrand kinnitas, et Põldroos oli ka veel sel aastal loomejõus ning oma värskemaid töid jagas ta alles poolteist kuud tagasi. "Kolm nädalat tagasi me veel vestlesime ka telefonis," sõnas ta ja mainis, et plaanib selle Põldroosi digikunsti näituse kindlasti ära teha.

Enn Põldroos on Eesti kunstis unikaalne nähtus

Tema hinnangul on Enn Põldroosi looming omamoodi paradoks. "Kui me vaatame Põldroosi loomingut, siis see on väga maitsekas süntees kõige erinevamatest stiilidest ja laadidest, mille sulam annab omapärast sürrealismi," nentis ta ja lisas, et ühelt poolt kuulub ta modernismi diskursusesse, aga teisalt on ta heas mõttes traditsionalist. "Üks tema lemmikkunstnikke oli Henri Matisse, mis juba ütles ühte-teist."

"Kui mõelda tema arengule, siis ka see on väga põnev, alustades sotsialistlikust realismist, siis tuleb sinna popkunsti elemente, siis hüperrealismi, hiljem abstraktset kunsti ja lõpuks ka salongilikku dekoratiivsust, portreed ja isegi salongi aktimaali, aga kui me selle kõik püüame sünteesida ja anda mingit üldhinnangut, siis ta on justkui iseenda personaalse akadeemia autor, samamoodi nagu seda oli Jüri Arrak, talle pole kedagi teist kõrvale panna, Eesti kunstis on ta unikaalne nähtus," ütles kuraator.

"Tema loomingus on väga oluline osa filosoofilisel mõtislikusel ja ühiskonna analüüsil ja seda alates 1950. aastate lõpust kuni tänapäevani välja ning selle üks väga oluline aspekt on autoportree ja autoerootika, millisena ta on Eesti kunstis ainulaadne nähtus, kui me mõtleme selle peale, kuidas juba vana mees maalikeeles analüüsib oma kehalist muutumist ning oma suhteid vastassugupoolega, vaadates seda tihti väga iroonilises ja kohati groteskses võtmes," mainis ta.

Liivranna sõnul saab siia kõrvale tuua Põldroosi põlvkonnakaaslase Lembit Sarapuu. "Kui Sarapuu näeb ennast koguaeg Supermanina, ta rõhutab macho-kujundit ennast maalides, aga Põldroos kujutab ennast inimlikult haavatavana, isegi õrna indiviidina," lisas ta ja rõhutas, et need kunstnikud, kes end haavatana kujutaksid, on Eesti kunstis väga haruldased.

"Me kohtusime temaga perestroika ajal 1988. aastal ja see oli üks natukene teistmoodi Põldroos kui alates 1991. aastast pärast Eesti taasiseseisvumist, tol ajal oli ta väga ettevaatlik ja kompromissialdis inimene, kes leidis püüda alati leida ühisosa erinevate poolte vahel, kuigi see ei olnud talle alati kerge," sõnas Liivrand ja lisas, et talle jäi Põldroos algusest peale meelde samas ka väga hedonisliku inimesena, kes iseloomustas boheemlust parimal kujul.

Liivranda võlus alati Põldroosi väga hea lugemus

Harry Liivrand meenutas, et esimest korda nägi ta Põldroosi legendaarsel Kunstiinstituudi peol, millest ta alati osa võttis ja tudengitega tantsis. "See võis olla 1981. või 1982. aastal ERKI peol, kus mängis ilmselt Singer Vinger ja kui keset tantsupõrandat soleerivad Enn Põldroos ja Epp Maria Kokamägi, siis nende tants tuletas mulle meelde saatüri ja nümfi duetti, see oli erakordne vaatepilt ja jäi mulle eluks ajaks meelde.

"Pärast 1991. aastat võis ta lubada endale palju vabamat keelekasutust ja seda näitavad ka tema raamatud, mis tekitasid furoori, seal ta räägib väga huvitavalt endast, oma õpingutest ja täiskasvanuks saamisest, aga samas on tal ka väga fantaasiarikkaid jutustusi ja novelle," sõnas ta ja kinnitas, et teda võlus alati ka Põldroosi väga hea lugemus ja kursisolek sellega, mis toimumas on.

"Talle oli väga südamelähedane ka kunstnikele võrdsete näitusevõimaluste pakkumine, ta seisis tugevalt Tallinna kunstihoone nõukogu esimehena selle eest, et Tallinna kunstihoone oleks demokraatlik platvorm, mitte ainult kujutav kunst, vaid ka tarbekunst oli väga oodatud kunstihoonesse, samuti disainerid," meenutas ta ja lisas, et see on üks küsimusi, millega praegune Tallinna kunstihoone peaks kindlasti tegelema.